Semud metsast ja linnast.

Võrreldes eelmiste aastatega on sellel talvel pisutki rohkem lund ja ka külma olnud. Inimesed on saanud suusatada, kalastada jääl, pildistada, talvist kepikõndi harrastada ja mõned hullud on isegi kolmetonniste 'dziipidega' jääle roninud. Meil on kõhud täis, ninad külmad, soe teegi lauapeal jahtumas. Vastupidiselt meile-inimestele, tekib loomadel ja lindudel alates hilissügisel hiigelsuur muredetulv, et kus siis ikkagi saada toidupoolist et mitte päriselt hinge heita ja pesitsusajani ikka vastu pidada.

Tavaliselt ju öeldakse et las loodus leiab ise tee oma pudulojuseid toita, kuid ka inimesel on võimalus aidata. Kui rahast kahju pole siis võib lähimasse super-hüper-megamarketisse või lihtsalt maapoodi tõtata ning osta näiteks pisikestele lindudele toitu. Poodides on tänapäeval olemas spetsiaalsed toidusegud linnumajadesse. Fakt, et on olemas spetsiaalsed toidusegud ei tähenda sugugi et just neid peab ostma. Kui on viitsimist natukene hinge sisse lindude toitmisesse panna, siis võib ka ise lindudele toidusegu kokku valada, peaasi et see lindudele mõeldud toidusegu ei sisalda soolaseid pähkleid ja muid soolaseid tooteid. Riputades näiteks mahlaseid pekitükke toiduplatsikestele, tuleb ikkagist meeles pidada seda et ka rähnidel, pasknääradel ja harakatel tikub tihtipeale kõht tühjaks minema.

Lindude toitmist alustan mina ja alustavad ka minu vanavanemad tihtipeale novembri lõpust alates. Mida rohkem aeg edasi, seda rohkem hakkavad linnud mõistma et inimesed kes topsiga (täis linnutoitu) toidumaja poole liiguvad on semud- semud, kes aitavad pisut hädast välja. Päris käreda pakasega ei ole välistatud ka see, et pisikesed linnukesed võtavad inimese pead ja kätt kui oma isiklikku maandumisrada. See, kui suur hulk linnukesi sinu toidumaja või söögiplatsi külastab sõltub loomulikult asukohast, toidu hulgast ja valikust ning loomulikult ka ilmast.

Oletame et on olemas kaks sõbrannat- Maali ja Tuuli. Tuuli maja asub väikese alevi keskmes, samas Maali maja asub aga alevi ääres, metsa kõrval. Maalil on rohkem linnukesi toidumaja külastamas, sest tal on mets kõrval kust enamus linde pärit on, tema kandis on tsipakene külmem ilm mis toob linde kohale ja peale kõige muretseb Maali endale kilodeviisi linnutoitu. Tegelikult on kõik see loetelu suhteline, see sõtlub veel rohkematestki faktoritest, mida ma selles artiklis küll ei hakka juurima ega puurima.

On olemas tohutult inimesi, kes küsivad et mida saada sellise heateo eest vastu. Esiteks saab loomulikult rahulikult nautida lindude toitumist, kui sekkuvad veel suuremadki linnud on võimalus saada väiksema kähmluse tunnistajaks. Teiseks saavad lindude toitjad tihtipeale sisemise rahulolu, et midagi head on korda saadetud. Ega rohkemat polegi vist eriti vajagi sellisest heateost (Tegelikult on veel üks asi, mida sellest tegevusest saab, aga eks taibukamad inimesed nuputavad selle ise välja ;) ).

Küsimust, et kuidas pildistada söögimaja lähedal linde, on lahatud kasvõi viimaste kuude erinevates loodusajakirjades, niiet kähku loodusajakirjade arhiividesse lugema. Talvisel söögilaual võib hea õnne korral kohata peale rohevintide, sootihaste, rasvatihaste, puukoristajate, sinitihaste ka leevikesi, urvalinde, suurnokk-vinte, sabatihaseid, suur-kirjurähnasid, harakaid, pasknäärasid, hallrähne ja teisigi sulelisi.

Praegu võib-olla pisut hilja linde toitma hakata, kuna suured sulad on kohe-kohe ees. Hiliskevadel ja suvel ei soovita linde eriti toita, kuna seljuhul muutuksid nad liiga sõltuvaks inimestest.

Puukoristaja päevalille seemnega.

Andres Tamm

Foto: Urmet Pilt

1.Kuna ja milline oli sinu esimene kokkupuude looduse ja loodusfotograafiaga ?
Tänu sellele et olen kogu oma teadliku elu elanud Lõuna-Eesti väikelinnas olen loodusele väga lähedal olnud. Poisikestel ju ikka uudishimu suur vaja ju maailma avastama minna.
Olen nii palju erinevate looduspiltnike tutvustuse alt lugenud et üks esimesi kaameraid on neil olnud smena. Ka mina olen Smena 8M-ga pilte klõpsinud ja isegi kogu pimiku varustus on olemas olnud, aga kahjuks pole mul olnud kedagi kelle hoolsa silma all teha esimesi samme fotonduse alal. Raamatukogust sai ikka omal ajal suur virm kirjandust fotograafia kohta koju tassitud. Siis aga kui ikka päris nii nagu oleks tahtnud välja ei tulnud jäi asi katki. Järgmine kokkupuude fotondusega sai teoks siis kui tulid meie maale niinimetud 'seebikarbid'.
Sa siis ka endale soetatud algul natukene tagasihoidlikum konica aga kuna tahtsin ka ju arenguga käsikäes käia ja järgmine kaamera oli juba digiseebikas aga juba korralikuma zoomiga Olympus. Reisudel ja kõikidel üritustel oli mul see sõbrake kaasas. Ja eks sai natukene ka selle kaameraga loodust pildistatud, aga eks ma olin juba ka peegelkaameraid piilunud ja uurinud. Minu peegelkaameraajastu sai alguse 2007 aasta sügis-talvel ning kuna lumepall oli veerema
aetud siis kõrvaltvaatajal jäi vaid käsi kokku lüüa.

2.Kõige vaimukam, täbaram või naljakam kogemus seoses pildistamisega?
Olin siin eelmise aasta suve alguses leidnud kodukaku pere ja seda peret sai ikka päris tihti piilumas ja pildistamas käidud. Olin siis järjekordsel hiilimiskäigul kakkude lähistel. Püüdsin kõrges heinas hästi vaikselt astuda ja samas oli pea kuklas ning silmad vilasid peas, et kuhu need kakud end sel päeval olid istuma sättinud. Jalg jala ette -nii ma siis lähenesin ja
äkki tundsin et miski pehme asi maas selles kohas kuhu jalg astuda tahtis. Kiiruga tegin sammu tagasi et järele vaadata millele ma peale astusin ja kui ma olin heina sisse pilgu heitnud oleks pidanud ma üllatusest maha 'persetama'. Mulle vaatas otsa metskitse mapsel oma suurte kaunite silmadega ja tal ei paistunud kuhugi kiiret olevat. Väliseid vigastusi ei paistnud tal olevat. Järgmisel päeval otsustasin uurima minna et kas kitseke ikka veel seal, kuid tema oli otsustanud vahepeal et parem oleks kuhugi mujale minna.

3.Milline teema köidab loodusfotograafias kõige enam?
Enim köidab hetkel linnud-loomad,aga kuna vaheldus on värskendav,siis meeldib ka makrotoruga maad mööda roomata.

4.Milline asi peab kindlasti fotokotis olema, kui pildistama lähed?
Täislaetud varuakud

5.Kõige parem päevaaeg, aastaaeg, valgus ja koht pildistamiseks?
Hilissuvi(august) varahommik, päikesetõus, raba

6.Unistuste pilt näeks välja milline?
Kuna hetkel meeldib mul linde pildistada ,siis selline pilt nagu Remo-l on tema viimase raamatukaanepildiks. sellise pildiga oleks küll sillas. Aga päris cooli hetke magasin oma lollusest maha. Talvehommik suur udu ja päikesetõus värvis selle udu kuldseks.
Ja nagu kiuste olin ma lainurga koju jätnud kaasas oli vaid 300mm toru. Jälgisin ümbrust ning ila jooksis.

7.Põnevaim avastus siiani Eesti looduse kohta?
Kuna ma olen looduses looduspiltniku pilguga vaid aasta ringi käinud, siis ma usun et mu avastused on alles ees, kuid see fakt et Eestimaa loodus on väga kaunis saab igakord looduses käies kinnitust.

Pilte autorilt: siit.

Avatud on fotovõistlus Looduse Aasta Foto

Rohked auhinnasaajad on lavale üles rivistatud

Looduse Aasta Foto (LAF) on vaieldamatult Eesti suurim ja tähtsaim loodusfotoüritus, kus osalejaid on alati sadades ja nende töid tuhandetes. 2008. aastal peetud võistlust iseloomustavad arvud on 796 autorit ja ligemale 7000 pilti. Arvestades muudatusi eeskirjades - senise 12 foto asemel võib üks inimene saata 15 tööd - võib sellelt aastalt oodata statistikasse veelgi suuremaid numbreid. Ehkki tipptase on ilmselt selgi aastal ülikõrge, siis arvan, et 15 fotot inimese kohta tähendab keskmise taseme langust. Piltide saatmisega on aega 16. märtsini.

Muidu väga traditsioonilisel üritusel on sel aastal veel kolm uuendust, mis varem või hiljem pidid nagunii tulema. Esiteks on lubatud võistlema saata fotosid, mis on tehtud välismaal. Samuti tohib nüüd esitada väga populaarseks saanud mitmest fotost kokku kleebitud panoraame ja HDR-pilte. Esimest korda saab fotod üles laadida otse üle Interneti.

Eeskirjad ja muu info leiab Looduse Omnibussi kodulehelt.
Eelmise aasta auhinnatud tööd.

Kohtumiseni 19. aprillil Tallinna Linnahallis, kus kuulutatakse välja võitjad!

Kes saavad sellel aastal ihaldusväärse tantsiva hundi? (Foto: Meelis Kalev)

Yyhely Hälvin

1.Kuna ja milline oli sinu esimene kokkupuude looduse ja loodusfotograafiaga?

Ma olen õnneks kogu oma senise elu elanud maal, nii väiksena kui nüüdki "kolkakülas". Seega on ka koguaeg loodusega ninapidi koos oldud. Loodusepildistamise pisik juurdus, kui minu kätte sattus väike seebikas, sellega sai pool aastakest vahetevahel klõpsitud. Mingil hetkel sattusin looduspilt.ee-sse, ning tänu seal nähtud piltidele tekkis tugev soov muretseda midagi asisemat. 2008. aasta märtsikuuks sai minust õnnelik digipeegli omanik. Ja nii see algaski.

2.Kõige vaimukam, täbaram või naljakam kogemus seoses pildistamisega?

Eks midagi juhtub koguaeg, mõnikord on parem kui ei juhtuks. Neid täbaraid juhtumisi ei tahaks eriti meenutada. Kuid kindlasti jääb mulle meelde üks maikuuhommik, mil ma õnnetul kombel jala välja väänasin. Istusin siis nädala kodus. Oleks võinud ka kooli minna, aga kui juba normaalsemalt ringi komberdada sai, kõmpisin ma hoopiski metsa... Õnnelikul kombel leidsin sealt väikesed rebasekutsikad - sai hulk pilte, millest nii mõnigi (ja mõni mitte) läks veel üpris oskamatu kaamerakäsitlemise tõttu aiataha. Vähemasti sai kogemusi juurde. Kord suvel juhtus jälle nõnda, et ühel hommikul tundsin, justkui miski oleks puutunud vastu õlga. Pöörasin siis pead, ning selgus, et minema lendas jahmunud kadakatäks, kes mind ilmselt sobivaks ümbruse jälgimise paigaks oli pidanud.

3.Milline teema köidab loodusfotograafias kõige enam?

Neljajalgsed, tiivulised... aga nad nõuavad aega ja keskmisest suuremal hulgal õnne peab ka olema. Kui loomi, linde parasjagu nägemisulatuses pole, jäädvustan kõike mis vähegi huvipakkuv tundub. Tahaks varustust täiendada ja kindlasti veidi rohkem tähelepanu pöörata detailidele ja maastikele.

4.Milline asi peab kindlasti fotokotis olema, kui pildistama lähed?

Kõik need asjad, mis kipuvad just siis maha jääma, kui neid vaja on. Binokkel on osutunud vajalikuks. Igaks juhuks telefon ja loomulikult täis laetud aku.

5.Kõige parem päevaaeg, aastaaeg, valgus ja koht pildistamiseks?

Suvi... Suve niinimetatud plussid on "ülemäära palju" aega, arvukalt puuke, sääski ja väga varane ärkamine (mitte et see eriti meeldiv oleks). Astud kell pool neli toauksest välja ning tead, et siin oled ainult sina, linnulaul ja fotokas. Ega teistel aastaaegadelgi viga pole, igasühes neist on midagi head - näiteks esimesed hallased hommikupoolikud, varakevad. Hea valgus on tüüpiliselt päikesetõusu - ja loojangu aegu. Üks koht, kus ma peamiselt pildistan, on väike nurgake Põlvamaal. Kõige parem paik seetõttu, et pole üldsegi kaugele kodust minna, siin on minu jaoks avastatud ja veel rohkesti avastamata paiku - heinamaad, jõeäärsed jupid vanat metsa, raba.

6.Unistuste pilt näeks välja milline?

Hmm... raske öelda. Rebane, või ka kakk hommikuudus, jahtimas hiiri... Tagasi maa peale tulles - unistuste pilt peaks olema selline, mis mulle endale meeldiks, kohe väga. Pildis peaks olema emotsioone, eriline hetk, kiiksuga hetk. Ilmselt eelneb sellele tubli tükk higi ja vaeva.

7.Põnevaim avastus siiani Eesti looduse kohta?

Tuleb silmad lahti hoida, siis näeb palju. ;)

Pilte autorilt (Rohkemate piltide kiikamiseks vajutage siia):

"Metskits heinamaal"

"Ämblikuvõrk kullas"

Blurb

Ma pakun, et see oli vast vähem kui aasta tagasi kui ma kuulsin sellisest toredast võimalusest nagu lasta teha oma enda raamat Omaraamatus. Kõik oli tore, kuni jõudsin hinnakirjani. Pärast seda pisikest vapustust ja vähest infot, kuidas inimesed on selle teenusega rahule jäänud, asusin ma otsima natukene paremaid viise oma raamatu tegemiseks. Pärast mõningat otsimist koperdasingi Blurb.com-ile. Lugesin läbi mitmeid kommentaare blurbi kohta. Vaatasin kohe üle ka hinnad, mis minu arvates tundusid üsnagi mõistlikud. Eelmise aasta lõpus hakkasin siis oma raamatut koostama. Alustasin loomulikult sellega, et laadisin Blurb.com-ist alla blurbi Booksmart-i versiooni 2.0. Hakkasin õhinal lehekülgi vorpima. Seda programmi on väga lihtne käsitleda ja valida saab sadade kümnete, kui mitte sadade kujunduste vahel. Võimalus on koostada ka oma kujundus.

Valisin välja 2008-nda aasta meeldejäävamaid pilte. Olles saanud raamatu valmis, hakkasin raamatut saatma ning oh üllatust- raamat oli liiga suure mahuga. Mis siis ikka, hakkasin vähendama pildisuurusi. Pärast pikki, pikki töötunde olin lõpuks ometi raamatuga valmis jõudnud, kuid laadimine tõrkus. Asusin otsima oma küsimustele vastuseid ja neid ei olnudki eriti, sest mu ainukene küsimus oligi- Miks? Asusin kirjavahetusse ühe blurbi töötajaga kes mind juhendas ja lõpuks mõtles välja alternatiivi kuidas raamat ikkagi ülesse saada Blurbi. Ma peaks ära mainima, et blurbi töötajatelt saab harilikult täielikke vastuseid oma küsimustele, niiet alati võib küsida.
Kui oled enda raamatu ülesse saanud, siis sul on aega 15 päeva oma raamat ära tellida, muidu kustutatakse sinu raamat Blurb.com-ist ära, et teha ruumi teistele raamatutele.
tellimiseks sain indu juurde ka sellest, et ennem mind oli välja andnud oma raamatu Sven Zacek blurbi vahendusel. Tegin siis tellimuse 18.jaanuaril ning 23.jaanuariks oli asi raamat juba postiga teele pandud. Kulleriks oli Swiss Post ja raamat trükiti Hollandis. Kõik Euroopast tulnud tellimused täidetakse ka ikka Euroopas, tänu sellele on kulud väiksemad. Ootasin raamatut juba 29.jaanuariks, kuid see polnud veel kohale jõudnud. Ootasin veel paar päeva, kuid ta ei tahtnud endast veel märku anda. Teisel veebruaril sain Eesti Postilt teate, et mu pakk on postkontorisse jõudnud ning 3.veebruaril võtsin teekonna ette postkontorisse. Pappümbris oli ökonoomse postiga vigastatud, kuid raamat oli mullikile sees. Kahjuks tulid pildid palju tumedamad ja kontrastsemad kui nad olid. Ma olin kuulnud selle kohta ka hoiatusi, kuid ei võtnud neid kahjuks kuulda. Seega õpetuseks selle artikli lugejatele, et ennem blurbist tellimist keerake enda pildid natukene heledamaks ning kui on vähegi plaanis lisada raamatusse teksti, siis kontrollige õigekiri ikka mitte kolm vaid viis korda üle! :)

Üldjoontes peaks ära ütlema, et kvaliteet tundub päris hea, kuid minu esimene vasikas ei läinud mitte üle aia, vaid aia alt. Olen kuulnud ka jutte, et raamatu lehed ei taha köitega koostööd teha ja kipuvad raamatust välja lipsama, kuid mul veel siiamaani õnneks seda probleemi pole olnud. Arvatavati lasen teha järgmised raamatud samuti Blurbis.

Looduses liikuja abilisest GPSist

MIS ON GPS?
Tänaseks päevaks teavad ilmselt kõik, et GPS on üle maakera töötav elektrooniline abimees asukoha määramiseks, aga hulgaliselt rohkem põnevaid fakte leiab Wikipediast eesti ja inglise keeles. Seepärast ei hakka ma seda kavalat juttu siia refereerima.

MILLEKS SEDA KASUTADA SAAB?
Loomulikult on GPSi kõige tähtsamaks ülesandeks metsa ära eksinud loodusfotograaf rajale tagasi suunata:~) Aga tegelikult võib selle targa karbiga tõesti pisut julgemalt tundmatutes piirkondades ringi sammuda. Kaardiga GPS näitab suhteliselt täpselt ära isegi metsa ja lageda ala piirid, sageli ka kitsad metsateed. Praeguse seisuga peaks kõige täpsem Eesti kaart olema Regio pakutav. Looduses navigeerimisel võib väga kasulikuks osutuda vist kõikidel käsi-GPSidel leiduv teekonnapunktide (waypoints) märkimise võimalus - paarimeetrise veaga saab paika panna kasvõi muidu raskesti leitava varje asukoha või mingi tähelpanuväärse paiga metsas. Lisaks on lihtsalt huvitav teada saada, kui mitu kilomeetrit ja meetrit üks metsaretk pikk on.

Otseselt navigeerimisega seotud omadustele lisaks sisaldab enamik käsi-GPSe hulganisti muid toredaid ja vajalikke funktsioone. Üks olulisemaid on kindlasti Päikese tõusu- ja loojanguaeg just täpselt selles kohas, kus hetkel viibitakse (või suvalises punktis Maal). Sama info on saadaval ka Kuu kohta, loomulikult koos faasidega - öösel pildistajale äärmiselt tähtis. Lisaks sellele on võimalik vaadata vastavat visuaalset skeemi Päikese ja Kuu kohta, mis pakub teavet sellest, kus ilmakaares nad mingil kindlal kellajal ja kuupäeval on. Kasulik näiteks selleks, et ligikaudu määrata ära nurk, kust Päike tõuseb.


KUIDAS OSTA?
Käsi-GPSide valmistajatest on tuntumad tegijad Magellan ja Garmin. Ilmselt nende kahe hulgast valides päris alt minna ei saa, siiski tuleks jälgida, et aparaat oleks kaartide toega, aga uuemad masinad seda on. Garmin.ee'st ostes saab detailse Eesti kaardi tasuta kaasa.

Nature's Best Photography

Olin siis uute loodusfotolehekülgede otsinguil ning leidisin järgmise lehekülje, kus on päris palju
väga huvitavaid pilte:

Nature's Best Photography

Janek Laanemäe

Teen väikese sissejuhatuse ka ikka nagu kord ja kohus. Niisiis, iga teisipäev hakkab siin ilmuma ühe Eesti looduspiltniku või niisama loodushuvilise lühike intervjuu. Olgu see loodushuviline kas noor või vana, proff või alles alustanu.

Foto: Eduard Stogov

1.Kuna ja milline oli sinu esimene kokkupuude looduse ja loodusfotograafiaga?
Kokkupuude loodusega…hmm, seda on raske määratleda. Kindlasti varasemast ajast, mida ma ise mäletan. Fotograafiaga aga sai alguse kõik 2005.a ja üsna tavalist rada pidi, algul väike digikompakt, loodusfoto saidid, edasi juba parem tehnika ja nii ta on läinud.
2.Kõige vaimukam, täbaram või naljakam kogemus seoses pildistamisega?
Eks kindlasti on vaadatud kahtlustava pilguga, kui täiskasvanud inimene roomab mööda metsaalust, seda juhtub kui mõnele matkarajale liiga lähedal midagi põnevat toimub, millele on vaja keskenduma hakata
3.Milline teema köidab loodusfotograafias kõige enam?
Peamiselt lähivõtted ja abstraktsus/vormid looduses. Taimed ja putukad ning kolmanda kategooriana võiks öelda maastik. Loomadele ja lindudele ei ole olnud võimalust veel pühenduda nii nagu seda sooviks.
4.Milline asi peab kindlasti fotokotis olema, kui pildistama lähed?
Akud peavad olema laetud ja piisavalt vaba mälu peab kaasas olema. Ülejäänu on juba loovuse küsimus ja kohanemine olukorraga, juhuks kui ongi juhtunud mõni oluline vidin kotist välja jääma.
5.Kõige parem päevaaeg, aastaaeg, valgus ja koht pildistamiseks?
Ei ole otseselt halba aega pildistamiseks. Oleneb lihtsalt millist tulemust soovitakse saavutada ja mis eesmärgid on seatud enesele. Loomulikult loojangutoonides pilti pilves ilmaga ei saa, samas on parajalt dramaatilist tulemust raske magusa valgusega saavutada. Pildistada on alati hea ja teeks seda rohkemgi, kui täna võimalik on.
6.Unistuste pilt näeks välja milline?
Uskuge, küll te siis kuulete/näete sellest kuskilt :)
7.Põnevaim avastus siiani Eesti looduse kohta?
Kõik on põnev. Kogu see maailm, mis tänu pildistamisele on avanenud. Paljudest asjadest polnud varem aimugi, mis täna tundub juba loomulikuna, kuid esmakordsel avastamisel oli põnevust tekitav – kasvõi krabiämbliku jahipidamine.

Pilte autorilt (Rohkemate piltide kiikamiseks vajutage siia):

''Kurvid'' ''Skulptuur''

Vesiloodi abi looduses

Kes meist ei oleks kunagi ehituspoodidest saadaoleva vesiloodiga uurinud pinna viltusust või tasasust? Nähes, et õhumull on loodis olemise asemel äärtes, teeme omad järeldused- loodi toetuspind on kaldus. Lähtudes vajadustest ja võimalustest korrigeerime defekti.

Seades sammud looduse poole koos kaameraga, kus ees võib oodata imekaunis maastik ning lummav valgusmäng pilvedel võib sealgi tekkida olukordi pildi horisondi sirgusest. Lisaks peaaegu täiuslikule pildile pildil olemas ka sisu, mis lisab pildile lisaväärtuse. Sarnases olukorras, tekib tahes tahtmata väike ärevushoog. Peas hakkavad keerlema aina rohkem küsimusi. Kas jõuan pildi ennem ära teha, kui valguskiired lõpetavad „mängimise“? Kas tuleks äkki proovida ka vertikaalset ülesvõtet, lisaks portsu maastikuformaatidele? Horisont paistab ka paigas olevat. Peatu korraks. Tee pilt ning kontrolli kaamera ekraanil kuvatud kujutise silmapiiri. Jah, tunduks nagu tõesti natukene viltu olevat, kuid kaamera pildiotsijast paistab siiski sirge. Kui aeg tõukab tagant, siis suure tõenäosusega jääbki viimistlemata pilt tegemata. Kodus olles saab imevigur Photoshop ka ju horisondi sirgeks timmida. Natukene piksleid ja aega kulub, kuid tulemus tuleb peaaegu samahea, kui kohapeal pildistades oli lootust saada. Kas aga aega jätkub kodus tegeleda mõõtmise ja lõikamisega? Tänapäeva kiire elutempo juures paljudel inimestel arvatavasti mitte.

Et pääseda kodus arvutiekraanil horisondi sirgu ajamisest, omades endiselt täiskaadrit, tuleb appi võtta pisike, kuid vajalik abimees- välgu pesasse kinnitatav vesilood. Tavaliselt on saadaval kas kahe või kolme õhumulliga lood, mis aitab juba ennem pildi tegemist kaamera horisondi suhtes sirgeks paigutada. Eriti suur abi vesiloodist on ülilainurkobjektiiviga pildistades- kaadri ääred on tänu objektiivi läätseehitusele külgedele vajunud ja silma järgi horisondi sirgu ajamine üpris keeruline. Kui aga kaamera küljes olevale loodile vaadata, on kohe selge, kuhupoole kaamerat keerata.

Tänu vesiloodi kasutamisele oli lihtne horisonti sirgeks keerata. Saaremaa, 2008 august. Statiivilt, täiskaader.Cullmann vesilood.

What The Duck - fototeemaline koomiks

Ilmselt on What The Duck üks väheseid või lausa ainuke hetkel ilmuv fototeemaline koomiks. Ja seejuures suudab olla päris vaimukas, ehkki praeguse seisuga on ilmunud juba üle 500 koomiksiriba. Aaron Johnsoni poolt välja mõeldud fotopartide tegemisi saab vaadata What The Ducki kodulehel http://whattheduck.net/.

Lofo 1.2009

Tekst: Karl Adami
Pilt: Villem Voormansik

Oli juba jaanuari kuu, kui sees oli pisike ootusärevus. Mida aeg edasi, seda suuremaks see pisike kasvas. Jaanuari lõpus jõudis selle pisikese ootusärevuse tekitaja end ka poelettidele sisse seada. Ma ei räägi mitte mingitest uutest köögikombaini ilukiplidest, mis on Eestis ainulaadsed ja millega saab kaasa ka juhendi, vaid ikka meie kodumaisest loodusfoto ajakirjast - LOFO. Kes veel ei ole sellest ainulaadsest ja väga huvitavast ajakirjast kuulnud, siis tegemist on 4 korda aastas ilmuva ajakirjaga, mil tiraazhi ligikaudu 3000.
Ühesõnaga sai ostetud see huvitav ajakiri eile 1.veebruaril. Ennem selle ostmist olin kuulnud siit-sealt suuri kiidusõnu tehtud töö eest ja ka minu arvates oli juba ennemalt äranähtud kaanepilt paljulubav.
Väga, väga hea meel oli lugeda Roy Mangersnes'iga tehtud intervjuud ja sinna kõrval veel vaadata ka tema kargeid pilte. Hea meel tungis esile just sellepärast, et inimestele meeldib ikka ka põhjapoolsemaid alasid pildistada, mitte ei tormata üksteise võidu Aafrikasse safaritama.
Kuigi terve LOFO on täis väga huvitavat materjali on seal loomulikult selliseid jutte, mis jäävad kas paremini meelde või nad tungivad teistest pisut rohkem esile. Ülimalt headeks lugudeks peaks mina selles LOFOs just 'Kakulugudes' esinevaid jutukesi, millest eriti hästi jäid meelde Jaak Põdra ja Tanel Aruoja huvitava sisu ning kirjeldustega lood.
Kiiduväärt oli ka Tiit Sermanni lugu 'Tihase tiivalööke tabamas', mis on oma kiidusõnad ära teeninud just sellepoolest, et on pööratud just tähelepanu sellele, et alati ei ole vaja pildile saada uhkeid kotkaid ja karusid, vaid ülimalt häid pilte saab ka näiteks tihaste või varblaste hingeellu süvenedes.
Kooli kaasavõttes oli klassikaaslaste pilgud ära võlunud Ülar Tiku pildid veealusest maailmast, mis on ka minu arvates väga ägedad ja värviderohked. Mind köitis aga artikkel 'Euroopa metsikud imed', mis andis selle olemuse kohta nii palju infot, kuigi ma olen seda lehekülge alatasa külastanud ( WWoE ). Sel korral andsid LOFO niiöelda 'tehnikanurga lood' väikese tõuke küllap inimestele, kes pole veel kindlad millist kaamerat soetada. Peale eelpool mainitud autoritele on oma lood ka üles seadnud Arne Ader, Sven Zacek, Toomas Ili, Jan Siimson ning Margus Muts.
Vigadest võiks loomulikult ära mainida selle, et siiamaani pole paljude piltide alla kribatud tehnilist külge. Muidu on ajakiri jätkuvalt väga kõrgel tasemel, niiet tuleb loota et järgmised numbrid näevad ka ikka ilmavalgust.

Blogijad ehk lühike tutvustus selle lehe autoritest

Villem

1.Kuna ja milline oli sinu esimene kokkupuude looduse ja loodusfotograafiaga?
Esimest kokkupuudet loodusega ma päris kindlasti ei mäleta, aga kuna olen juba paariaastaseks saamisest alates maal kasvanud, siis ei saanud vältida ka kokkupuuteid loodusega. Huvi loodusfotograafia vastu tuli 2005. aasta kevadel kui avastasin looduspilt.ee-nimelise portaali.
2.Kõige vaimukam, täbaram või naljakam kogemus seoses pildistamisega?
Midagi erilist juhtunud pole, küll on mind ühel korral jahimeheks peetud.
3.Milline teema köidab loodusfotograafias kõige enam?
Huvitavate teemade ring on (kahjuks) väga lai, nii ei saa keskenduda ühele teemale ja teha enneolematuid pilte. Siiski võiks mainida elusolendite pildistamist ja detaile, äge on ka äikest ja ööd pildistada.
4.Milline on kõige parem kaameramark?:P
Peaksin vist ütlema et Nikon, aga see poleks päris õige:P Kõige parem on see, millega tehakse pilte, kapis seisev kaamera pole hea.
5.Milline asi peab kindlasti fotokotis olema, kui pildistama lähed?
Igaks juhuks peab alati olema teleobjektiiv, sest äkki tuleb metsas hunt vastu ja küll siis on häbi kui pilti ei saagi:D
6.Kõige parem päevaaeg, aastaaeg, valgus ja koht pildistamiseks?
See kõik oleneb ja võib muutuda, aga näiteks varakevadel hommikul liigendatud vaheldusrikkal maastikul, taevas on tumedad pilved, aga päike ikka paistab parasjagu madalalt.



Karl

1. Kuna ja milline oli sinu esimene kokkupuude looduse ja loodusfotograafiaga?
Esimest korda puutusin loodusega kokku arvatavasti siis, kui olin veel nelja või viie aastane. Ma tean et oma esimeste looduskäikude eest pean olema tänulik oma vanaisale. Ta õpetas mind looduses käima nii, et loodust mitte eriti vigastada. Samuti ei jäänud ära ka väikesed degusteerimised marjametsades või siis loengud seente kohta. Oma esimesed metsloomad sain ka ära nähtud siis, kui olin metsa või jõeäärt külastanud vanaisa ja vennaga. Mida suuremaks ma kasvasin, seda rohkem hakkasin võõranduma loodusest. Võiks öelda, et looduse juurde tõid mind tagasi just esimesed kokkupuuted loodusfotograafiaga. Fotograafiaga üldiselt hakkasin tegelema umbes viieteistkümne aastaselt, kui mul oli käes Olympuse väikese zoomiga ja väheste mp-dega digikaamera. Oma vana-vanaema palvel hakkasin pildistama maakodu ümbrust. Ma pildistasin absoluudselt kõike, seni kuni mind hakkas köitma looduse mitmekesisus ja muutlikus. Natukene tõsisemalt hakkasin tegelema loodusfotondusega umbes aasta tagasi.
2.Kõige vaimukam, täbaram või naljakam kogemus seoses pildistamisega?
Vaimukamaks looks võiks pidada näiteks lugu, kus 2007 aasta hilissügisel, mil olid vaheaja viimased päevad, palusin oma sugulaselt, kes on ka jahimees natukene ülejäänud metslooma liha, mida keegi nagunii ei sööks. Päris vaheaja lõpus saingi suure kotitäie igasugu jubinaid põtrade ja kitsede küljest. Maha oli sadanud ka valge lumevaip. Ma otsustasin et viiks seda liha ronkadele. Ma võtsin siis suhteliselt lühikese tee ette mööda muidu nii vaikset ja inimtühja külateed. Olin ühe teeristi juures kui mulle tulid vastu 3 last, kes olid noored. Nad jäid tardunult paigale mind jõllitama väga imelikke pilkudega. Ma olin hämmingus. Vaatasin igasse ilmakaarde, et äkki on lähenemas midagi. Ma avastasin et kodupoole läheb mööda lund verenire, mis mu kotist oli välja voolanud. Pärast seda lapsed taganesid suhteliselt kiiresti. Suht vaimukas minu jaoks.
Täbaramaks olukorraks võiks pidada sellist situatsiooni, kus ma olin keset laia ning avarat põldu. Oli oktoobrikuine pilves sügisilm ning ma otsustasin kõmpida inimtühja kohta keset mudast põldu, et jälgida eemalt läbi objektiivide lindude tegevust. Sel ajal kui ma vaikselt nende toimetusi jälgisin, olin ma suutnud vajuda mutta põlvini. Ma proovisin ja proovisin, kuid välja ma ei saanud vaid hoopis vajusin veel sügavamale. Mind päästis see, et hakkasin kive kummiku ja muda vahele pistma, mis tekitasid natukene kindlama pinna. On olnud loomulikult veel igasuguseid täbaraid ja vaimukaid olukordi, kuid need jäägu kevadisteks lõkkeõhtuteks. :p
3.Milline teema köidab sind loodusfotograafias kõige enam?
Kõige rohkem köidavad mind loomulikult kõiksugu elukad, nii linnud kui ka loomad. Ma ei ütle ka ära näiteks putukatest või taimedest. Ma püüan ka maastikke pidlile saada.
4.Milline on kõige parem kaameramark?:P
Andke andeks 'nikon-inimesed', kui ma ütlen et Canon. :)
5.Milline asi peab kindlasti fotokotis olema, kui pildistama lähed?
Minu fotokotis on kindlal kohal loomulikult telefon. Mul on ka käärid, pisike taskulamp ning kui otsida siis leiaks sealt veel igasugu jama.
6.Kõige parem päevaaeg, aastaaeg, valgus ja koht pildistamiseks?
Kõige ilusam aeg pildistamiseks on minu arvates hiliskevad või siis varasuvi. Mõnus värske mulla lõhn pärast vihmasadu. Linnud laulavad, kõik on viimasest vihmast veel värskust õhkamas. Kevadel on ka ilma päikeseta väga ilus.



Meelis

1.Kuna ja milline oli sinu esimene kokkupuude looduse ja loodusfotograafiaga?
Loodusesse viidi mind juba üsna noorelt. Need olid küllalt ebameeldivad kogemused, kui mul tuli igavledes oodata pere seenelkäiku. Ei teadnud veel, et kui jälgida kõike süvenenult, möödub aeg lennates. Need olid ajad, kus ajasin vanemaid oma vingumisega metsast välja. Nüüd on lood teisiti- vanemad peavad minukallal kõvasti häält kulutama, et mind metsast välja saada. Fotograafia tuli minuni aastal 2003, kui 14.aastaseks saamise puhul sain oma esimese digiseebi. Kahe aasta pärast ilutses minu ees digitaalpeegelkaamera , kui otsustasin jääda truuks enda hobile- looduse pildistamisele.
2.Kõige vaimukam, täbaram või naljakam kogemus seoses pildistamisega?
Mitte väga naljakas, kuid väikese ehmatuse ohvriks langesin küll. Kord läksin endale armsaks saanud kohta värsket metsaõhku hingama ja kopraid luurama. Vaikselt vulisev metsaoja koos väikese ootusärevusega kopraid kohata, tegid mu meele rahulikuks ja vaikseks. Ainult sääsed ja parmud pinisesid. Kauguses kukkus kägu. Veel kaugemal arvasin olevat inimesi sealkandis elavat. Hea oli vaheaega nautida. Korraga hakkas nagu vanakuradi katel keema- „tümps, tümps, tümps, põmm, põmm, tümps, põmm!“. Minu oletus, et sealkandis väga suuri muusikasõpru ei tohiks elada, oli väär. Pärastpoole tehtud luureretk kinnitas, et mitte väga kaugel metsaojast oli tõesti maja, kus müra oli tulnud. Kuid see oli ka ainuke ja viimane kord, kui sellist põrgulärmi sealkandis kuulsin.
3.Milline teema köidab loodusfotograafias kõige enam?
Makrofotograafia. Oma väikeste mõõtmete poolest saab näha asju teise nurga alt- lähedalt. Viimasel ajal olen püüdnud lihtsalt pildile ka mõtte sisse „puhuda“, mis aitab pildil jutustada lugu.

4.Milline on kõige parem kaameramark?:P
Kuigi ma endale seda tunnistada ei taha, pean tõdema, et Nikon oma kiire autofookuse ja madala müratasemenäitajatega on kõige parem kaameramark.

5.Milline asi peab kindlasti fotokotis olema, kui pildistama lähed?
Täislaetud aku.

6.Kõige parem päevaaeg, aastaaeg, valgus ja koht pildistamiseks?
Alam-Pedja LKA. See on koht, kus on võimalik peaaegu iga päev, olenemata aastaajast ja valgusest häid pilte vormistada.


Tanel

1.Kuna ja milline oli sinu esimene kokkupuude looduse ja loodusfotograafiaga?

Loodusega tegin esimest korda tutvust päris noorena, kuna olen peaaegu kogu elu maal elanud. Esimese digiseebi ostsin 2003. aastal, siis oli nende pildikvaliteet juba peaaegu filmi-taskukaamerate tasemel ja ka hinnad kukkusid kiiresti. Sealt alates ongi minu huvi loodusfotograafia vastu alguse saanud ja süvenenud. Tõsisemaks pildistamiseks läks siiski 2006. aastal, kui lõpuks peegelkaamera kätte sain.

2.Kõige vaimukam, täbaram või naljakam kogemus seoses pildistamisega?
Midagi väga erilist juhtunud ei ole. Küll aga soovitan ma kõigil võimaluse korral vältida AA-patareidega kaameraid, sest AA-patareid/akud saavad eriti talvel hämmastavalt kiiresti tühjaks ja nende vahetamine külmast kohmetanud kätega ei pruugi kõige ladusamalt kulgeda. Canon S1 IS-iga läks 2-3h metsaskäiguga talvel kaks komplekti akusid ja ükskord sellega metskitsi hiilides kustus kaamera ootamatult ära. Siis kiirelt akusid vahetades kukkusid kõik lumme, õnneks leidsin hiljem kõik üles, kuid kitsed olid läinud.
Üks täbar lugu juhtus rebasega. Sammusin mööda teed kodu poole, kui äkki nägin rebast enda poole tulemas. Kiiresti pikali ja kaamera valmis. Rebane tuleb ikka minu poole. Mõtlen, et ootan veel natuke, enne kui pildi teen.
Ootasin natuke veel, ei tihanud päästikut vajutada, hirmutab veel rebase varakult ära. Kuid siis pööras rebs otsa ümber ja ilma et ma liigutanudki oleks, pani hirmsa jooksuga minema. Pildid mis ma sellest korrast sain on siin
3.Milline teema köidab loodusfotograafias kõige enam?
Ühtegi kindlat teemat ei oskagi selgelt välja tuua. Kui siis ehk detailid, kuigi jah, põnevaid teemasid on palju.
4.Milline on kõige parem kaameramark?:P
Nikon :)
5.Milline asi peab kindlasti fotokotis olema, kui pildistama lähed?
Kaamera(kui ta käes ei ole:)
6.Kõige parem päevaaeg, aastaaeg, valgus ja koht pildistamiseks?
Kõige parem koht pildistamiseks on Eesti. Mulle meeldivad väga kõik meie aastaajad, igal aastaajal on omad plussid ja miinused. Talvel on kõige mugavam selles mõttes, et hea valgusega pildi tegemiseks ei pea eriti uneaega röövima (mis aga suvel paratamatu on:P) ja ka sääskede ega puukidega pole muret:)

Sven

*Liige aastatel 2009 aprill kuni 2010 september.

1.Kuna ja milline oli sinu esimene kokkupuude looduse ja loodusfotograafiaga?
Kokkupuuted loodusega olid juba lapsepõlves, kui ma täidpoegade ja vennaga suviti maal vanaema juures olin. Muidugi piirdus siis minu looduses ja metsas käimine ainult põnevate onnikohtade otsimisega. Lindudest, loomadest ja muust looduslikust ei jaganud ma mõhkugi.

Teadlikumalt hakkasin ma looduses käima seoses jahindusega. Siis õppisin tundma imetajaid ja nende käitumist, millest saigi alguse soov nende jäädvustamiseks. Kogu minu loodusfotograafia põhines algselt imetajate pildistamisel. Praeguseks on nad pisut tagaplaanile jäänud ja minu mõtteid valitsevad maastiku- ja linnupildid.
2.Kõige vaimukam, täbaram või naljakam kogemus seoses pildistamisega?
Kui seda küsitakse, siis pean alati meenutama kohtumise liiminuusutajaga. Olin mina kopraid passimas, kui kobras tulebki minu lähedusse veetaimi sööma. Pildistan ja pildistan kuni tunnen, et pean korraks eemale vaatama. Ja oh üllatust, umbes 30 meetri kaugusel seisab üks kõhetu nooruk. Vandusin omaette, et nüüd läheb mu pildistamine kindlasti untsu. Tüüp aga seisab paigal ja muudkui vhib. Aeg-ajalt tõstab mingit kotikest ninale ja pärast seda läheneb kaks-kolm sammu. Nii kestis see mõned minutid, kuni vend oli juba 15 meetri peale nihkunud ja ma sain aru misasi tal käes on. Läbipaistev kilekott mingi vedelikuga. Ei tea kas liim või bensiin. Igatahes kakkus ta seda omale ninna. Mina olin suhteliselt kaitsetus poosis - kõhuli maas, tagumentos taeva poole urvis. Mõtlesin, et kurat teab, mis see haige tüüp plaanib, tõmbab veel nõa või mõne tulirelva välja.

Tõusin siin järsku püsti ja läksin vihase näo ja kiire sammuga otse tema suunas. Kutt kohkus silmnähtavalt, kuid tal polnud ka kuhugi põgeneda ning jäis siis seisma ja vaatama, mis edasi saab. Kui tema juurde jõudsin, siis küsisin: "Mis toimub?". Ta ei saanud midagi aru, tahtsis ainult teada, mida ma tegin. Ma ütlesin, et kobrast pildistan? Temas vastu: "Kus?". "Sinu nina all", näitasin mina näpuga ja tegin minekut.
3.Milline teema köidab loodusfotograafias kõige enam?
Kõige rohkem meeldib mulle maastike ja lindude pildistamine. Mõlemad on omamoodi liikuvad. Lindude liikumist on võimalik natuke ka prognoosida, kuid valgused ja loodushetked maastikel on tihti ennustamatud ja see lisabki kogemusele vürtsi.
4.Milline on kõige parem kaameramark?:P
Hetkel valitseb maailma Nikon :)
5.Milline asi peab kindlasti fotokotis olema, kui pildistama lähed?
Põhiline on, et fotokott ise kaasa saaks. Kindlasti jääb alati ka midagi maha ja just seda asja läheb vaja. Seega peab alati kaasas olema see asi, mida vaja läheb.
6.Kõige parem päevaaeg, aastaaeg, valgus ja koht pildistamiseks?
Talv, kindlasti talv ja talvevalgused. Mida külmem seda parem ja mida tuisusem seda parem ning mida rohkem lund seda parem.
Pilte autorilt: siit




Ants

Foto: Erakogu

1.Kuna ja milline oli sinu esimene kokkupuude looduse ja loodusfotograafiaga?

Loodusega esimest kokkupuudet ei mäleta, aga ma arvan, et see võis olla isaga koos kalale minnes, loodusfotograafiaga puutusin kokku 2006. aastal 3. jaanuaril
kui kolme sõbraga läksime varahommikul põllu peale kitsi otsima, see oli esimest korda kui ma loodust sellise huviga hakkasin jälgima, muidu olin n-ö silmad kinni käinud.
Fotosaagiks oli tol hommikul pildil olevad täpikesed rebasest ja kitsedest.

2.Kõige vaimukam, täbaram või naljakam kogemus seoses pildistamisega?

Kõige täbaram pildiretk oli 2008 aasta sügisel, kui läksin lahemaale pildistama. Kuna olin lootusetult hiljaks jäänud et jõuda pehmeteks loojanguvärvideks mere äärde, olin ma väga rahmeldis ja hooletu oma auto roolimisega (vaatasin, kaua veel päikest on ja kus valgus langeb), seetõttu pöörasin valest teeotsast sisse.
Tagasi õigele teele tagurdades panin autoga vastu puud, sest silmad ei olnud peeglitel vaid taevas. Samal õhtul, mere äärde jõudes kukkus ka veel mobiil merevette ja lakkas töötamast.

3.Milline teema köidab loodusfotograafias kõige enam?
Loodusmaastikud.

4.Milline asi peab kindlasti fotokotis olema, kui pildistama lähed?

Talvel peab olema WC paber, raske on asi lumega korda ajada:) ja muidugi võiks alati kaasas olla fotokas.

5.Kõige parem päevaaeg, aastaaeg, valgus ja koht pildistamiseks?

Päeva ilusaim aeg on hommik; värskus ja kargus on see mis hommikul õue tõmbab.
Aastaajad on kõik võrdselt lemmikud, igaühes on midagi mis paelub.
Minu armas kodumaa on minu lemmik pildistamise paik.

6.Unistuste pilt näeks välja milline?
Kohe esimesena hüppas pähe pilt mille peal on eriti udune härmas hommik , ilusate sinakate külmade toonidega ja kusagil väga väikesena eemal on
hundikari :). Üldiselt ei olegi mõelnud unistuste pildile.

7.Põnevaim avastus siiani Eesti looduse kohta?
Enda jaoks on suur avastus olnud üleujutatud Alam-Pedja, aga neid tuleb kindlasti veel ;)

Pilte autorilt: siit.

Ants alustas ka fotoblogi pidamist: siin.





Kunter

*Liige aastatel 2009 kuni 2011 märts.

Foto: Erakogu

1.Kuna ja milline oli sinu esimene kokkupuude looduse ja loodusfotograafiaga?

Suved olen alati Vilsandi saarel veetnud, seega loodus võõrana pole kunagi tundunud. Fotoka järele haarasin küll alles aastal 2004, kuid juba aasta pärast pildistasin oma fotoaparaadiga ja teadsin, et just loodusfotograafia on see, mis mind võlub. Mõjutusi oli mitmeid, mu isa tegeles väheke fotograafiaga ja tal käis ka mitmeid fotograafe külas, kellest üks tõi meile "Loodusfoto Aastaraamatu 2003/2004/2005", mis oli kindlasti üheks motiveerijaks. See raamat tutvustas mulle loodusfotograafia mitmekesisust Eestis ja tõestas, et ka noored suudavad häid pilte teha.

2.Kõige vaimukam, täbaram või naljakam kogemus seoses pildistamisega?Halenaljakaid situatsioone on üllatavalt tihti. Üsna ebameeldiv on, kui kõige põnevamal hetkel aku tühjaks saab või seeria parim pilt tehniliselt ebaõnnestub. Nüüd olen juba harjunud sellega, et iga huvitav situatsioon ei pea võrduma väärt pildiga – loodushetki tuleb osata ka niisama nautida. Augusti lõpul oli väga vahvaks elamuseks veetallajate pildistamine. Nad olid tõesti äärmiselt usaldavad, ujusid aeg-ajalt nii lähedale, et oleks võinud isegi pai teha. Rõõmustav tunne, kui lind ei vaata mind kui potentsiaalset ohuallikat.

3.Milline teema köidab loodusfotograafias kõige enam?
Olen päris suur linnufänn. Üldiselt ma lähengi fotoretkedele sooviga huvitavat lindu kohata, kuid ega ma seejuures muule loodusele silmi sule. On ka mererandu, mille pildistamisest ma ei tüdine.

4.Milline asi peab kindlasti fotokotis olema, kui pildistama lähed?

Ilma teleobjektiivita ei lähe ma kuskile, aga see on mul nagunii enamasti statiiviga õla peal valmis. Kui ma juba koti võtan, siis panen sinna ikka lainurga ja makrotoru sisse. Loodus on üllatusi täis - ei saa kunagi välistada, et erinevaid objektiive vaja võib minna.

5.Kõige parem päevaaeg, aastaaeg, valgus ja koht pildistamiseks?

Minu vaieldamatud lemmikud on suveõhtud, mõned pilved võiksid ka taevas olla. Peamiselt kõnnin mööda rannajoont, aeg-ajalt põikan ka männimetsadest läbi. Päris huvitav on ka tormide ajal rannikul jalutada ja lainetemöllu jälgida. Vahest ikka sunnin end päikesetõusu ajal ärkama, kuid kahjuks see väga tihti ei õnnestu =D

6.Unistuste pilt näeks välja milline?
Kunagi ammu tekkis nägemus, et kotka ja rebase vaheline kisma võiks päris võimas olla. Eelmine aasta sattusin Internetis sellise pildiseeria peale, polnud küll kompositsioonilt kõige õnnestunum, ent sisult oli vägev. Nüüdseks olen loobunud situatsioonide välja mõtlemisest. Usun, et ühel päeval loodus ise pakub midagi nii põnevat, millele ei oska mõeldagi. Midagi sellist, mida pole veel keegi korralikult pildile saadud.

7.Põnevaim avastus siiani Eesti looduse kohta?
Enne loodusfotograafiaga tegelemist ei osanud ma aimatagi, et looduses nii tihe elu käib. Nüüd on mul palju parem ettekujutus pidevast olelusvõitlusest, mis looduses toimub.

Pilte autorilt: siit



Tõnis

Foto: Silja Kaigu

1.Kuna ja milline oli sinu esimene kokku- puude looduse ja loodusfotograafiaga?
Päris esimene kokkupuude loodusega ei meenu, aga mulle on alati meeldinud metsas käia. Väiksena oli alati taskunuga kaasas, sest metsas oli üks mu lemmiktegevusi puudest erinevate jubinate voolimine. Onne sai ka päris mitmeid ehitatud. Esimene kokkupuude fotograafiaga oligi vist see hetk, kui ma võtsin isa uue digikaamera, millel oli kõigest 1 MP ja ronisin hästi kõrgele ehitatud onni pilti tegema, sest sealt avanev vaade oli tol hetkel lihtsalt hingamattev ja ma pidin seda teistega jagama.



2.Kõige vaimukam, täbaram või naljakam kogemus seoses pildistamisega?
Millegipärast on mul pidevalt kurjade koertega probleeme. Ühed hammustavad, teised ajavad niisama taga ja hirmutavad. Üks viimaseid juhtumeid oli suvel Prantsusmaal. Ärkasin vara üles, et enne päikesetõusu lähadalasuva mäe otsa jõuda. Seega ärgates sirasid taevas alles tähed. Sain natuke maad käia, kui jõudsin ühe majani. Kui parajasti sellest möödumas olin nägin endast paari meetri kaugusel musta magavat koera. Jäin kohe seisma, aga juba oli hilja, sest koer hüppas püsti. Mul ei olnud isegi aega selgitada, et kas on tegemist kurja koraega, vaid pistsin kohe jooksu. Koer hakkas loomulikult haukudes taga ajama:) Kokku kestis tagaajamine umbes 15 m. Hirmul on kiired jalad ma ütleks. Ei mäletagi, millal ma nii kiiresti jooksnu oleks.

3.Milline teema köidab loodusfotograafias kõige enam?
Hetkeseiduga on makrotamine ja maastikufotograafia kõige südamelähedasemad.

4.Milline on kõige parem kaameramark?:P
Eks ikka Canon, kuigi ega Nikoni kohta ka ühtegi halba sõna pole öelda:D

5.Milline asi peab kindlasti fotokotis olema, kui pildistama lähed?
Ma üldiselt tassin kõike kaasas, sest kui midagi maha jätad, siis on just seda vaja. Aga kunagi pole ma vist makroobjektiivi maha jätnud, küll aga fotoka enda :D

6.Kõige parem päevaaeg, aastaaeg, valgus ja koht pildistamiseks?
Kui oled korra kuskil mägedes (nt Norras) käinud, siis parimaks pildistuskohaks ma ilmselgelt Eestit ei vali, aga sellegipoolest on siin ilusad rabad, mida mujal maailmas just tihti ei kohta. Eks valgus on päikesetõusudel ja loojangutel kõige parem ning aastaaegadest ei osakagi kõige paremat välja tuua, sest kõigil on omad eripärad ja kõiki ootan ühtemoodi suure õhinaga.

Pilte autorilt: siit






Anton
Kuna ja milline oli Sinu esimene kokkupuude looduse ja loodusfotograafiaga?
Sünnipaevaks saadud ja varasemalt kogutud raha eest soovitasid minu ema ja õde osta endale peegelkaamera. Ütlesid, et seebikarbiga tehtud pildid on väga ilusad ja mis sa selle rahaga ikka teed. Et soetatud aparaat riiulil tolmu koguma ei hakkaks, ajasingi ennast hommikuti vara üles ärkama ja pildistama minema. Erilist huvi looduse vastu äratasid aias pesitsevad linnud, mida vist võibki nimetada esimeseks kokkupuuteks loodusfotograafiaga, sest just nende pildistamisele pühendusin ma kohe pärast aparaadi soetamist.

Kõige vaimukam, tabaram või naljakam kogemus seoses pildistamisega?
Ma räägiks siin pigem erinevate rahvuste suhtumisest piltnikesse. Kui Tartu linnas linde pildistada, lähevad kõik inimesed tuimalt mööda. Neid ei huvita, kas nad peletavad sellega linde eemale või mitte. Mingit „respecti“ pole ollagi.
Sotimaal oli minu üllatuseks suhtumine hoopis vastupidine. Inimesed peatuvad eemal, et mitte linde ehmatada, isegi siis, kui oled mitu meetrit teerajast eemal. Kui parasjagu kaamera silma ees ei ole ja vaatad niisama ringi, küsivad möödujad, kas midagi huvitavat ka pildile jäi. Selline hooliv käitumine tegi alati naeratuse näole ja tegi meele rõõmsaks.

Milline teema kõidab loodusfotograafias kõige enam?
Linnud. Mida rohkem looduses liigun, seda rohkem leian veel tundmatuid linde, keda pärast kodus määrata saab.

Milline asi peab kindlasti fotokotis olema, kui pildistama lähed?
Tele-, makro- ja mingi laiema vaatenurgaga objektiiv maastiku jaoks. Ise kasutan hetkel 70-300mm nii lindude kui makro jaoks ja kit objektiivi maastiku jaoks.

Kõige parem paevaaeg, aastaaeg, valgus ja koht pildistamiseks?
Kõik peale keskpaevase terava valguse on hea. Lemmik pildistamisaeg on varahommik, tund enne ja kaks tundi pärast päikest. Kõik aastaajad on pildistamiseks head, kõikides neis on midagi huvitavat ja teistest aastaaegadest erinevat.

Unistuste pilt naeks valja milline?
Otsest pilti silme ees ei ole. Minu unistuste pilt peaks kindlasti olema unikaalne ja uudne, mille sarnast pole varem tehtud.

Põnevaim avastus siiani Eesti looduse kohta?
Looduse mitmekesisus. Looduses olen ma oma elu jooksul olnud vähe. Olen linnapoiss. Iga kord kui õnnestub loodusesse minna, avastan midagi uut ja põnevat. Olgu selleks siis huvitav putukas, ilus lind, meeldejääv maastik või haruldane ilm.