7Vaadet

Vesised jõulud Soomaal

2011-12-22T21:48:00.006+02:00

Soomaa jõgedes on vesi alates novembri lõpust rohkete sademete toel tasapisi tõusnud ja nädalapäevad tagasi tungis võimsamalt oma tavalisest voolusängist välja. Täna sai käidud ise kohapeal kaemas, kuidas olukord on. Tuleb tõdeda, et oli päris märg, mitmel pool oli vesi pidanud heaks voolata otse üle tee. Sealkandi metsloomade jaoks pole see talv ilmselt palju kergem kui eelmine, mil paksu lumega tegemist tuli teha. Igatahes selle postituse kirjutamise ajal vesi Halliste jões Riisa mõõdupunktis veel tõusis, olles 296,5 cm.

Tehnika pole oluline.. või siiski?

2011-12-06T11:55:00.004+02:00

Pilt pärit siit.

Lõputu arutlusteema fotohuviliste ja -võhikute hulgas: mis on kõige olulisem ja vajalikum selleks, et head pilti teha. Alati on neid, kes väidavad, et tehnika ei tee pilti, inimesest ja tema silmast ja oskustest sõltub rohkem. Nõus, aga samas olen ma ka pildiga päri - korralik varustus aitab väga heale tulemusele palju kaasa:)

Või mida sina arvad?

Peaaegu loodusfotoajakiri

2011-12-05T17:11:00.005+02:00

Seitsmendas selleaastases Positiivi numbris on põhirõhk loodusfotondusel, kuid puudu ei tule ka inimeste portreedest. Kahe suurema teema vahele näitab enda lennult tabatud hetki Andres Tarto, kelle piltide vastandamine ajakirjalehtedel loob nn kolmanda, omalaadse üldistuspildi. Ajakirja avaartikkel jäi küll mõttelt segaseks, ilmselt oli ühte konteksti liiga palju mõtteid sisse kirjutatud, et ühtne jutt tekiks.
Mitmele huvitavale küsimustele vastab Eesti loodusfoto üks suurankrutest- Sven Začek. Mõnda küsimust oleks ehk isegi tahtnud enne ajakirja ilmumist küsida. Jään huviga ootama Začeki fotolugu National Geographicu veergudel.
Ei tea kuidas teistega lood on, aga mulle pläruga portreed ei meeldi. Nagu midagi muud inimeses rõhutada ei ole?! Ilmselt olen aga ise liiga lühinägelik, märkamaks tossavate portreede võlu.
Meelis Kivirand vestleb enda matka ning pildistamise sümbioosist. Kivirand, tuntud kui väärt maastikufotograafina, teeb ka kauneid linnufotosid. Erilist silmailu pakub täismõõdus trükitud jäälind omas keskkonnas.
Oma teekonda loodusfotograafiani kirjapildis jagab Karl Ander Adami, üks vähestest linnalastest, kelle mõtted käivad loodusega ühes rütmis. Teades Karli, tunnustan tema siirust ja eetikaõigsust loodusfotograafias. Tähelepanu tasuks juhtida ka uuele eestikeelsele sõnale- sirkaal. Pikemalt: tegu on fotole jäävate ringidega, helkivate silindrikujuliste moodustistega, mis tulenevad valguskiirtest, kui kiired teatud õige nurga alt objektiivi paistavad.
Viimases artiklis käsitletakse digitaalse peegelkaamera filmimise eeliseid tavalise filmikaamera ees. Fotoreportaaž Filmitalgudelt.

Old Red

2011-12-01T16:28:00.002+02:00

Old Red - nii kutsutakse mõnel pool seda Lõuna-Eestile nii iseloomulikku Devoni liivakivi. Settinud küll üle 360 miljoni aasta tagasi, kuid paljandub täna siin otse meie silme all. Nüüd, kus loodus on talveootuses endiselt vaikne, on paras aeg otsida huvitavat eluta loodusest. Tihtilugu ei pea sugugi kaugele minema - näiteks sellel pildil on Kalevi tänava liivakivipaljand ja koobas Tartus.

Norra reisipäevik, 4.päev

2011-11-27T14:02:00.002+02:00

PÄEV 4

Hommik algas karge vihmasabinaga, ühtlasi jäi see ka viimaseks päevaks selles Gudvangeni kämpas. Tänasel päeval sai 18 erinevat tunnelit Norras täis. Võtsime 10.30se levasõidu Gudvangenist Flömi. Terve praam oli korealasi ja venelasi täis. Kusjuures see see 2 tundi ja 10 minutit kestev sõit maksis täiskasvanule 265 NOKi. Korealasi huvitas ilmselgelt kajakate söötmine. Korealased toitsid, venelased said pa:)a kaela. Korealastel sai mingi hetk kaasatiritud toidukraam otsa, kuid polnud hullu ühti. Laeval oli ka puhvet, mille 40 NOKised hotdogid ootasid vahvaid korealasi ja kajakaid. Toitmine jätkus. Vihma kallas ladinal, mägede vahel oli metsikult pilvi. Kusjuures ma ütleks, et see raha oli seda väärt. Lahkusime Gudvangenist ja teel külastasime kahte kirikut, keegi väga tänu vihmale sõidukist lahkuda ei tahtnud. Sõitsime praamiga üle pikima fjordi. Õhtupoole saabusime Nigersbreeni liustiku lähedale. Vaatamisväärsuseks oli neiu, kes müüs paduvihma ajal suhteliselt inimtühjas paigas maasikaid. Paari päeva peale müüs kindlasti paar tükki maha. Endale..
Kallas metsikult. Ma leidsin end õhtul ainukesena väljas pildistamas. Tegelikult matkasin hütist üpriski kaugele, nähes ootamatutes paikades lambaid. Vihma kallas nii palju, et läbimärjana otsustasin siiski tagasi pöörduda. Ja taaskord oli aeg proovida end pesta. Läksin aga dušši juurde, sisestasin mündi ja olin valmis pesemiseks....kuni tuli jääkülma vett, arvatavasti otse liustiku jalamilt. See oli kõige külmem vesi, mille all olen eales viibinud. Karastav igatahes. Pärast seda oli hea magama jääda. :)

Norra reisipäevik, 3.päev

2011-11-25T00:29:00.000+02:00

PÄEV 3

Ärkasime poole seitsme paiku, kuigi äratus oli lepitud kaheksa peale. Oli vahelduva pilvisusega päikesepaisteline ilm. Ega hommikulgi valgust fjordi ei ulatanud, kahju neist inimestest, kes siin kogu aeg elavad. Kaunid fjordivaated olid tänase päeva teema. Kitsad-kitsad teed. Ühel platvormil rääkis üks kohalik, et kõrgemal olevat paremaid vaateid. Me võtsime ette nö ''lumetee''. Lund oli, lambaid oli, taimi, murakad, mustikad õitsesid. Sai kohatud palju erinevaid taimi, mida Eestis naljalt ei kohta. Püüdsime muidugi ka Flömist üles minna, raudtee kõrval. Jäime poole peal pidama. Kärestikes, oli kaunis,, helesinine vesi. Ja see heli mis tekkis vee kokkupõrkel kividega. Võimas! Äge! Fantastiline! Mõnuuuuuus! Mäed, kosed, ratastega turistid, kes mäeotsast, rongilt mahatulnuna, ratastega allamäge põrutasid. Õigem oleks vist siiski öelda, et lendasid. Arutasime, kuivõrd palju on sealkandis õnnetusi juhtunud ja kuidas need välja on näinud. Uurisime ajaviiteks ka laevukese ja rongisõidu hindasid, olgu öeldud, et väga odavad polnud. Ilm oli õhtul juba päris hea, vahelduv pilvisus. Õhtul kämpas olime niisama, puhkasime, kogusime jõudu. Hilisõhtu poole ronisime Kardo ja Peetriga laagrist paistva kose juurde. Sinna andis ronida mööda kive, ilma õigete jalatsiteta. Kosest tegin ka pilti, taevas oli selge, mägedel kumas. Vaev oli sinna ronimine küll, kuid vaade oli taaskord imeline ja ehk lausa vaimustav.

Norra reisipäevik, 2.päev

2011-11-23T00:01:00.000+02:00

PÄEV 2

Hommikul aeti laeva peal ülesse kell 5.15. Suundusime kõrgemale hommikust Stockholmi nautima. Olgu tagasihoidlikult öeldud, et minu arvates on Stockholm üpriski ilus. Kiirtee ääres märkas Raimond sookurgi. Vahepeal sai tehtud mitu peatust ning ka midagi söödud. Tee ääres paelusid veel ka vanad kaevandusliinid, kanalid tammidega. Palju hobuseid, vähe kartuleid (põhimõtteliselt üldse pole). Käisime ka poes (sain pirnisiidri kätte :) :) ).
Enne Norra piiri olid tee ääres suured kaubanduskeskused, norrakate jaoks. Kuidas saime aru, et ületasime Rootsi-Norra piiri?
No nimelt, teejooned, need muutusid hoobilt kollasteks, katused olid kaetud muruga, vastu vahtis ka hiiglaslik troll. Piir sai ületatud 13:29, vastu vahtisid sel kellaajal tohutud sinised pilved. Pärast piiriületust saime ka pisut vihmasabinat tunda, kuid mägede vahel paiknev Köningsver oli täiesti kuiv. Põllud on kontrastiks Rootsi omadele, kaetud metsikult hiiglaslikke kartuliväljadega. Olgu pisikese vahemärkusena sisse toodud see, et Rootsi-Norra harakad on võrreldes Eesti kolleegidega palju julgemad. Üleüldse enamus linde. Suundusime mägedesse, kus hakkas temperatuur ka pisut langema. Taimestik muutus kiduramaks, näha oli palju koskesid ja mägijõgesid, ühe kõrval tegime ka peatuse. Rootsis läbisime kõigest 1 tunneli, kuid Norras oli juba kaheksas tunnel 24,5 km, mis oli ka valgustatud. Ega päris pimedaid tunneleid polegi vist ;) . Tegime pilte, kuid meile lubati, et tuleme veel tagasi. 12.tunneli pikkuseks kujunes 11km, pärast mida jõudsimegi Gudvangenisse. Õhtu kippus pilviseks, tundus et kisub värvi ülesse, kuid tegelikult seda väga ei juhtunud. Kämpingust avanes vaade paljudele jugadele ja ega valgust sellesse fjordi, kus peatusime tol õhtul, väga ei ulatanudki. Ja see kohin ning jahe õhk...mõnus

Norra reisipäevik, 1.päev

2011-11-21T14:00:00.004+02:00

PÄEV 1

Kell 4.30 ärkamine ja seega 4 tundi magamist teeb ikka uniseks küll. Kell 6.30 oli kokkusaamine A-terminalis. Ilm oli sombune, kuigi veel enne kuute paistis päike. Vahepeal jõudis ka sadada. Laeva peal õnnestus näha Aivar Pihelgase Etioopia pilte ja ka enda sugulasi, mis iseenesest on siinkohal ebavajalik informatsioon. Helsingisse jõudes oli näha, et kõikjal toimus ehitustegevus ja peaks märkima, et siiani on Soome liiga puhas, korras, kõikjal on uued hooned, teed jne. Vähemalt neis paigus, kuhu mina olen sattunud, samas seal võib olla ka omamoodi Potjomkini külasid. Sõitsime mööda kiirteed Turu poole. Maa oli kivine ja mind paneb siiski imestama see, et see kõik on vaid 80 km kaugusel Tallinnast. Meil on paekivi, neil aga tohutud graniidimassiivid, mida kasutatakse samuti ära. Vahepeal tegime peatuse ning nägime ka põtru. Nimelt neid, kes ikka metsas elavad. Metsikuid. Turu oli samuti liiga puhas. Turus sai nii mõnigi tund vaba aega sisustatud. Traditsiooniline kamasööming kuulus asja juurde. Turus sai ka tasuta praamiga sõita. Õhtul Turust Stockholmi poole liikudes pildistasin erinevaid Ahvenamaa saari. Päris tihti tekkisid ka omal mõtted mõne väikese saare omamisest. Läbitud saime sel päeval 10 tunnelit.

Tanel ja Meelis

2011-11-15T10:22:00.003+02:00

PALJU, PALJU ÕNNE TÄNASTELE SÜNNIPÄEVALASTELE -
MEELISELE JA TANELILE!

Autorid ja nende mõtted novembrist....

2011-11-11T11:11:00.001+02:00

ANTON HALLIK

Novembrile mõeldes meenub mulle esimese asjana härmatis. Õhtul enne magama minemist piilun tihti ka aknast välja, ennustades, kas järgneval hommikul on härmatist oodata või mitte. Mulle meeldib see tunne, kui kõnnin murul mis on veidike kõvamaks läinud külma ja härmatise tõttu, kuidas see vaikselt krõmpsub, justkui vaip, mis koosneb pisikestest kristallidest. Kahjuks olen linnainimesena seda tunnet tänavusel novembril vaid paar korda kogenud.

November on eriline veel selle poolest, et ta oskab üllatada. Esimene lumi tuleb minu jaoks alati ootamatult, nagu ka värviline päikesetõus jahedal sügishommikul, kui olen pikka aega kestnud halli ilmaga harjunud. Need ootamatud loodushetked annavad mulle palju positiivseid emotsioone ja mõnusa rahuloleva tunde terveks päevaks.

KARL ANDER ADAMI

November pole paljudele just kõige suurem elevuseallikas. Näiteks üleeelmine suvi sai külastatud Ruhnu saart ning sealne üks majaperenaine ütles, et kõige viletsam aeg on november. Enne loodusfotondusega tegelemist ma väga ei mõelnudki sellele, ehk olin siis ka piisavalt noor, või teab mis see põhjus ongi, aga...

...november on aeg, milleks paljud elusolendid on oma otsuse ennetavalt juba teinud. Kas põgenetakse, surrakse, suigutakse magama või...jäädakse talvega võitlema. Ka magamine on võitlemine talvega. Igatahes on see koht mõtlemiseks. Kui rääkida aga pildistamisest, siis november on minu jaoks alati olnud väga kaadritevaene kuu. Aga kui lumi maha tuleb on juba pisut rõõmsam meeleolu. Seda ootan ka hetkel. Andke ausalt andeks, kes ei oota. Nii palju kui on olemas maailmas inimesi, on ka arvamusi ja rohkemgi veel. November on mõtlemisaeg. Aeg enda seisukohtade toestamiseks, aeg enda teadmiste lihvimiseks, aeg plaanideks.

KRISTEL AIJA

November - minu jaoks tähendab see hallust. Kuigi ka novembris võib olla oma võlu - veel viimased erksad värvid; must-valged toonid; ja vahel ka esimene suur lumi:)

Sel aastal tuli november niimoodi, et läksin otsima sooja ja värve Iisraeli:) Ja neid siin jagub!:)

Üldiselt on vist hilissügis see aeg, kus kõige vähem uusi pilte juurde tuleb - valgust on vähe ja huvitavat materjali ka... Aga see on aeg, kus aasta kokkuvõtet teha - fotoretkede pildid uuesti läbi vaadata, parimad pildid teistele näitamiseks välja valida.

MEELIS KALEV

Loodus on lihtne ja samas ka keeruline süsteem, mille pildilepüüdmine on põnev. Olen aastaid käinud loodusest saamas seda värksust ja mõtteselgust, millest tänapäeva kiirustavas maailmas vajaka jääb nii endal kui teistel.

Neljandat kuud ajateenistust tõestab, et vaba aeg ja vabadus käia loodusradu, millal endal soovi, on üks äraütlemata suur väärtus. Õnneks on meil veel kohti, kus käia ja olla.
Minu soov novembrikuuks oleks, et saaksin kasvõi kordki linnaloa ajal käia sellel kuul loodust pildistamas.

Mäletan enda gümnaasiumiajast ühte ilusat hommikut, kui kohe-kohe mahakukkuvad kollased puulehed olid hommikusest härmatisest valge varjundi saanud ning eemal tõusis roosa hommikupäike. See oli ilus, lausa lust oli kooli minna. Soovitan ka kõigile teistele sellel üldiselt hallil ja sombusel aastakuul leida midagi kaunist ning hingerõõmustavat.

TANEL VOORMANSIK

Novembrile looduses mõeldes on esimena asi, mis pähe tuleb: hall-udune jahe sügisilm. Värvid looduses peaaegu täielikult puuduvad. Samas seostub selle ajaga ka lume(l)ootus. Novembris on ta ikka esimese või teise lumena tulnud, kuigi harva ka pikemalt maha jäänud. Pildistamise seisukohalt on november aasta üks kehvemaid kuid, kuna looduses on meie laiuskraadil sel ajal juba väga lühikesed päevad ja ka taevas on enamasti halli pilvekorraga kaetud ning päästvat valget lundki sageli veel pole.

Talve peale ette mõeldes on mõned mõtted ja pisikesed unistused ikka tekkinud. Kuna Päikese aktiivsus veel aastajagu kasvama peaks, siis lootus sel talvel korralikke virmalisi Eesti pinnal näha võiks olla üsnagi reaalne (kuigi virmaliste tekkel on peale Päikese aktiivsuse veel muidki eeldusi, mis virmaliste tekkeks täidetud peavad olema). Juba sügisel on neid päris mitmetel näha õnnestunud ja kuigi ma olen ka ennustusi jälginud, olen suutnud nad siiani iga kord ikkagi maha magada. Niisiis oleks väga vahva, kui saaks virmalised ka kaamerasse püüda.

VILLEM VOORMANSIK

November on hall kuu küll, aga pildistamise mõttes seda huvitavam. On põnevaks väljakutseks, et erinevalt näiteks kevadest ei ole kõikjal kuhu pilk suunata, ainult pildimotiivid ülesvõtmiseks justkui reas. Tegelikult teeb see asja isegi lihtsamaks - monotoonsest keskkonnast on neid üksikuid eredaid hetki palju kergem märgata: mõni üksik klaar külmahommik, päevade kaupa pilves olnud taevasse selge laigu ilmumine, harvad selged tähised ööd, viimased rändlinnud, esimene lumi, kitsed ja rebased väljal, tuisuilmad ja sulad.

Veel meeldib mulle see, et hilissügis on väga rahulik ja aeglane, looduses ei ole tormilisi muutusi. Kui maikuus kõige hoogsamal tärkamise ajal nädal aega loodusest eemal olla, siis see on tohutu pikk aeg. Novembris asjad nii kiirelt ei käi. Jääb järelemõtlemiseks ka aega.

Üks suvine pilt

2011-11-07T15:50:00.003+02:00

Pildistatud Hiiumaal, ühel helgel suvepäeval.

Edgar Valteri teos "Kuidas õppida vaatama?"

2011-11-07T14:20:00.006+02:00

Meie seast lahkunud kirjaniku ja kunstniku, Edgar Valteri, sulest ilmus eelmine aasta raamat nimega "Kuidas õppida vaatama?". Alguses võib tunduda teos lapsiku või liiga "väikemehelik", aga lehtede sees on palju sügavam mõte- enda ümber oleva märkamine ja tundmine. Näha võib ju igaüks, aga märgata vähesed. Päris hea oli näha ja lugeda raamatut, mille peamist mõtet olen isegi aastaid järginud ning püüdnud saada aina paremaks märkajaks.

Tsiteerin Valteri lauset, mida võib lugeda juba esimesel leheküljel:
"Aga kuidas siis ikkagi vaadata nii, et näha rohkem kui mõni teine? Päris selge on see, et huvi peab olema. Huvi selle vastu, mida vaatad. Ilma huvita pole mõtet vaatama hakatagi.
Kujutame ette, et on tulnud läbi metsa üks niisugune huvitav inimlaps.
Küsid temalt: "Tulid metsast? Mis metsas uut näha?"
"Äh... noh, puud olid..."
"Soo? Et puud olid?"
"Jah-noh, põõsad olid ka."
"Vaata aga vaata! Või põõsad ka. Ja muud polnudki?"
"Ei. Mis seal veel peaks olema?"
Mis sa kostad? Minu teada peaks seal veel nii mõndagi olema. Ja hästi palju. Mets on ju vaatamiseks vägagi sobiv paik. Kindla peale."

Minuarust oli mõni pildijoonistus ehk liiga pintslist välja imetud ning jäi natukene kahtlev mulje, kuid üldiselt klapib tekst ja joonistus. Isegi mõni fotovõrdlus oli selles raamatus.

Aga vot nende piibujoonistustega oleks võinud küll väheke tagasihoidlikumalt võtta! Ei ole ju ilus propageerida tervise halvendajat.

Teost on võimalik osta: Apollost, Rahva Raamatust ja Elmatarist

Head märkamist!

Juba ta läheneb....

2011-08-12T00:00:00.004+03:00

Suvi on tore aeg - ilm ja ka töötempo lubavad rohkem väljas ringi luusida ja pildistada... Ainult et fotodega tegelemiseks kipub kuidagi vähem aega jääma kui muudel aastaaegadel, sest ei raatsi pikalt arvuti ees aega veeta.
Nii on oma järge ootamas üks Kõrvemaa postitus.. ja nüüd juba ka Saaremaa laidude oma:)
Aga lähinädalatel need tekkivad, ma luban:)
Olemine läheb tubasemaks... ja sügis hiilib juba ligi:

Aga õnneks on veel ka selliseid puid, mis pole värvi vahetama hakanud:)

Nii et veel on ta siin - mõnusat suvelõpu nautimist kõigile:)

Põhja-Norra

2011-07-25T12:11:00.053+03:00

Norra reisi loo sissejuhatusest peale ära rääkimiseks tuleb kõigepealt mainida eelmist suve, kui otsustasin peale keskkooli Tartusse geograafiat õppima minna. Juba sügisel sai selgeks, et nii mõnedki kursakaaslased on päris suured reisihuvilised. Umbes südatalvel tekkiski idee suvel Põhja-Norras ära käia. Kui plaanist mulle räägiti, olin loomulikult algusest peale ülimalt huvitatud kaasa minema, sest kes ei oleks unistanud Norrast!

27. juunil startisimegi kella ühese laevaga Tallinnast Helsingi suunal, et läbida Soome ning jõuda Norra ja kogu Euroopa mandriosa põhjatippu. Reisiseltskond koosnes kaheksast liikmest, nii et mahtusime kogu kaasasoleva kraamiga ilusti kahte autosse. Ilmselt ei läinud ruumiga kitsaks, sest ainsa fotohuvilisena vedasin fotokola kaasa mina (mitme fotograafi korral jääb alati pagasiruum väikseks!). Ainult fotoreisiga tegemist ei olnud, seega ei kirjuta ma siin tervest reisist, vaid episoodiliselt mõnedest erilisematest looduspaikadest.

Terve esimene päev kulus loomulikult sõitmisele. Liikusime Kajaani suunas ja peale südaööd jõudsime ööbimispaika veidi enne Ristijärvit. Tubli edenemine põhja tähendas, et juba ei pidanud me enam muretsema selle pärast, et hilja laagripaika jõudes liiga pime oleks - suvel on põhjas valgust pidevalt.

Teisel päeval plaanisime võimalikult vara Rukasse jõuda, et autosõidule vahelduseks väike jalgsimatk ette võtta. Ruka on selliseks puhuks üks paremaid paiku Soomes, sest siit läheb läbi põhjanaabrite populaarseim matkarada Karhunkierros, mis täies ulatuses on 80 km pikk. Selle läbi tatsumine oleks kindlasti vahva olnud, kuid tuletasime endale meelde, kuhu me reisi raskuskeskme planeerisime ja leidsime lühema alternatiivi, mis viis meid Valtavaara otsa, mis on 492 meetriga piirkonna kõrgeim mägi.
Ehkki meie valitud rada oli tähistatud kui 'very demanding', suutsime kenasti kõrge tipuni jõuda ja ilusaid vaateid nautida, sest ilmaga oli tõeliselt vedanud.

Vaade Valtavaara tipust, kust paistis hästi kätte, kui järvederikas on Soome. Näha on ka kuulsusrikas matkarada, mis kuni mäeni ühtis meie teega, nii et esimesed pisikesed sammud suurel Karhunkierrosel on astutud!

Ööbima jõudsime samasse, raja algusesse, Rukatunturi suusakuurortisse. Kuu eest lõppenud suusahooaja tõttu oli paik mõnusalt inimtühi.

Järgmisel hommikul katsusime suusanõlval reisi esimest lund (kunstlund) ja asusime teele.

Maanteeäärsed kohtumised põhjapõtradega aina sagenesid ja karjad võtsid samuti senisest üha suuremaid mõõtmeid. Suur kari ei suutnud otsustada, kuhu poole liikuda ja mõned kooserdasid ühele poole üle tee, teised teisele poole ja päris paljud läksid lihtsalt maanteed mööda. Turistid pildistasid, aga kohalikke selline asi lihtsalt häiris ning lasid signaali.
Selle märgiks, et ületasime 66 ja pool kraadi põhjalaiust ehk põhjapolaarjoone (soome k 'napapiiri'), oli tee äärde püstitatud päris suur nelja jalaga statiiv.

Õhtuks jõudsime Inarist edasi ja ööbisime porouurimiskeskuse läheduses, kust Norra piirini oli üsna vähe maad.

Järgmise päeva ennelõunal jõudsimegi Norrasse ja koheselt tundus see muutus ka looduses kajastuvat - mets muutus madalamaks ja hõredamaks, reljeef mägisemaks ning bensiin kallimaks. Hea, et piiri taga paagid täis võtsime - loomulikult teevad nii ka sealtkandi norrakad.
Pikema peatuse tegime ilusa Tana jõe äärde jäävas Karasjokis, mis on saamide keskuseks. Saamikeskusena reklaamib ennast veel mitu asulat, kuid Karasjokis asub peale saamide teemapargi tõepoolest ka saami parlament (parlamendihoone on eemalt vaadates nagu üks suurem püstkoda, aga lähedalt uurides selgub, et see on ekslik. Tegelikult on ta natuke veel suurem püstkoda kui kaugelt tundub.) Norra parlament on lubanud, et võtab saamide otsuseid kuulda.

Pildi tegin 2800 elanikuga küla kõrvalt mäe otsast, mis paistis olevat mahajäetud suusanõlv. Fotol ei paista see võib-olla nii selgelt, aga kaugemal olid hoogsajupilved, mis poole tunni pärast oma veekoorma Karasjoki peale tühjendasid. Osa seltskonda (sh mina:-) pääses kuivalt.

Vihma möödudes hakkasime süüa tegema ja pilafilõhn meelitas kohale veel ühe näljase - orava, kes ei saanud tegelikult ikkagi aru, kas tahab meilt süüa nuruda või mitte. Igatahes ronis ta päris lähedale tulemata tükk aega meie juures puudel ringi, kuni kadus oma teed.

Siinkohal on väga sobilik tänada meid lahkelt sponsoreerinud Leiburit ja Salvestit, kelle eestimaised tooted väga hästi maitsesid ja köögipoole eelarve tudengisõbralikuna hoidsid!

Terve reisi läbi Soome ja isegi veel Karasjokis oli olnud väga soe, päeval tugevalt üle 20 plusskraadi. Jahedaks läks ilm täiesti ootamatult, ühel peatusel teel Lakselvi oli lihtsalt korraga külm ja tuuline. Foto on tehtud Porsangeri fjordi ääres. Ehkki viiest ookeanist väikseima soolsusega, tundus vesi Põhja-Jäämeres vägagi soolasena.

Kui mitte varem, siis minu arvates vähemalt siit läks lahti tõeline loodusfotograafi pokumaa - igal pool vägevalt avarad vaated fjordidele, mägedele, jõgedele ja koskedele!

Silt tee ääres viitas Silfari kanjonisse ning muidugi otsustasime selle üle vaadata. Teel parklast jõeni viskasime nalja, et vaevalt see mingi eriline koht on. Aga me eksisime väga rängalt! Foto ei anna seda mastaapi loomulikult nii hästi edasi kui koha peal viibimine, kuid see paik oma klaari rohelise ja mühiseva veega ning heledate kaljuseintega jääb eriliselt meelde.
Kanjoni sügavus oli kindlasti kuni paarkümmend meetrit, kuid õnneks sai ronida ka otse mühavate vete äärde. Minu jaoks, kes ma midagi sellist varem näinud ei olnud, oli see võimas elamus.
Veel Silfari kanjonitÜks kärestikuline ja valge veega mägijõgi. Igasuguseid peenemaid niresid voolas alla kõikidelt mäekülgedelt. Esmakordselt nägin muuseas sellist asja, mida ma ei oska muud moodi kirjeldada kui mittehorisontaalne soo. Eestis on sood täiesti tasased (rabarinnak ja rabasaared muidugi välja arvatud), aga seal võib kohata sellist pilti, kus õhuke lirtsuvmärg turvas rahumeeli otse graniitsel ja kaljusel järsul mäenõlval elutseb.
Skandinaavias üsna tavaline taim Rootsi kukits mägijõe kaldal. Sellistele paikadele peab teine kord palju rohkem aega pühendama.

Kell oli päris palju (22), aga me pidime edasi põhja sõitma, sest plaanis oli ööseks Gamviki jõuda, mis on juba nii põhjas, et sealt edasi enam eriti ei pääsegi. (Keskaja lõpul peetigi Finnmarki maailma lõpuks ja Varangeri poolsaarel olevat must auk, kust polaaröö ja nõiad välja tulid. Seepärast peeti seal ka ühtesid vägivaldsemaid nõiaprotsesse Euroopas.)

Kui juba ammu oli maastikupildist Eesti mõistes mets kadunud, aga 'Islandi mets' veel alles (põhimõtteliselt on kõrgeim taimerinne põõsaste kõrgune; kui sellisesse metsa ära eksid, tuleb püsti tõusta), siis peagi kadus seegi. Alles jäid põhimõtteliselt ainult kivid ja sammal, mistõttu muutus maastik eriti võõraks. Eestis nii avaraid ja tühjasid vaateid ei kohta.

Gamvik ise, nagu ka näiteks Mehamn, on täiesti müstiline koht. Osaliselt võimendas seda emotsiooni kindlasti see, et sõitsime sinna öösel - kümnete kilomeetrite viisi ei tule mitte keegi vastu, ümberringi ainult kivid ja tuul, ning aeg-ajalt üksikud porod tee ääres - täielik maailma lõpp. Poolsaar on mandrist väga efektselt ära lõigatud, see paistab kaardilt hästi kätte, aga on tegelikkuses veel dramaatilisem. Ja kogu selle tühermaa ja maailmalõpu lõpus on väike ja tore Gamviki külake koos kiriku, sadama, majaka, Statoili, muuseumi ja 1130 elanikuga.

Järgmise päeva esimesel poolel tutvusime Gamvikiga ja siis sõitsime pisut maad tagasi Mehamni ning asusime valmistuma kahepäevaseks matkaks Nordkinni poolsaare põhjatippu.

Enne reisi lugesin selle kohta Wikipediast, kus minu arust olukorda üsna hästi on iseloomustatud: "In sharp contrast to North Cape with its extensive tourist infrastructure and busloads of visitors, Cape Nordkinn is a rather lonely place that can only be visited following at least a full-day hike from Mehamn and one day back. The terrain is sufficiently difficult for hiking that more than two days is usually required for the loop, 24 km one way. On rainy weather the slippery stones make the terrain very difficult, whilst sudden fogs and associated whiteout can make orientation on the highland south of the cape impossible without a GPS."

Nordkinni poolsaare teeb matkasõpradele eriliseks tema asend - selle tipp on Mandri-Euroopa põhjapoolseim maanukk. Kummalisel kombel turundatakse sama märgi all hoopis vägevamalt Nordkappi, mis tõepoolest asub suuremal laiuskraadil, kuid mitte mandril vaid saarel. Saarte arvestuses pole Nordkapp aga kuigi märkimisväärne, sest Teravmäed või Franz Josephi maa ulatuvad kaugelt üle tuhande kilomeetri edasi.

Eriti veider on see, et norrakad ise oma Nordkinnist kõige vähem teavad. Võib-olla on turismiinfotöötajatele kergelt survet avaldatud, et nad Nordkinni ei mainiks ja turiste ikka sinna juhataks, kus rohkem raha koorida saab. Juba piiril küsiti meilt nagu muuseas, et kas Nordkappi ka külastada plaanite - seal käivad tõepoolest paljud. Paraku jäi ta seekord meie plaanidest välja, aga ehk jõuab teine kord.

Õnneks sattusime enne teele asumist rääkima tõelise matkahundiga, kes tundis neid 24 kilomeetrit Mehamni lennujaamast (raja algus ja viimane asustatud punkt) kuni kõige põhjapoolsema neemeni nagu oma taskut. Üheksa ja poole sõrmega mees hoiatas meid väsimuse, heade jalatsite olulisuse ning ootamatute ilmamuutuste eest (peamine oht on äkiliselt merelt saabuv udu, mille korral jääb üle vaid kompassile ja GPSile loota). Eriliselt rõhutas ta seda, kui tähtis on, et varustust ja just telki mingil juhul kuhugi maha ei jäetaks. Kiusatus selleks on tegelikult päris suur, sest võib kõlada päris hea plaanina jätta rasked seljakotid pisut enne lõppu jõudmist maha ja nad tagasiteel üles korjata, aga sel viisil on liiga palju telke kaduma läinud ja edasi võib asi üsna kergelt halvaks minna. Selliseks puhuks saime visiitkaardi ja telefoninumbri, et liiga suure summa NOKide eest helikopter järgi kutsuda. Ahjaa, kõige tähtsam - matkamees müüs meile kaardi koos rajatähiste koordinaatidega. Ilma selleta ei jõuaks kuskile.

Teele asusime pisut enne viit õhtul ja otsustasime, et kuna me ei olnud kõige paremini ette valmistatud, siis iga hinna eest päris tippu jõuda plaanis ei ole ja kopterit järele ei kutsu.

Maastikus valdasid lauged kuni 300 meetri kõrgused mäed, igal pool oli vaid kivi ja sammal; raja keskpaigas aga kilomeetrite viisi vaid teravad kivid. See tegi liikumise päris raskeks ja pani sammalt taga igatsema. Teerada olemas ei olnud, kuid kursil püsimise hõlbustamiseks oli kaardile märgitud üle 20 punkti, mis looduses olid tähistatud umbes meetrikõrguste kividest laotud tornidega. Tähiste asukoht oli valitud selliselt, et ühest oleks teine (teoreetiliselt) näha. Valvsust ei tohtinud siiski kaotada, sest keegi oli otsustanud iseseisvalt tornide ladumisel kätt proovida ja oli paar tükki suvalistesse kohtadesse juurde teinud. Seega pidi põhimõtteliselt iga torni juures hoolega kontrollima, kas tegu on rajatähisega või katsega rajalt kõrvale juhtida.

Ilmaga vedas meil tohutult, kuna teele asudes küll udutas kergelt, kuid esimese päeva jooksul asi edaspidi ainult paranes. Peale kaht öösel lõpuks telki pugedes paistis polaarpäike otse põhjakaarest ja oli valgemgi kui päeval. Sellest hoolimata oli uni samblasel platsil otse jõe ääres sügav ja kosutav. Ülemine pilt on tehtud teisel matkapäeval, kui tuldud teele tagasi vaadates selgus, et mõned tunnid tagapool oli ilm päris kehv. Lõpp paistab nagu peo peal. Võtsime sihiks umbes viis kilomeetrit päris tipust lõuna pool oleva liivase lahe. Tegelikult oli sinna alla veel kole palju maad.Kuni paari meetri laiuseid ja madalaid jõgesid tuli ületada väga palju. See võttis kokkuvõttes küll tublisti aega, aga pidevalt läheduses olev värske vee varu tähendas palju kergemat seljakotti. Pildil võib märgata kuni meetrikõrgust pajumetsa, haruldaselt lopsakat taimekooslust.
Enne randa oli umbes 50-meetrine nõlv, mille jalamilt meile põhjapõdrapere vastu vaatas. Samuti paistis kätte rohkelt kõiksugust prügi, mis kaugelt ja lähedalt rannale oli uhutud.Poolkaarekujuline lahesopp ja selle lõpus mandri ots. 300-meetriste mägede lamedad katused on pilve sees - sealtkaudu tippu minek oleks olnud üsna ebamugav. Alternatiivina tulnuks minna otse veepiirilt mööda kaldajoont.
Poleks arvanud, et maailma lõpus nii ilus liivarand on. Ees ootas tagasitee, mis oli niisama pikk kui tulek. Suuremate viperusteta jõudsime üheteiskümne paiku õhtul pärale, kui GPS oli teekonnaks mõõtnud 40,6 kilomeetrit.
Edaspidi läks programm kultuurikesksemaks, külastasime näiteks Hammerfesti ja Altat. See panoraam on aga tehtud 10 minutit peale südaööd, kui olime teel Tromsøsse ja auto vasak tagumine rehv purunes. Ime, et see varem ei juhtunud, sest mõlemad tagumised olid täiesti siledaks kulunud! Peale piduriklotside, mille märgutuli põles juba üsna algusest peale, tuli nüüd ka rehve eriliselt säästma hakata.Vaade Tromsøle pool tunnikest enne südaööd. Selle nautimiseks tuli ronida umbes 400-meetrise mäe otsa. Tippu jõudmiseks oli mäetrammi näol ka kergem moodus, aga selle nimel 110 NOKist ja heast trennist loobumine ei tundunud eriti hea alternatiivina. Kuna imeilusat vaadet toetas sel öösel mõnus ilm, oli mäel tohtutu palju turiste ja mitte palju vähem kõige uuemat foto- ja videotehnikat.
Eelviimase reisipäeva õhtu, tagasi koduses Soomes, kus oli harjumatult soe ja kus sääskedest ning järvedest puudust ei ole. Kuigi vahepeal jõudsime põgusalt väisata ka Rootsit, kulusid viimased päevad peamiselt vaid sõitmisele. Ühel hetkel olidki 12 reisipäeva läbi ja 8. juuli hilisõhtul jõudsime tagasi Eestisse.

PS! Kuna paljud juba teavad, siis võib väikse vihjena öelda, et see ei ole viimane sellesuvine Norra reisilugu siin blogis.

Uus 7Vaadet liige - Kristel Aija!

2011-07-11T10:26:00.009+03:00

Foto: Erakogu

1. Kuna ja milline oli Sinu esimene kokkupuude looduse ja loodusfotograafiaga?

Alustasin fotograafiaga ilmselt nagu paljud teisedki - kõigepealt kellegi teise fotokat "laenates", laenamine muutus üha sagedasemaks ning seejärel saigi omale ka fotokas ostetud. Alustasin Canoni digiseebikaga A580, mis teenis mind truult 3 aastat. Seejärel tuli midagi vahepealset ning aasta hiljem sain oma esimese peegelkaamera Canon EOS 350D. Peeglimaailmas olen nüüdseks olnud 2 aastat, praegu pildistan 450D-ga. Õpin ja arenen ja vaimustun üha enam!
Looduses on mul olnud võimalus viibida lapsepõlvest saadik - maal vanaema juures olles, aga viimased 7 aastat olen loodust proovinud ka purki pista:)

2. Kõige vaimukam, täbaram või naljakam kogemus seoses pildistamisega?
Ju siis ei ole midagi nii vaimukat või täbarat juhtunud, et see meeles oleks...

3. Milline teema köidab loodusfotograafias kõige enam?

Makro on kindlasti mu suurim lemmik - jahin kauneid õisi ja putukaid. Oma esimese päris makroobjektiivi aga sain alles sel suvel, nii suurimad teod makrofotograafias on veel ees. Teine suurim lemmik on peegeldused. Veetilgad. Vesi üldse.Ja seejärel siis kõik muu - maastikud, juhuslikult ette jäävad linnud-loomad, komposatsioonid-mustrid...

4. Milline asi peab kindlasti fotokotis olema, kui pildistama lähed?

Ma ütleks nii, et loodusesse minnes peab ikka fotokott kaasas olema - sest siis, kui ei ole, tuleb teele kindlasti midagi sellest, mille pildist ilmajäämisest oleks kahju.
Mis seal kotis olema peaks? Täislaaditud aku fotoka sees:) Ja nii mitu objektiivi, kui suure raskusega sel päeval tahad trenni teha:P

5. Kõige parem päevaaeg, aastaaeg, valgus ja koht pildistamiseks?

Hea valgus soosib head pilti, seega päevasel ajal pildistamisel on tihtipeale parimad tulemused - naudin päikesepaistet ning porisen, kui ilm on hall. Ja päikesetõusul või -loojangul on oma võlu! Igas aastaajas on oma kauneid hetki. Kõige vähem meeldib mulle varakevad, kui rohelust veel üldse ei ole. Aga aeg sellest esimesest rohelusest uue suure valge lumeni on nauditav. Värvid meeldivad..Kohaks ikka loodus, kus on võimalikult vähe inimesi ja inimtegevuse jälgi.

6. Unistuste pilt näeks välja milline?

Midagi uut ja ainulaadset nii sinu enda kui teiste jaoks. Unistuste pilt on selline, mis tuleb välja palju-palju parem, kui pildistades oodata oskad. Vahel juhtub:) Kus kompositsioon on väga hea, värvid omapärased ning peategelane kenasti terav - mul on juba mõnda aega peal suur teravusevaimustus.

7. Põnevaim avastus siiani Eesti looduse kohta?

Eesti loodus on metsikult mitmekesine! Meil on nii palju erinevaid kauneid metsi, aasasid, randu, soid... Lisaks ka väga palju erinevaid metsloomi-linde. Kui on võimalus linnast välja sõita looduse keskele, siis võidki ahhetama jääda:)

Kiiliga maiustamas - pildi saamislugu
Olin eelmisel aastal Pikassaares pildistamas ühte orienteerumisvõistlust. Kuna paar punkti oli neil rabas, läksin ka mina sinna pildistama. Orienteerujaid oodates avastasin aga midagi hoopis huvitavat - meie oma lihasööjad taimed ning ühe isendi maiustamas. Kiil siputas mis ta siputas, aga sellega kleepus ta üha rohkem taime külge...
Tol korral oleks heast makroobjektiivist kõvasti kasu olnud:) Loodetavasti satun sama vaatepildi peale ka siis, kui makroobje kaasas. Senikaua rõõmustan sellegi pildi üle - iga päev midagi sellist ei näe!

Hetki Hiiumaalt

2011-07-05T18:45:00.014+03:00

Meelis
Juba teisel-kolmandal minutil pärast saarele naasemist nägime uhke peakattega punahirve. Elegantse kõnnakuga isend lippas kergete liigutustega ka kohe võssa. Ja nüüd piltide ning nende saamisloo juurde.

Esimese objektina pildistasime tumepunast neiuvaipa- Epipactis atrorubens (L.)

Mõnikümmend minutit hiljem pidime nentima, et kaardil näidatud kõrgkaldelist (sik-sak) kohta reaalselt ei esinenud. Ka kohalikud teadsid rääkida, et pangalist ala sealkandis ei ole. Kuid heinamaal oli ka muudki huvitavat pildimaterjali. Lihtsalt mõnus oli pildistada. Karl nägi esimest korda looduses oma silmaga kärbesõit- Ophrys insectifera L.

Kõrreliste sugukonda kuuluv keskmine värihein- Briza media L. suvises kadakahõljumis.

Haisev kurereha- Geranium robertianum L. pärast õitsemist kahes lähivaate vinklis.

Madal kurereha vaadates läbi neljakordse suurenduse

Karli märgatud ja ostutatud pilvetups sai kaamerasse püütud.

Maaliline Ristna rand- kunagise militaarjõu valdus.

Verev kurereha- Granium sanguineum L. õhtupunas.

Lihtsalt suvine

Vestlesime ka kohalikuga- noore talunikuga, kelle karjamaal me tuulikut pildistasime. Kui küsisime, kas võime tuulikut pildistada, oli noormees väga hästi nõus ning pakkus isegi tuuliku telje pööramise võimalust parema valguse suunas. Nagu peremeeski, olid karjaloomad meie vastu sallivad ning õhtuhämaruses lahkusime sõpradena.

Sääre tirbi klibused kaldad

Ja siis me märkasime ühte krevetitaolist tegelast, keda oli lähedalt väga huvitav vaadata ning jäädvustada. Tea, kas need helbetaolised moodustised on kreveti närvirakud. Igaljuhul, kui järgmine kord Hiiumaale satute, soovitan neid elukaid otsida üsna kalda lähedalt.

Anton
Hiiumaale läksin ootusega teha palju pilte päikeseloojangust ja -tõusust. Kahjuks ei õnnestunud kunagi enne kella kümmet üles tõusta, arvatavasti oli see tingitud sellest, et magama saime me alles päris öösel.

Sai nähtud palju kiile ja lehmi, erinevaid taimi ja tuulikuid. Esimese ja viimase öö veetsime täpselt samas kohas, Sääre tirbi telkimisalal. Mõlemal korral proovisime jõuda ka sääre tirbi lõppu, kuid esimesel korral jäime me poolel teel pildistama taimi, teisel korral suuri krevette.

Sain tuttavaks ka kahe meeldiva 7 vaadet liikmega- Karli ja Meelisega.

Sookurgi oli ühel põllul päris mitu

Kormoranide koloonia. Kui ma õigesti mäletan, siis linnuvaatlustorni infosedelil oli kirjas, et aastal 1995 oli kormorane Eestis vaid üks paar.

Hiiumaal tundsin ma esimest korda suurt puudust kiilfiltritest.

Õrn hetk

Hiiumaa retke kõige meeldejäävam hetk toimus mõned minutid pärast praamilt lahkumist, kui me keerasime kõrvalteele ja üle tee jooksis hirvepull. See oli esimene kord kui Karl, Meelis ja mina nägime hirve. Kahju küll, et pildile ei saanud.

Karl

Uhke sõit üle mere läbitud, sai hakata Hiiumaal kohtasid otsima. Kohtasid sel saarel oli. Missiooniks oli näha võimalikult palju, pildistada tuulikuid, vaateid, tuulikuid, vett, tuulikuid. Kokku õnnestus mul esimest korda näha ka suurt hirvepulli, 3 käpalist, saaretüüpi tuulikuid, kauneid mererandasid, kõrbe, suuremat sorti krevette, Kõput ja palju muudki.

Esimesel õhtul Sääre tirbis.

Tuulikud, tuulikud, tuulikud. Mida vähem vuntsimata, seda etem. Tuulikutest kogunes pilte tohutult ja vähemalt mul on selle üle hea meel.

Pisut teistmoodi rannapilt.Seda kohta kutsutakse kõrbeks. Ega tegemist oligi üsnagi suure alaga, mis oli kaetud liivaga. Metsikult palju oli seal sipelgahunte, kes ei tea kellega tegu, guugeldagu. ;)
Tegemist on siis Kaibaldi nõmmega, millel on isegi oma Facebooki fännileht.

Üks ägedamaid randasid, mulle meeldis, mu jalgadele selle liiv aga mitte.

Kiile oli no ikka ausõna kõikjal.

Tõelised spaa-kivid, kare liiv ja mõnusalt sinine ja kohav meri.Kabel.

Suursugune Kõpu.

Üks kolmest orhideeliigist, mida pole varem oma silmaga näinud, küll aga raamatust.

Eriliseks tegi selle retke ehk minu jaoks see, et mul polnud ootusi. Polnud kunagi varem Hiiumaal käinud ja ei osanud väga midagi peale tuulikute oodata. See oli kusjuures kõige viimane maakond, nüüd on Eestile ring peale tehtud. Ilus maa, mis kõige tähtsam, rahulik.

Uus 7Vaadet liige

2011-06-30T00:46:00.000+03:00

Hea meel on teatada, et 7Vaadet saab endale selle suve jooksul kaks uut liiget. Esimese liikme küsimused-vastused on teie ees. Tere tulemast Anton!

Kuna ja milline oli Sinu esimene kokkupuude looduse ja loodusfotograafiaga?
Sünnipaevaks saadud ja varasemalt kogutud raha eest soovitasid minu ema ja õde osta endale peegelkaamera. Ütlesid, et seebikarbiga tehtud pildid on väga ilusad ja mis sa selle rahaga ikka teed. Et soetatud aparaat riiulil tolmu koguma ei hakkaks, ajasingi ennast hommikuti vara üles ärkama ja pildistama minema. Erilist huvi looduse vastu äratasid aias pesitsevad linnud, mida vist võibki nimetada esimeseks kokkupuuteks loodusfotograafiaga, sest just nende pildistamisele pühendusin ma kohe pärast aparaadi soetamist.

Kõige vaimukam, tabaram või naljakam kogemus seoses pildistamisega?
Ma räägiks siin pigem erinevate rahvuste suhtumisest piltnikesse. Kui Tartu linnas linde pildistada, lähevad kõik inimesed tuimalt mööda. Neid ei huvita, kas nad peletavad sellega linde eemale või mitte. Mingit „respecti“ pole ollagi.
Sotimaal oli minu üllatuseks suhtumine hoopis vastupidine. Inimesed peatuvad eemal, et mitte linde ehmatada, isegi siis, kui oled mitu meetrit teerajast eemal. Kui parasjagu kaamera silma ees ei ole ja vaatad niisama ringi, küsivad möödujad, kas midagi huvitavat ka pildile jäi. Selline hooliv käitumine tegi alati naeratuse näole ja tegi meele rõõmsaks.

Milline teema kõidab loodusfotograafias kõige enam?
Linnud. Mida rohkem looduses liigun, seda rohkem leian veel tundmatuid linde, keda pärast kodus määrata saab.

Milline asi peab kindlasti fotokotis olema, kui pildistama lähed?
Tele-, makro- ja mingi laiema vaatenurgaga objektiiv maastiku jaoks. Ise kasutan hetkel 70-300mm nii lindude kui makro jaoks ja kit objektiivi maastiku jaoks.

Kõige parem paevaaeg, aastaaeg, valgus ja koht pildistamiseks?
Kõik peale keskpaevase terava valguse on hea. Lemmik pildistamisaeg on varahommik, tund enne ja kaks tundi pärast päikest. Kõik aastaajad on pildistamiseks head, kõikides neis on midagi huvitavat ja teistest aastaaegadest erinevat.

Unistuste pilt naeks valja milline?
Otsest pilti silme ees ei ole. Minu unistuste pilt peaks kindlasti olema unikaalne ja uudne, mille sarnast pole varem tehtud.

Põnevaim avastus siiani Eesti looduse kohta?
Looduse mitmekesisus. Looduses olen ma oma elu jooksul olnud vähe. Olen linnapoiss. Iga kord kui õnnestub loodusesse minna, avastan midagi uut ja põnevat. Olgu selleks siis huvitav putukas, ilus lind, meeldejääv maastik või haruldane ilm.

Oli aprillikuu, äsja saabunud naerukajakad äratasid mu tahelepanu. Nii otsustasingi minna neid jäädvustama. Kui jõudsin kohale, hakkasin otsima üksikuid kajakaid, kelle ümber oleks huvitavam ja ilusam ümbrus.
„Voh! Sellest saab küll hea pildi!“, mõtlesin mina ja hakkasin kummikutega vees olles tasapisi lähenema. Tasahaaval kükitasin, et saada madalamat võttenurka. Järsku tundsin, kuidas tagumik hakkab vaikselt marjaks saama ja parema jala kummikust vesi sisse voolama, täitsa külm oli. Õnneks läks meel kohe rõõmsamaks, kui vaatasin fotoka ekraanil äsja tehtud pilti. Midagi ikka sai.?

Toonoja retk

2011-06-21T17:14:00.021+03:00

Toonoja tähendab kolme asja: oja, rabasaart ja mahajäetud küla. Mõte seda Soomaa üht raskemini ligipääsetavat kohta külastada oli mul juba ammu. Lootsin retke ette võtta veel enne, kui kevadine rohelus täielikult valla pääsenud on, kuid minu plaanides jäi kahe silma vahele see pisiasi, et just sel ajal kõige tihedam eksamiteks õppimine käib.

Toonoja lugudega kurssi viimiseks soovitan lugeda näiteks siit, siit ja siit ning kaarti uurida siit. Kui eelnevad võib ka vahele jätta, siis kindlasti soovitan lugeda Liisi Seili ja Elmo Riigi vastilmunud raamatut "Teekond läbi viie aastaaja".

Igatahes erinevate olude kokkulangemisel jõudsin lõpuks minagi nendele radadele ja panin samuti oma tegemised ja tähelepanekud kirja.
Siit tuleb, minutise täpsusega!

19.40 Jõuan Täkussaare rippsilla juurde, mis on täpselt sama lukus nägu paar aastat tagasi talvel kui seal viimati käisin. Sild viib üle Navesti jõe, mis on Soomaa põhjapiiriks. Pean plaani, kuidas kahekordsest tabast mööda saada.
19.42 Näen jäälindu ja mõne aja pärast veel korra.
19.48 Peale lühikest arutlust teemal 'What would Bear do?' jõuan otsusele ületada sild nagu Bear Grylls.
19.57 Hakkan koos seljakotiga väljaspoolt tugitrosse turnima.
20.06 Saan aru, et koos raske matkakotiga Beari moodi üle ei jõua. Pidanuks talvel rohkem kätekõverdusi tegema.
20.25 Peale piskut puhkust ja hoovihma möödumise ootamist algab teine võte jõe ületamisest Beari stiilis, seekord ilma matkakotita, mille riputan üle värava, et pärast sellele järgi tulla.
20.31 Ka seda üritust ei saada edu. Otsustan Beari meetodeid kombineerida vana hea ussikese võttega ja mahungi väikesest vahest traataia alt sillale. NB! Ma ei soovita sama järgi teha, kuna kõikjal olevate lahtiste traadiotsega võib kergelt riided ära lõhkuda või ennast vigastada. Samuti peab jälgima, et turnimise käigus silda ei kahjusta, tegemist on eraomandiga!
20.52 Lõpuks üle silla. Miks peab ühele loodusrajale pääsu niimoodi takistama? Ma saan aru, et teisel pool jõge on eramaa ja talukoht, aga lukud ja riivid ei ole ju hea lahendus? Lisaks lukkudele on nendest mööda saamise korral hea võimalus vihmast märgadel laudadel libastuda ja kogu kraamiga lihtsalt jõkke kukkuda.
20.58 Lähen edasi ja hakkan mõtlema, kuidas tagasiteel jõe ületan, sest sama kadalippu ei ole enam soovi korrata. Endiselt aeg-ajalt tibutab.
21.37 Üsna varsti viib rada mööda hüljatud talukohast. Korsten on veel püsti, sõnajalapuhma tagant paistavad aknaraamid. Õues kasvavad vanad õunapuud ja pojengipõõsas on rohu sisse kadumas.
21.47 Igavesti suur röövik samas, endises taluhoovis.
22.19 Toonoja ise oma tumedate vete ja sõnajalgsete kallastega. Kummaliselt tuttav tunne oli võõras kohas kopratammi näha, aga eks nad ole viimasel paariteisel aastal kõikjale jõudnud. Läheb õige pimedaks, aga sajuhooge enam ei tule.
22.30 Päike loojub. Kuna on pilves, siis ma ei pane seda tähele, vaid kalkuleerin hoopis kohalejõudmise kellaaega.
22.42 Täiesti ootamatult algab ühest kuusetukast välja tulles kitsas laudrada - olen Mardi talu maile pärale jõudnud. Kohe hakkab silma ka lagunenud laudahoone ja uue katuse alla saanud suur elumaja. GPS ütleb, et käisin maha 5,8 kilomeetrit.
22.47 Mardi talu suitsusaun, mis on uue katuse saanud. Pingile on jäänud varasema matkaja leheleotisega pann. Varustust leiab siit üldse kõvasti, näiteks teleskoopvarrega lumelabidas, korralik saag, 2 haamrit, 2 tühjavõitu kanistrit bensiini või ühe puuduva fiibervardaga väiksem telk.
23.02 Hakkan lõket üles tegema, mis hoolimata terve päeva saatnud vihmahoogudele õnnestub esimese korraga. Aitäh veebruarikuise Eesti Ekspressi toojale!
23.17 Kohustuslik grupipilt lõkke ääres.
00.10 Väärt Mivina nuudlid söödud ja tee joodud. Vahepeal on sääsed ära kadunud.
01.20 Arvutuslikult selle öö kõige pimedam aeg. On tõesti pime, sest parasjagu tibab vihma. Sellegipoolest aasta kõige lühem öö - GPSi järgi päikeseloojangust tõusuni 5 tundi ja 40 minutit. Ühel hetkel paistab taevast isegi selgem laik ja selles siravad kaks tähte. Vastupidiselt ootustele pilved rohkem ei rebene.
02.06 Kuna saunas on häälitsuste järgi mingi loom sees (meenus ka kuskilt loetud rästikujutt selle sauna kohta), siis otsustan magama jääda otse lõkke kõrvale pingile. Sääsetapmine algab.
04.21 Ärkan üles, sest vahepeal on vihma tulnud ja magamiskott on pealt niiske, lisaks on minu kallal tohutus koguses sääski ja mingeid eriti ebameeldivaid mikrosuuruses kihulasi. Taevast tilgub pisut praegugi vihma, nii et plaanin asjad kokku pakkida ja vaadata, mis elumaja sees toimub.
04.23 Esimese asjana märkan püsti tõustes lõkkeäärse pingi taga rohu sees midagi ümarat ja säravat - sõrmus! Omaniku otsingud käivad, aga igaüks võib info levitamisega abiks olla.

04.41 Pudelirivi aknalaual. Esikus ripub seinal külalisteraamat, kust võib lugeda, et talvel on populaarne Toonojale tulla suuskadega üle raba Hüpassaarelt. See kümne kilomeetri kanti jääv vahemaa olevat heade oludega ilusti tunni ajaga kaetav.
04.49 Täielik üllatus majast välja astudes - taevas on selge! Hämmastav peale nii viletsat ilma nagu terve öö oli. Öösel täiesti vait olnud linnukoor on uue hooga alustanud.
04.52 Vanade talumajade detailid kutsuvad alati lähemalt uurima.
05.10 Söön sauna ees hommikusööki. Sääskede tapmine jätkub.

05.29 See on tõesti kollane võhumõõk. Taustal suitsusaun.
05.38 Asun tagasiteele.
06.11 Toonoja paremal kaldal hommikul. Sääserohkust ma enam ei hakka mainimagi.
06.36 Suvisel ajal üsna veevaeseks jäänud Toonoja. Kaldad on nägemisulatuses iseloomulike tumedate juurtega palistatud nagu pildil.
06.49 Vahepeal olen Navesti ületamise plaani valmis haudunud. Kavatsen jõge ületada Saarmakose koolme kandis, kuna vesi on küllalt madal. Kuna teisel pool on tee eriti lähedal, lähen vaatan luure mõttes paarsada meetrit enne koolet, kas sealt ei saa üle.
06.52 Ei saanud üle.
07.16 Saarmakose koole - hea kivine põhi ja vesi ei olnud sügavam kui pisut üle põlve. Enne jõeni välja jõudmist on kuulda jäälinnu hüüdu. Vasakul on veidi näha Navesti kõrge ja järsk kallas. Üllatav, kui selgelt on koha peal tajutav, et jõgi on otseselt raba leviku piiraja.
07.39 Kõigest paar sammu saan teisel kaldal teha, kui maapind taas langeb ja ees on uuesti Navesti jõgi!? Saarmakose koole (kui ma ikka tabasin päris õige koha) on nii kavalalt paigutatud, et sealt saab väiksele saarele, kuna jõgi seal kaheks hargneb. Ületan kolmas kord sama jõge, kuid seekord õnnestub seda teha üle jõe kukkunud puude peal ilma jalgu märjaks kastmata.
07.43 Lõpuks tagasi teel
07.50 Eemal on tee peal suur koer, kes mind hoolega jälgib. Polegi ammu koertega mingeid probleeme olnud! Koer istub maha. Ma lähen pidevalt edasi ja mingil hetkel tuleb loom püsti ning hakkab üsna halvaendeliselt haukuma ning läheneb. Oleks pidanud auto lähemale jätma! Õnneks pean enne ära pöörama kui koerani jõuan ja ta ei tule järgi.
07.53 Autoni jõudes leian küljeaknalt istumas noore metsvindi - paistab, et ta lihtsalt jälgib oma peegeldust. Kui üritan teletoru ette panna, lendab minema. Nii jääbki seda hetke meenutama lainurgaga tehtud pilt, kust pärast võib-olla ei tulegi meelde lindu otsida.

Lõpuks on GPS teekonnaks mõõtnud 11,1 kilomeetrit. Söön rosinaid ja asun kodu suunas teele.

Nad on tagasi...

2011-06-09T13:17:00.003+03:00

08.06.2011

Kõbus külastus Lätti ja sinnakanti. 31.05-02.06.2011

2011-06-04T23:47:00.030+03:00

Karli tähelepanekud

Esimest korda nägin Krapis kuutõverohtu.

Siukesed need õhtused 'liputajad' ongi.

Mõni hetk on kohe selline, ...puhkamist väärt.

Juba ründavad, vähemalt üks julgeb.

Pikk

Liivimaa rannik

Lopsakas loodus

Meelise tähelepanekud

Mõned kaadrid sai tehtud Krapis Karli veekindla kaamerakestaga. Esimesed katsetused veealuse maailmaga ja selle piirimail, jehuu! Sigma 12-24mm, seatud 12mm peale.

Pietraga liivapaljand

Värskus ja rohelus

Randu ranniku luht Lätis

Villemi tähelepanekud
Hänilane Läti rannaniidul
Kullerkuppude punt
Esiplaanil on Läti talumajad, aga piksepilved olid kaugel Eesti kohal. Me ei saanud kolme päeva jooksul piiskagi vihma, rääkimata äikese kätte jäämisest.
Ilus loojang Krapis, mis saabus vaatamata sellele, et taevavaatlused enne väga lubavad ei olnud.

Taneli tähelepanekud
Vaade Liivimaa rannikule Lätimaa vaatetornist

Keegi piilub

Pietraga liivapaljand ja Salaca jõgi

Keskpäevased kajakad kuumust ei karda

Päike loojub Krapi rannas

Killukesi Pärnumaalt

2011-05-08T20:36:00.002+03:00

Hei loodus- ja muidu pildihuvilised!

Annan teada, et minu personaalnäitus on nüüd lõpuks jõudnud otsapidi ka Tallinnasse. Nimelt on näitus üleval Tallinna Ülikooli Terra maja II korruse aatriumis (Narva mnt. poolne sissekäik). Näitus on avatud E-P 09.00-20.00 ja nii 9.maist kuni 11.juulini, seega aega piltide analüüsimiseks jagub.

Meeldivaid pildielamusi soovides,
Karl Ander Adami www.facebook.com/Adamifoto

Sünnipäevaõnnitlus

2011-05-07T05:00:00.001+03:00

Villemil on täna sünnipäev! Palju õnne sulle seitsme vaate poolt!

Kaart

2011-04-29T19:06:00.003+03:00

Õnnesoovid tänasele sünnipäevalapsele- Karlile! :)

Karl rästikujahil

7Vaadet liikmete pilte LAF 2011 konkursilt.

2011-04-28T09:21:00.004+03:00

7Vaadet liikmed osalesid samuti Looduse Aasta Foto 2011 konkursil ja enamusel õnnestus saada ka züriipoolset tunnustust. 24.aprillil toimus Estonias lõpuüritus, kus kuulati muusikat, vaadati kenasid pilte, jagati hunte ja näpiti tehnikat. Siin on siis 7Vaadet liikmete tunnustatud fotod:

Tähed taevas. Meelis Kalev Loomafotod - II koht

Võluvesi. Meelis Kalev Vormi mängud looduses - Žürii tunnustus

Uue päeva algus Mukri rabas. Tanel Voormansik Maastikupildid - Žürii tunnustus

Parima energiaga pilt. Eesti Energia eriauhind.

Viies aastaaeg. Villem Voormansik Noored-Looduspildid - Žürii tunnustus

Sadude vahel. Villem Voormansik Noored-Looduspildid - Žürii tunnustus

Haraline. Tõnis Tuuga Maastikupildid - Žürii tunnustus

Juunikuine lörtsisadu. Karl Ander Adami Noored-Looduspildid - III koht

Suur tükk ajab noka lõhki. Karl Ander Adami Noored-Loomapildid - I koht

Vaata ka teisi sellel konkursil äramärgitud ja auhinnatud pilte:

LAF 2011

Suur vesi ehk Karl koos Meelisega Viljandi- ja Pärnumaal üleujutust jahtimas.

2011-04-25T11:14:00.006+03:00

Üleujutus Mädara ja Pärnu jõe ristumiskohas, Orikülas, Pärnumaal.
Vee taandumine Mädara jõe ääres, Orikülas, Pärnumaal.

Üleujutus Mädara jõe ääres, vesi on alanenud juba parasjagu.

Jääminek Raudna jõel, Soomaal.

Meelis paadiga.

Stiilinäide üleujutusest Soomaal.

Ustav ''ratsu''.

Kanuutajad Soomaal.

Üüratu väli vett

2011-04-17T15:10:00.007+03:00

Suurvee uudistamine Soomaal toimus reedesel päeval 15ndal aprillil 2011.

Sellise veega põllule veel kündma ei pääse.

Õhtul paiskas päike pilvede vahelt oma sooja tervituse.

Raudna jõel triivisid allavoolu lume ning jäälatakad, mis kanuutajatele võivad olla takistuseks. Või suisa saada ohtlikuks.

Üle Raudna jõe asuvalt sillalt ulatus Riisa poole jupike teed, kuid kaugemalt sealt autoga(maasturiga) läbi ei pääsenud. Üks proovja oli, aga tuli sama teed pidi tagasi.

Kes leiab kuivema ning kõrgema mätta keset vetevälja, sellel õnn õitseb.

Mitte kõigil ei möödu suurvee tulek ja olek hästi. Kohalikud kas põgenevad või jäävad paikseks. Viimane võimalus võib aga saada saatuslikuks.

Pildistas: Meelis

Vihaselt ilus rästik

2011-04-09T19:38:00.006+03:00

Esimesed rästikud on tulnud ennast päikese kätte soendama. Kes on kerra tõmmanud, kes on ennast pikaks venitanud- igal ühel on omad võtted päikesesoojuse kinnipüüdmiseks. Kuna ma polnud varem elatud elus rästikut näinud, oli täna viie erineva mao nägemine suur üllatus. Huvitavad ja natukene kõhedad tegelased.

Marko Kivimäe

2011-04-07T00:00:00.000+03:00

Foto: Ivar Sild

1. Kuna ja milline oli Sinu esimene kokkupuude looduse ja loodusfotograafiaga?

Loodust mäletan juba enda esimestest eluaastatest, nii linna-vanavanemate juures Nõmmel (Tallinnas) kui Muhu-vanaema juures. Meeles on Nõmme liivane pinnas ning aias sahistav siil, Muhu kadakad ning tall, kelle pudelist söötmine oli mõneaastase lapse jaoks tõeline elamus. Kartulimaal käisid metssead mõnikord külas ning suitsupääsuke elas laudas räästa all. Muhus kohtab siiani lapsepõlvesõpru, Nõmmel pole siili juba ammu näha ega kuulda olnud, linn tungib peale.

(Loodus)fotograafiaga puutusin kokku veel „vana hea“ Smenaga, millega isa kaasabil mõne pildi tegin (peamiselt oli pildistamine me peres küll isa pärusmaa). Rohkem on meeles pimedad ja sumedad ööd pimikus, kus erinevate vannide ja aparaatidega sai pilte paberile manada. Oh seda rõõmu kui sai ettevaatlikult pintsettidega märja pildi välja sikutada ja kuivama panna!

Siis tuli elu koos muu põnevaga ning fotograafia vajus unarusse, lisaks tuli varsti Eesti Vabariik, mis tõi kaasa nii rõõme kui probleeme, puhtmajanduslikus mõttes ei mahtunud fotograafia enam meie pere ellu. Alles paarkümmend aastat hiljem, 2006 aasta kevadel tekkis kusagilt-eikusagilt huvi endale kaamera osta ning maailma läbi fotosilma vaadata.

2. Kõige vaimukam, täbaram või naljakam kogemus seoses pildistamisega?

Midagi äärmuslikku ja põnevat ei meenugi :) Eks mõned korrad olen ikka pildistamisehoos Kõnnu rabajärve sügavalt sisse vajunud küll kuid ilmselt on mu alahoiuinstinkt nii tugev, et seni on kõik õnnelikult läinud.

Uus-Meremaal reisides-matkates oli üks meeldejääv seik. Nimelt suutsin ma ringpolarisatsiooni filtri nii kõvasti objektiivi ette kinni keerata, et ei saanud enam lahti. Ühes asula avastasin autoremonditöökoja ning läksin sinna, et abi saada. Ahjaa – ringi liikusime renditud bussiga, ülejäänud seltskond läks kõrvalasuvasse poodi. Filtri sain ilusti lahti kruustangide vahel (töömehed vaatasid mind küll pika pilguga kui enda õrna tehnika kruustangide vahele sättisin :) ning kui tagasi välja läksin siis avastasin, et buss ja seltskond on kadunud! Seal ma siis olin teiselpool maakera üksi, fotokas ühes ja filter teises käes, isegi mobiili ei olnud kaasa võtnud.

Matkakaaslased olid paar kvartalit edasi liikunud ning unustasid seda mulle ütelda. Võinoh, eks buss oli tegelikult eemalt näha ka, lihtsalt mu esimene reaktsioon oli paanika. :)

3. Milline teema köidab loodusfotograafias kõige enam?

Vägisi tahaks ütelda, et kõik on põnev :) Kõige enam meeldib mulle linde ja loomi jälgida, nii fotokaga kui ilma. Enda elu Prillimäe-perioodist on seni meelde jäänud puukoristaja, kes käis rõdul tihti külas ning kelle toimetamistest sain väga hea ülevaate. Peale tagasi Tallinna kolimist tunnen puudust hommikusest akna taga siutsuvast ja toksivast sõbrast.

4. Milline asi peab kindlasti fotokotis olema, kui pildistama lähed?

Hea tuju. Kui aga tehnikast rääkida siis ilma teleobjektiivita olen kui ilma käteta, enda fotokotis ongi hetkel vaid 100 ja 300mm objektiivid, viimane tihti ka koos telekonverteriga.

5. Kõige parem päevaaeg, aastaaeg, valgus ja koht pildistamiseks?

Varahommikul ja õhtul hilja on magusaimad hetked, selles pole kahtlust. Kuna ma hommikul pigem magan ja alati õhtupoole ka ei satu õigel ajal õigesse kohta siis on hakanud meeldima sume pilvealune valgus ning hämaram metsaalune.

6. Unistuste pilt näeks välja milline?

Kunagi unistasin Sven Zaceki ning Remo Savisaare pilte vaadates eriti magusatest mõmmidest ja repsidest. Ega ma neist ka praegu ära ei ütle kuid aja jooksul olen aru saanud, et mul konkreetset unistust ega ideaalset pilti ei olegi. Ära ei ütleks makrofotost sääsest, kes istub karu ninal - esiplaanil on end pooltäis imenud sääsk ning taustal jahmunud näoga karu, kelle pilk on putukale koondunud. Aga see on niisama lõmpsjutt – iga päev toob kaasa uusi huvitavaid hetki ning põnevaid kaadreid.

7. Põnevaim avastus siiani Eesti looduse kohta?

Eestis on äärmiselt mitmekesine loodus, mis pakub avastamisrõõmu igal sammul. Mulle meeldib käia igal võimalusel välismaal kuid kõige huvitavamad hetked ning kaadrid asuvad siinsamas, kiviviske kaugusel kodust. Mulle meeldib väga Fred Jüssi ellusuhtumine ning ta sõnad: „Kui sa tahad näha midagi uut, siis külasta vanu radu.“

Pildilugu:

Pilt on tehtud Norras, kus koos teise fotohuvilisega põõsas passisime ning nautisime eemal välul toimuvat vaatemängu. Rahulik idüll? Õhtune romantika? Oh ei..

...põdrad lähenesid teineteisele vaiksel sammul ning ühel hetkel hüppasid tagajalgadele püsti ja ründasid teineteist! Täpselt sel hetkel sai mul sarivõtte puhver täis ning kõrvalt põõsast kostis Kersti allasurutud-südantlõhestav karjatus: "Mälukaart sai täis!" Nii meeldejäävat Murphy seadust pole ammu kogenud. :)

Kõigest hoolimata oli õhtu tore, põtru nägime mitmel korral ning kui ka mälukaardile ei talletunud kõige võimsamad hetked siis mälupildid on siiani alles. Polaarpäev on pikk-pikk ning pildistamiseks sobivat valgust jätkub väga mitmeteks tundideks.

Kevadekuulutajad

2011-04-02T19:43:00.008+03:00

Mitte igal pool ei ole lumesulamine võimust võtnud.
Paljudes kohtades veel teedki tuisusanud lund täis ning
kraavipervele lükatud lumi pea majakõrgune.
Tänane ilus päikesepaisteline ilm koos esimeste lilleõitega tegi tuju rõõmsaks.
Maakodu juures lendasid mesilased usinasti oma kevadpuhastuslendu. Küll
uimaselt, aga siiski tublid, et elasid üle pika talve.

Märtsituisk

2011-03-27T23:46:00.003+03:00

Neli pilti eilsest tuisust Jõgevamaal.

Fotod: Meelis Kalev

Talvine lendlane

2011-03-07T12:41:00.004+02:00

Lõpuks leidsin kauaotsitud kaunikese! Kulus ligi neli talve, et jäljed viiksid õigele rajale ning tunneli lõpus paistaks valgust. Ega midagi suurt ei leidnudki- kõigest talvituva nahkhiire, aga siiski tundus võit magus. Ja ega piltki teab mis tasemel ole, aga siiski oma. Lõpuks näen teda lähedalt ja liikumatuna- suvel lendavast lendlasest võis seda vaadelda ainult pildilt. Nii ta seal siis rippus üksi alaspidi koopaseina küljes, üleni märg ja poolhärmas. Nii kerge on talle haiget teha- piisab valjemast helist või erksast valgusest ja uinuv kaunitar võib üles ärgata. Nüüd mõistan, miks looduskaitsjad nii kiivalt talvituvaid nahkhiiri kaitsta soovivad. Lendlased on magades nii kaitsetud ja neile on kerge viga teha, muutes kasvõi natukenegi kliimat nende talvituskohtades. Mõeldes suvele, siis tekib küsimus- kes need suured sääseparved nahka pistavad, kui lendlastel ei lasta talvel rahus magada.

Valmar Voolaid

2011-03-03T00:00:00.002+02:00

Foto: erakogu

1. Kuna ja milline oli Sinu esimene kokkupuude looduse ja loodusfotograafiaga?

Seda ei saa ma päris kindlalt määratleda millal mul esimene kokkupuude loodusfotograafiaga oli. Kui esimese korralikuma kaamera kätte sain siis sai ka tehtud paar klõpsu loodusest, seda siis filmile ja kaameraks oli Zenit. Loodusega on kokkupuudet olnud juba väiksest poisipõnni east saadik. Nimelt elasin väikses linnas, mis oli piiratud igast küljest paksu metsaga. Metsas ringi kolades jäi silma ikka mõni loomajälg. Näiteks karu käpajälje nägemine pani väiksena jalad värisema igatahes. Mõnikord võis ka õhtuti kuulda kuidas hundid ulgusid. Nüüd on muidugi sealkandis kõik niivõrd palju muutunud, et karude tegevusest jälgi leida on väga keeruline ja ei usu ma, et neid huntegi enam kuuleb seal.

2. Kõige vaimukam, täbaram või naljakam kogemus seoses pildistamisega?

Juhtus ükskord nii, et pidin pildistama hülgevaatlust ja hülgeid. Koht kus see toimuma pidi, asub mu kodust vähemalt 30km kaugusel. Pakkisin kodus kõik vajalikud objektiivid ja muud tarvikud fotokotti ära ja asusin teele. Kohapeal hakkan siis pildistama, kui järsku avastan, et fotokas ei ole mälukaarti. Sobrasin terve koti läbi ja ei leidnud sealtki midagi. Kodus ka ei jõuaks enam käia, üritus oli kohe kohe algamas. Muud varianti ei olnud kui uurida kas teistel äkki on fotokad kaasas. Nii imelik kui see ka ei ole aga kellegil ei olnud fotokat kaasas. Kuna mul oli pilte vaja ajalehe jaoks siis see fakt pani mind päris muretsema. Õnneks üks osaleja elas seal samas lähedal ja ta suutis mulle ühe pisikese seebikarbi muretseda. Nii et mingid pildid õnnestus mul ikka lõpuks teha. Peale seda kontrollin kaks korda vähemalt üle, kas kõik vajalik on olemas, akud laetud, kaardid fotokas ja piisavalt kaarte varuks ka.

3. Milline teema köidab loodusfotograafias kõige enam?

Esimestel aastatel üritasin pildistada kõike: maastikuid, loomi, linde, putukaid ja üldse, mis kõik ette jäi looduses ringi liikudes. Nüüd olen rohkem rõhku pannud lindude pildistamisele ja siis kui vaheldust vaja, pildistan ka teiste teemade alla midagi. Miks linnud? Osalt sellepärast, et neid on ikka kohati väga raske pildile saada. Väljakutsed mulle meeldivad. Lindude pildistamine lihtsalt pakub niivõrd palju erinevaid situatsioone ja on piisavalt vaheldusrikas.

4. Milline asi peab kindlasti fotokotis olema, kui pildistama lähed?

Ilma teleobjektiivita ma kodunt ei lahku, neid hetki ja kohtumisi mõne looma või linnuga, kus fotokat või teleobjektiivi käepärast pole, on olnud liiga palju. Muidugi ei puudu fotokotist ka lainurk. Kui võimalus või isu tuleb siis vähemalt saab kohe korraliku maastikupildi ka teha.

5. Kõige parem päevaaeg, aastaaeg, valgus ja koht pildistamiseks?
Varem sai koguaeg käidud pildistamas enne loojangut ja loojangu ajal, kuna mulle meeldivad need värvid, mis tekkivad loojangu ajal. Viimasel ajal on rohkem meeldima hakanud siiski hommikud. Siis saavad valgustingimused ainult paremaks minna, erinevalt õhtust, kus valgus kaob mühinal. Minujaoks on aastas kaks ilusat aega. Üks on kevade lõpp, suve alguse ehk siis maist juulini. Teine on kohe peale suve, kui sügis hakkab oma võimu näitama ja lehed puudel on mõnusalt värvikirevad. Kohal iseenesest vahet ei ole, rohkem meeldib liikuda avaramatel maastikel kuid üsna tihti leian ennast ka kuskil tihedas võsas ragistamas.

6. Unistuste pilt näeks välja milline?

Unistuste pildiga on lood nii, et mul need väga erinevad ja olenevad liigist keda ma parasjagu pildistan. Kui olen mõne liigi pildistamise käsile võtnud siis olen samas ka mõelnud välja stsenaariumi kuidas ja kus ma tahaks tegelt seda liiki pildistada. Paraku need mõtted jäävad üsna tihti ainult mõteteks. Hetkel oleks super kui saaks just siin Saaremaal näiteks pildile hundi.

7. Põnevaim avastus siiani Eesti looduse kohta?

Eks ikka liigirikkus ole see, mis minu jaoks on kõige põnevam avastus olnud. Ajal mil ma loodusfotost ei teadnud midagi, ei teadnud ma ka Eesti loomadest ja lindudest suurt midagi. Teadsin ainult suuremaid ja levinumaid liike. Nüüd, kus loodusfotoga on tegeldud juba aastaid jätkub mul avastamist ikka veel aastateks.

Pildilugu

Hommikune koosolek

Kuna linnud on mu lemmikteema siis tuleb ka pilt sellest vallast. Pilt ise on väga lihtne, neli kuldnokka istuvad lihtsalt kivil. Läksin varakult juba mere äärde, et saada tõusva päikese valguses pildile tildreid. Loomulikult tildreid sel hommikul ma ei näinud kuid see-eest oli mõnus udu ja kuldne päikesevalgus. Kaasas oli mul sel hommikul ainult teleobjektiiv, mis välistas laiad maastikuvaated kohe. Hakkasingi otsima motiivi, mis oleks kena sellises valguses. Niisama vaadates sellist kihtilist tausta ei märganud küll aga märkasin seda läbi fotoka vaadates. Parasjagu maandusid kuldnokkad ka kivile, mul ei jäänud enam muud üle kui ainult pildid ära teha.

Rohkem pilte autori kodulehel: http://www.valmarifoto.com/

Udu pildile

2011-02-28T17:51:00.002+02:00

Alguses näis veider mõte, et tekitada kunstlikult pildile udu. Oleme ju „näperdamata“ piltide austajad. Kuid ei pea vääraks asetada objektiivi ette plastmassist juppi, mis tooks heledamad toonid välja ning looks uduefekti. Täitsa läheb kokku minu eetika, mõtete ja tegudega looduse jäädvustamisel.

Kuna finantsiliste vahendite nappus ei lubanud filtrihoidjat muretseda, siis pidin leppima filtri hoidmisega käest. Prantsusmaal toodetud 8,4cm korda 8,3cm Cocini udufilter P850 maksab Photopointis alla 21euro ja Fotoluksis alla 15euro. Photopointis saab soetada siit ja Fotoluksist saab soetada siit.

Olen tähele pannud, et filter kaotab ära detaili- väiksemad, peenemad ja heledamad osad „sulatab“ üheks massiks. Samuti teeb osadel juhtudel pildi veidi kollasemaks ehk soojemad toonid kerkivad esile.

Effekt Cocini udufiltri puhul on üsna õrnake ja ei tee erilisi moonutusi. Erinevalt polarisatsioonifiltritest, kus helesinise taeva saab keerata vaat et musta värvini välja. Polafiltri puhul on tõenäosus, et pilt rikutakse plastmassjupiga ära, palju suurem.

Sihilikult võetud udustes piltides näeks vaataja mingit unenäosarnast olukorda. Unenäod ju ongi sellised ähmased, natukene segased ja tihtipeale ka seletamatud. Ühe võimalusena, kuidas udust kaadrit saada, oleks hingata objektiivi esiläätse peale, aga aur kipub soojematel päevadel liiga ruttu nurkadest kaduma. Pealegi õhkamine läätsele tekitab pikema aja jooksul suurel hulgal väikseid kondensatsiooniplekikesi, millest pärast raske lahti saada.

Unenäosarnaseid pilte on albumisse kogunud prantslane Vincent Munier. Kogumik on välja antud ainult prantsuskeelsena ja selle pealkiri kõlab „Au fil des songes“. Väärt pildid. Kahju, et luuletustest, mille autoriks ei ole Vincent ise, prantsuse keele mitteoskaja aru ei saa.

Näitus ''Killukesi Pärnumaalt''

2011-02-25T14:38:00.002+02:00

Hei loodusfotohuvilised!

Teatan, et alates 21.veebruarist kuni 25.märtsini on Vändra Raamatukogus üleval minu esimene personaalnäitus ''Killukesi Pärnumaalt''. Näitusel võib näha 20 A2 formaadis fotot.Täpsem info siin: Killukesi Pärnumaalt

PS! Need, kes pole vändrikud või ei julge karude keskele tulla, siis olgu pisikese saladuskatte all ära öeldud, et näitus rändab märtsi lõpus ka Tallinnasse.

Sooja suhtumist sel kargel ajal! ;)

Indrek Vendelin

2011-02-24T00:00:00.002+02:00

Foto: Jaan Ostrov

1. Kuna ja milline oli Sinu esimene kokkupuude looduse ja loodusfotograafiaga?
Eks me kõik oleme looduselapsed, teine asi on aga see, kuidas me ümbritsevat maailma märkame ja näeme. Võiks öelda, et mina hakkasin ringi vaatama vaid mõned aastad tagasi, kui ostsin esimese kaasaegse digipeegli. Mull küll oli ka varem peegelkaamera, aga see oli ammu kooli ajal. Siis tuli pikem paus. Ei mäletagi enam, mis mind pani fotokat jälle kätte võtma, aga minu kolleeg Olav oskas igasugu põnevaid lugusi lindudest rääkida. Ja nii ta läks. Algul vaatasin lähimad põõsad üle, siis piilusin kodumetsa - nii mu "haare" vaikselt laienes. Täna julgen isegi naabervalda sõita.
2. Kõige vaimukam, täbaram või naljakam kogemus seoses pildistamisega?
Eks neid juhtumeid on palju. Mul kunagi ei vea veega. Iga kord kui vette ronin, saan märjaks. Panen kummikud jalga, läheb üle serva. Panen kaluri kummipüksid - ikka õnnestub jalad märjaks saada. Lähen paljajalu, siis kindlasti libisen ja olen üleni märg. No lihtsalt ei vea, ilmselt saatus. Seepärast on mul autos alati üks suur kilekott, millega on hea istet katta, kui riided täitsa märjad.

Kord siis käisime Kahala järvel luikesi pildistamas ja tagasiteel märkasin teeäärsel karjamaal lambaid talledega. Mõtlesin, et teeks paar tallepilti, jäime korraks seisma.Pildid tehtud, pakkisin fotoka ära kui järsku möödub meist auto suure hooga ja jääb seisma meie auto ees, diagonaalis, blokeerides teed nagu parimates Hollywood'i filmides. Mees hüppab autost välja: "Mis teed?". Me kolmekesi suud lahti - pole sellist actionid varem näinud. "Mis teed?!" - veidi kurjemalt küsis Mees. "Pildistan" - mis mul ikka vastata. "Aha, aga miks sul kott käes?" - ma just sättisin seda suurt kilekotti istmel, kuna riided olid märjad (käisin ju järvel pildistamas). "Sest püksid on märjad" - sellist vastust teine ei oodanud. Ma võtsin kaamera koos 300 f2,8 objektiiviga kotist välja. Vaid siis jäi Mees mu kahtlast juttu uskuma. Jäime veidi jutustama. Tuli välja, et mingi pätikari varastab niivisi loomi, otse karjamaalt - pistavad kotti ja kiire minek. To Mees oli aga taluomanik. Hea, et tal püssi kaasas polnud.

3. Milline teema köidab loodusfotograafias kõige enam?
Ei olegi sellist. Hea meelega pildistan nii maastiku, makrot, loomi kui ka linde. Tavaliselt ongi kogu optika kotis kaasas.
4. Milline asi peab kindlasti fotokotis olema, kui pildistama lähed?
Hea tunne, et täna saab pilti. Ma ei oskagi tuua esile mõnda konkreetset optikat, kõik on mulle armsad.

5. Kõige parem päevaaeg, aastaaeg, valgus ja koht pildistamiseks?
Iga pildi jaoks on oma aeg ja valgus. Teine asi on kas oled õiges kohas, et seda valgust õigesti ära kasutada.

6. Unistuste pilt näeks välja milline?
Mis neist piltidest ikka unistada, neid imeilusaid või põnevaid hetki on nii meeletult palju, oleks vaid oskus neid näha ja kaamerasse mahutada.
7. Põnevaim avastus siiani Eesti looduse kohta?
Poleks uskunud, et ta nii mitmekesine on. Iga käiguga avastan midagi uut ja huvitavat. Aga eelmine aasta nägin esimest korda hunti.

Pildilugu
Eelmine suvi rebane tõi kutsikad naabrimehe kuuri alla. Algul tundus see uskumatu - inimesi seal kandis oli kogu aeg, aga ju tal tundus see turvaline paik. Rebasekutsikad olid täiesti kartmatud ja ei läinud palju aega, kuni nad ka minu aias hakkasid käima. Aga naabrimehe liivakoorem oli ikka parim mängupaik.

Veel pilte autorilt: http://vendelin.ee

Varganägu

2011-02-21T13:07:00.003+02:00

Kuuepealine kitsekari tungis varasel õhtutunnil aeda ja nosis usinalt õunapuukoort. Tagaplaanil paistab küll kitsetõrjeks kasutatav kõrge kasuteguriga võrkaed, kuid seda karja aedik ei peatanud. Kuuene punt oli kogenud, nad tulid juba mitmendat korda. Ootasin, et nad on viimseni pingul ja panevad esimese katikuklõpsu peale plagama - karmid olud olid metsa- ja põlluelanikud toonud inimasustusele nii lähedale - kuid midagi sellist ei juhtunud. Ehkki minu kohalolu oli päevselgelt tajutav, lahkusid loomad alles pika kaalumise järel ja sedagi arusaadavalt vastumeelselt. Raske talv on metsloomi viimseni kurnanud, aga kevadelootus varsti paistab.

Tõnis Tuuder

2011-02-17T00:00:00.000+02:00

Foto: erakogu

1. Kuna ja milline oli Sinu esimene kokkupuude looduse ja loodusfotograafiaga?

Esimene tõsisem kokkupuude loodusega oli paari aastasena kui maal vanaema-vanaisa juures sai mööda muru ja puudealuseid ringi taterdatud ja igasugu sitikaid ja satikaid üles korjatud. Natuke süvenes see loodushuvi koolis, aga suurem vajadus ja kihk loodusesse minna saabus koos esimese lapse sünniga. Sai soetatud ka natuke tõsisem aparaat kui kõikse tavalisem digiseep. Loodus kutsub ja aitab seni vaimu tervena hoida. Puhkust igapäeva saginast on vaja tihemini kui varem. Selleks siis kaamera selga ja metsa või mere äärde või niisama üle tee aasale.

2. Kõige vaimukam, täbaram või naljakam kogemus seoses pildistamisega?

Meelde tuleb lugu eelmisest sügisest, kui hommikul tööle sõites nägin nooremapoolset põtra tee ääres tee ületamist harjutamas. Kuna liiklus oli tihe, siis jooksis noorloom hooga tee poole ja siis taas pidurid põhja ja heinamaale tagasi. See liikumine jätkus tal ca 5 korda. Selleks ajaks olin ma ka omadega juba temale piisavalt lähedale jõudnud. Jätsin auto seisma, otsisin kotis fotoka ja sättisin end pildistamiseks valmis. Peale viimast pidurdamist otsustas põder suuna minu poole võtta, meelemuutus aga oli kiire tulema ja siis pidurdas ta end korralikult põlvini maasse, keel suust väljas tolknemas. Lahe vaatepilt oli. Aga kuna mul oli tol hetkel kaamera ees käsitsi teravustamisega obje, siis mõistagi ei jaganud ma seda pidurdust kohe ära ja pilt jäi udune. Põder aga arvas, et tema poseerimine on selleks korraks lõppenud ja jooksis metsa minema. Head pilti küll tookord ei tulnud, aga siiani on silme ees see töllakil mokaga pidurdav noorpõder.

3. Milline teema köidab loodusfotograafias kõige enam?

Polegi endale lemmikteemat välja valinud. Hetkel üritan siiski rohkem linde, loomi ja sitikaid purki püüda.

4. Milline asi peab kindlasti fotokotis olema, kui pildistama lähed?

Ilma fotokata pole suurt motet pildistama minna, selle pistan ikka kotti kui plaan patseerima minna. Põhiliseks objeks on hetkel Sigma 300m f4. See ajab ära ka kergemad makrotamise vajadused. Võimalusel kannan siiski kogu kola endaga kaasas kui pikemaks kui paar tundi on plaan minna.

5. Kõige parem päevaaeg, aastaaeg, valgus ja koht pildistamiseks?

Meeldib enim valge ja selge hommikune aeg aastaajast sõltumata. Olen siiski üritanud ka kehvades valgusoludes pilti meisterdada, sest treenima ju peab ja mida rohkem erinevaid situastioone läbi pildistad, seda mugavamalt ennast järgmine kord tunned sarnastes oludes.

6. Unistuste pilt näeks välja milline?

Mõni toiduahelat kirjeldav situatsioon. Ilves kitse püüdmas, rästik hiirt neelamas vms.

7. Põnevaim avastus siiani Eesti looduse kohta?

Kui see looduse jäädvustamine sai tõsisemalt ette võetud, siis on selgelt arenenud ka oma silmaring ning näen hoopis uusi asju ja situatsioone. Vaatan enam ringi ja näen rohkem. Olen näinud paari aastaga rohkem kui kogu varasema elu jooksul. Kui oled harjunud hetki läbi kaamerasilma jäädvustama, siis liigub pilk oluliselt otsivamalt ringi, et leida midagi uut ja toredat. Tore oli eelmisel suvel kohata rästikuid ja nendega aega veeta.

Pildilugu

Kuna teadsin, et maal ema-isa juures on rästikud liikvel, siis saigi nende otsimine ettevõetud. Käisin läbi kõik võimalikud kivihunnikud ja kohad, kus nad võiksid kauni päikselisel päeval peesitada ja enda õnneks ma ka sellise koha leidsin. Usse oli seal erinevaid, kokku ehk 5-6. Kuna puudus nendega varemalt kokkupuude, siis jälgisin neid seal mitmeid kordi ja teen seda kindlasti ka sel aastal.

Talvine retk. Teine osa

2011-02-14T19:05:00.018+02:00

Sõbrapäeva puhul postitus ka ikka. Head sõbrapäeva kallid kaasaelajad ja liikmed!

Artikli kohta igasugune tagasiside ülimalt teretulnud!

Talvine retk

On aasta pimedamad ja sombusemad ilmad. Taevast sajab ebamäärast lumeollust ning valge aja nimetuse võiks ümber sõnastada hoopis hämarikutundideks. Arvuti taga norutamine on ammu ennast ammendanud ning kõrtsis istumine tundub lihtsalt ajaraiskamisena. Mis oleks, kui põrutaks loodusesse? Jääks kohe ööseks ka sinna. Lähme?!

Enne peadpidi tundmatusse vette hüppamist püüdsin uurida võimalikult palju talimatkamise ja väljas ööbimise kohta. Eestikeelset materjali kippus väheks jääma. Mind aitasid hea nõuga kogenumad matkajad, kelle kogemustepagas ulatub kümnetesse aastatesse. Siinkohal püüan ka lugejale anda nõuandeid, milleni olen jõudnud läbi praktika või omandanud asjatundjate käest.

Olen paljusid kuulnud ütlevat, et matkamisel on vaimne seisund kehalisest võimekusest olulisem. Suurem muskel aitab küll kergemini asju tassida, kuid sellest pole mingit abi, kui puudub huvi looduse ja matkamise vastu. Seega järgnev tekst on mõeldud eelkõige neile, kellel huvi.

Esimesena soovitan leida sõber(sõbrad), kes oleks samuti huvitatud lumehanges ööbimisest. Koos on kergem - nii moraalselt kui ka varustust kandes.

Loo autori põhilised liikumisvahendid- räätsad ja kelk. Kelk on vajalik sellepärast, kuna seljakotti ei mahu tihti asjad ära.

Sean lühidalt järjekorda tegevused, mille täitmisel on võimalik pääseda metsa ööbima.

Nr1. Muretse endale ilmastikukindel matavarustus. Õnneks on võimalik osa asju ka laenutada. (vaata Nipernaadi matkaklubi kodulehte: www.nipernaadi.ee)

Nr2. Tee soetatud varustusega prooviööbimisi (maa)koduõues. Sellega selgitad välja esialgsed tõrked telgi püstitamisest kuni enda isoleerimiseni maapinnast. Kui öösel hakkab liiga jahe, siis on võimalik alati tuppa pageda. Testi ennast ja asju!

Nr3. Õpi kasutama matkapliidil töötavaid gaasi- või vedelkütuse põleteid. Kui vajalik tulehakatis puudub või piirkonnas lahtise tule tegemine keelatud, on vee keetmine põletiga asendamatu. Põleti eelsoojendussüteemiga töötamine vajab harjutamist.

Nr4. Valige välja asukoht, kuhu kavatsete sõprade-tuttavatega minna. Esimese kohana sobib hästi mõne tuttava eramets, kus võõrast rahvast ei käi ning koht juba varem nähtud. Hiljem, kui kogemused olemas, saab ööbida ka võõral alal. Enda asukoha määramisel suurepärane abivahend on GPS seade.

Nr5. Tee trenni, et jõuaksid kanda varustust. Pidage meeles, et kui matkate koos rühmaga, siis vastutate ka oma seltsiliste elu ja tervise eest. Seetõttu püüdke olla võimalikult terve ja heas vormis. Näiteks ujumine pakub suurepärast treeningut ning toob vastupidavust.

Kööginurk. Hõbedast ümbris on abiks külma ilma puhul soojuse hoidmiseks.

Hädavajaliku varustuse nimekiri. Näidisena on toodud loo autori arvates matkamiseks sobiva firma tooted. Ehituspoodidest leitav kaup võib oma odavuse ja kvaliteedi poolt nii mõnelegi matkapoele silmad ette anda.

Sokid ja saapad. Spetsiaalsed matkasokid on küll kallid, kuid juhivad higi eemale ning ei lähe rulli. Kaks-kolm paari sokke kahepäevaseks matkaks on piisav. Mitmekihilisus aitab jalal hingata ning samal ajal hoida sooja. Ei sobi villased ega puuvillased froteesokid.

Saapad peaksid enda jala järgi eelnevalt sissekäidud olema. Korralikust täisnahast või goretex/sympatex materjalist täistallaga hüppeliigest toetav matkasaabas on parim valik. Eriti külma talve puhul on saadaval ka seest vooderdatud saapaid. Saabaste ostmisel tasuks poodi kohale minna ning proovida, milline istub jalga kõige paremini.

Näidis: Mäesuusa- ja matkasokk firmalt Lorpen

Termopesu. Kehale vastu olev riie juhib hästi niiskust eemale ja hoiab samas ka soojust. Kaasa võiks võtta kolm-neli paari. Märg pesu ei täida oma funktsiooni. Öösel magamiseks soovitan selga tõmmata kohe mitu paari. Pigem olgu õhtul magamiskotti pugedes alguses veidike palav, kui külm, sest öö möödudes kaotab keha palju soojust.

Näidis: Aclima

Pusa või jakk. Soovitavalt mikrofliisist, kuna juhib higi kehast eemale, kus see siis läbi hingava väliskihi välja aurustub. Jaki mõõtmetega peab arvestama, et sinna alla mahuks ka fliis.

Näidis: Windstopper

Jope ja püksid. Kaks märksõna- hingavus ja vettpidavus. Korraliku hingavusega, mitte vähem kui 15000 gr/m² kerge koorikjope(konstruktsiooniga 2L või 3L). Kihilisus tagab vee tõrjuvuse riidelt ja hea hingavuse. Lumes rassides on ülioluline, et kehasoojus ei muutuks higiks, vaid pääseks välja.

Pükste hingavus ja konstruktsioon võiks jääda samale tasemele, mis jopelgi. Sobivad kerged traksidega tormipüksid. Välistatud on paksud mäesuusapüksid ja -jope, sest ei ole tehtud hingavast materjalist ja tihti lasevad läbi vett.

Näidis: Hannah või Iguana

Matkaköök. Igasugused toidud, mis sisaldavad helbeid, on väärt energiallikas. Vähimaks toidukorra hulgaks loetakse 100 grammi kuivaineid ränduri kohta. Kergemini lõhustatakse kehas suhkruid, kuid nende toime pikkus jääb üürikeseks. On vaja toitaineterikkaid sööke- erinevad teraviljahelbed ja pudrud sobivad selleks imehästi. Vee keetmiseks soovitan vedelkütuse peal töötavat priimust. Gaas külmub talvel ära ning selle ülessoojendamine on tülikas ja aeganõudev. Kütust võtta kaasa väikese varuga. Minu priimuse pudeliga(mahutavusega 0,5L) saab vett keeta ühele inimesele kaks päeva. Sinna alla kuulub nii tee- kui ka pudruvee keetmine. Kui näljaseid suid on enam kui üks, võiks kaasa võtta kütust pea kaks korda rohkem, kui arvatakse toime tulevat. Juba põleti eelsoojendus kulutab palju. Täpsemad kogused ilmnevad praktikas.

Näidis: Primus matkapliit

Magamiskott ja telk. Olen soetanud endale Ferrino Diable1200 sulgtäidisega magamiskoti ning kiidan toodet. Kõrge mugavustase (firma sõnul meessoost isikutel -16⁰C) hoiab keha soojas. Tõsi küll- kõige külmem öö, mida olen selle magamiskotiga veetnud, jäi -13 kraadi juurde. Ühe kihi sooja pesuga ajas asja ära, kuid soovitan öösel kanda lausa kolme paari sooja pesu. Kui arvestada, et telgi sees oli õhk mõni kraad soojem kui väljas, siis selle magamiskoti alumised jahedusastme piirid on veel enda kehal testimata. Sulgtäidisega koti puhul tuleb olla hoolas, et suled ei saaks märjaks- siis kaotab see oma funktsionaalsuse.

Telkide puhul valida kahekihilised, st pealiskilet ja sisetelki saab üksteisest eraldada. Sellise telgiga võidad mõne kraadigi juurde ja külmal talvel tähendab see kehale olulist energiavõitu. Lumepõlled ei ole olulised, sest telk jääb nagunii lume ülemisest piirist veidike allapoole. Soovitan kumera kujuga telki, sest hoiab paremini ära telgile tuleva tuule ja lume. Kaheinimese Husky Flame telgi viga on selles, et kogu sajav lumi jääb telgi katusele ja hommikuks võib see sulama hakata ning telgi seest märjaks teha.

Näidis: Ferrino

Madrats. Isetäituvad madratsid maksavad küll palju, kuid isoleerivad(paksusega viis sentimeetrit) maapinnast keha kõige paremini. Ei soovita „munarest“ tüüpi madratseid, sest liigutades ennast selle peal haihtub madratsi pooridesse kogunenud soojus hetkega. Kui siiski otsustatkse porolonmadratsi kasuks, siis sellise, mille paksus jääks üle sentimeetri ja oleks altpoolt hõbedase kattega. Üldiselt saab metsas kuuseoksad ka madratsi funktsiooni täitma panna, kui nad asetada tihedalt telgipõhja alla.

Näidis: THERM-A-REST

Liikumisvahendid. Tuhkjas lumes on heaks abimeheks räätsad, mis kergendavad liikumist oluliselt. Ehituselt kõige lihtsamad on kummikinnutusega, mis sobivad peaaegu igale suurusele. Ivesteerida tasuks sellistesse, mis hoiavad jala võimalikult liikumatuna vasakule või paremale suunas. Endal puudub kokkupuude suuskadega matkamisest, kuid olen kuulnud, et suusad annavad eelise, võrreldes räätsadega, kõva koorikuga lumel liikudes. Ka laius peab olema murdmaasuusast jämedam, muidu vajud raskusega lihtsalt sügavale lumme.

Näidis: TSL outdoor

Seljakott. Rohkete lisataskute ja nööridega, mille külge asju riputada ja siduda. Kuid sidemed peavad olema tugevad ja stabiilsed. Polsterdatud õla- ja vöörihmadega ning kõhu ja rinna kinnitustega vööd aitavad raskust kehal paremini jaotada. Suurema mahutavusega kotid(85-110L) ahvatlevad kaasa võtta küll palju, kuid väsitavamatel retkedel võivad matkajal tekitada koormaeesli tunnet. Jälgida lihtsat reeglit- kaasa võtta vaid hädavajalik!

Vettpidavad riided on hädavajalikud, et vihmase ilma korral ei märguks riided ning hoiaksid keha soojas.

Nippe ja nõuandeid

*Magamiskoti soetamisel võrrelda comfort astet. Ekstreemne jahedusaste, mil inimene saab kotis ööbida, näitab olukorda, mis on ärakülmumisele üsna lähedal. Inimene saab seal viibida sellise külmaga vaid vaevu-vaevu.

*Enne magamaminekut mitte tarbida suure veesisaldusega tooteid- hommikuks lähevad silmalaud paiste. Endal ebamugav.

*Magades ei tohi pead magamiskotti sulgeda- liigse süsihappegaasi sisalduse tagajärjel viibivas keskkonnas võivad tekkida ajukahjustused või isegi surm. Lumeonnide puhul on tegu sama nähtusega- hapnikust raskem CO₂vajub alla ning kui onn on suletud ei pääse süsihappegaas sealt välja. Ei piisa august laes, et lasta hapnikku tulla onni. CO₂-te saab juhtida iglust välja asemetest madalama allapoole kaldu süvendi kaudu.

*Mitte unustada vetsupaberit!

*Toituda tervislikult ning regulaarsete vahedega. Kuna keha peab saama energiat pidevalt juurde, on õigete toidukordade pidamine eelduseks vajamineva jõu kättesaamiseks terve matka vältel.

*Magamise ajaks mässida puusa ja kõhu ümber termokile- see hoiab soojust ja peegeldab altpoolt pidevalt õhkavat külma. Neid saab osta apteegist mõistliku hinna eest. Teine kile asetada madratsi(te) alla.

Ei saa mainimata jätta asjaolu, et talimatk võib kujuneda rahaliselt kalliks ettevõtmiseks. Kui aga muretsetud varustusega õigesti ümber käia, kestavad asjad aastaid ning kogemuste lihvides saavutate matku, mida on hiljem mõnus meenutada.

Põnevaid matkaelamusi!

Tekst ja fotod: Meelis Kalev

Uus ja vana. 1968. aastal toodetud "Rekord 1" töötab petrooliumi peal. Pole küll katsetanud, kuid kuju järgi võtab küll palju ruumi matkakotis. Seevastu uuema aja Primuse põleti ja vedelkütuse pudel mahuvad lahtivõetuna kenasti matkakotti ära. Kiviaja toodet pole küll proovinud kasutada, kuid süsteem on jäänud samaks- eelsoojendiga põleti.

Näha on, et mõnele matkajale on retk liiga kurnav olnud...

Samal platsil 2005.aastal peeti looduspilt.ee esimest kokkutulekut. Ümbrus on samaks jäänud, kuid pink ja kiikumisnöör on 2011.aasta seisuga välja vahetatud. Kirna matkarada, Alam-Pedja looduskaitseala. Vanade heade aegade terviseks!

Jan Lepamaa

2011-02-10T00:00:00.002+02:00

Foto: Inga Russak

1. Kuna ja milline oli Sinu esimene kokkupuude looduse ja loodusfotograafiaga?

Olen üles kasvanud maal ning side loodusega on alguse saanud lapsepõlvest, ehk siis ammu-ammu aega tagasi :) Mäletan, et juba pisikesena meeldis teiste lastega koos mängimise asemel üksi mööda metsaaluseid ja põlluääri ringi kolada. Siis, kui teised lapsed kulli ja keksu mängisid, istusin mina ninapidi näiteks mutimullahunnikus :). Pilte siis veel ei teinud, küll aga sai lehitsetud erinevaid ajakirju, kus ilusaid looduspilte oli. Loodusfotograafia on hilisema aja avastus. Lapsena koolipõlves sai küll pilte tehtud, kuid mitte loodusest. Esimeseks päris oma aparaadiks oli Smena 8M, millega sai ikka päris palju pilte tehtud. Järgmiseks sai hangitud juba peegelkaamera – Zenit 11. Ka selle aparaadiga sai koolipõlves palju pildistatud, kuid siis jäi fototeema päris mitmeks aastaks soiku ja aparaat riiulile tolmu koguma. Uuesti tekkis huvi ja soov pilte teha siis, kui avastasin enda jaoks Fotokala. Algusaegadel oli seal päris palju ka loodusfotosid ning tekkis tõsisem huvi ja hasart, et ka ise midagi sarnast pildile saada. Esimesed sinna saadetud pildid ongi tehtud Zenidiga. Ja siis tuli juba digiajastu…

2. Kõige vaimukam, täbaram või naljakam kogemus seoses pildistamisega?

Omal ajal veel filmile pildistades suutsin kord terve filmi nö. „täis pildistada“ ehk siis 36 kaadrit. Peale mida avastasin, et film oli küll aparaadis, kuid edasi ei kerinud ja ühtegi pilti tegelikult ei saanudki. Peale seda sai alati hoolikalt jälgitud, et film kenasti kinnitatud oleks ja ka edasi keriks.

Teine juhus oli, kui taaskord mingit putukat taga ajades sai kõhuli rohus oldud ning äkki tundsin, et miskit on valesti. Loomulikult olin suutnud ennast sipelgate teele sättida, mis neile eriti ei meeldinud. Nagu ka mulle endale peale nendepoolseid märkusi :)

3. Milline teema köidab loodusfotograafias kõige enam?

Üheks lemmikuks on kujunenud makro. Suudan ennast vahel tundideks „unustada“ mõne õie või kõrre juurde ning ikka ja jälle avastada mõne uue võttenurga või huvitava putuka. Või siis tundide kaupa ajada taga mõnda liblikat. Ka talvisel ajal saab edukalt makrotada.

4. Milline asi peab kindlasti fotokotis olema, kui pildistama lähed?

Kindlasti peaks seal olema kaamera koos mõne objektiiviga ning makrotama minnes ka nurkpildiotsija. Ei tohi unustada ka laetud akusid ja tühja mälukaarti. Üks huvitav tähelepanek fotokoti sisu kohta on, et kui pildistama minnes midagi fotokotist välja tõsta, et kott kergem saaks, siis hiljem avastad, et just seda oleks vaja olnud. Usun, et sellega on meist enamik kokku puutunud.

5. Kõige parem päevaaeg, aastaaeg, valgus ja koht pildistamiseks?

Parim aeg on suvine varahommik, kui päike on just-just tõusnud ning esimesed kiired valgustavad kastepiiskades rohukõrsi. Kohal polegi väga olulist vahet.

6. Unistuste pilt näeks välja milline?

Ilmselt unistused aastate ja uute piltidega muutuvad, kuid praegu on unistuseks saada pildile varahommikune kastepiiskadega kaetud liblikas. Loodetavsti eeloleval suvel see ka õnnestub.

7. Põnevaim avastus siiani Eesti looduse kohta?

Kuivõrd mitmekesine ja liigirikas on tegelikult Eesti loodus.

Pilt ja pildilugu:

Viimane piisk karikasse

Sellel pühapäevahommikul sadas vihma ja rahet. Ilm oli suhtelislet jahe ja tuuline ning tundus, et ega erilist pildilootust pole. Päeva peale siiski ilm paranes ning pilve vahelt piilus kohati isegi päike. Otsustasin, et tuleb minna… rabasse. Õnneks on kohe elukoha kõrval pisike raba, kus päris tihti fotokaga hulgun. Ka sellel päeval otsustasin sinna minna. Kindlat pildiideed ei olnud, kuid lootsin, et ehk leian miskit huvitavat. Ja nii ka läks. Mingil hetkel märkasin mahalangenud puutüvel sätendust. Alguses mõtlesin, et lihtsalt mõni veepiisk, kuid otsustasin siiski asja veidi lähemalt vaadata. Selgus et oligi veepiisk, kuid mitte niisama piisk, vaid piisk, mis täitis terve karika. Piisk oli maandudnud porosambliku torukujulisel osal ning sätendas pilvede vahelt piiluva päikese kiirtes. Pooltund möödus kiirelt, otsides parimat võttenurka ja kompositsiooni. Väike hirm oli ka, et aeg ajalt puudelt langevad piisad karikas oleva minema pühivad või et ise kogemata mõne ettevaatamatu liigutusega puud raputan ja piisk kaob. Kõik läks siiski kenasti ja tulemus on siin.

Veel pilte autorilt: http://lepamaa.eu

Et aga sajaks ja tuleks ja...

2011-02-09T19:45:00.002+02:00

Meil on käsil siis hetkel 2011 aasta teine kuu. Seni on seis üpriski masendav olnud. Lörts, lörtsi järel. Ega me Ilmataadi tahtmise vasta saa. Tuleb vaid loota, et varsti on käes kevad ja ehk ka kevade kauneim kuu (seda siis Karli skaalal*)- mai. Ka mais sajab omamoodi lörtsi, aga see lörts on justkui pehmem, lendlevam. Sellest lörtsist võib sündida uus lörtsitekitaja, soodsate asjaolude kokkulangemisel muidugi. Kõndida pehmel valgel väljal, juustes puhumas soe tuul, silma paistmas õhtune madal päikesekiir, täksid eemal täksimas.

7Vaadet nüüd ka FB's

2011-02-04T15:31:00.001+02:00

Nüüd võid meie tegemisi jälgida ka SIIN!

Viiu Härm

2011-02-03T00:00:00.000+02:00

Foto on pildistatud mu mehe, Paul-Eerik Rummo poolt 2010. aasta suvel ühel Oslofjordi saarel. Tahtsin väga näha, mis paistab saare teisel küljel. Mõnemeetrine järsk ja kivine tõus, tühiasi igale teisele, oli paras katsumus ja risk minule. Aga sain, mis tahtsin! Sellest siis mu võidukas, õnnelik olek

1. Kuna ja milline oli Sinu esimene kokkupuude looduse ja loodusfotograafiaga?

Kuna minu jaoks on loodus kõikehõlmav, siis usun, et mu esimene kokkupuude loodusega oli emaüsas. Sain seal ka esimese hirmutava kogemuse sellise loodusjõuga nagu tuli. Märtsipommitamise ajal Tallinnas jooksis mind viiendat kuud kandev ema, tuleleegid kandades kinni, meie põlevast kodust varjendi poole. Need mind endasse haarata püüdvad leegid jälitasid mind kogu mu lapsepõlve, tarvitses mul olla vaid väikenegi palavik… Kahenädalaselt pritsis merevett mulle näkku, kui mind kaluripaadis Hiiumaale, minu ema sünnikoju viidi. Loodus on olnud iseenesestmõistetav keskkond mu kasvamisele ja kujunemisele. Ja seda nii Hiiumaal kui Tallinnas Kivimäel, kus meie ühetoalise eluaseme ümber oli õnneks 3000 ruutmeetrit võrratult mitmekesist metsikut loodust.

Esimese fotoaparaadi muretsesime siis, kui mul juba endal pere oli. Ja muidugi selleks, et kiiresti kasvavaid-muutuvaid lapsi pildistada. Ilma inimfiguurita looduspilte hakkasin tegema palju aastaid hiljem. Ajendki oli üpris veider. Olin juba vanaema, kui sattusin Kunstiakadeemiasse ühe juba kõrgõpinguid lõpetava kursuse kolme viimasesse akvarellitundi. Mitte vaatlejana, vaid kaasategijana. Tunnustatud õppejõud oli küll mu hea tuttav juba noorusaastatest, aga maalimine ei olnud ju tuttav! Olin küll olnud suur kunsti austaja ja pikkadel ning paratamatutel haiglasolemise-aegadel värvipliiatsitega papitükke, mis kätte juhtusid, rõõmsamaks värvinud, aga see oli peaaegu kõik. Küllap tegutsesin oma teatrikooliaastate kuulsa õpetaja Voldemar Panso sõnade järgi – oled vette visatud, siis uju! Ära mõtle, uju! Võtsin oma äsjaostetud akrüülid lahti, vaatasin silmanurgast, kust teised vett käisid toomas ja kuidas nad pintslit hoiavad, ja hakkasin peale. Mulle meeldis. Niiviisi kolmel õndsal korral. Siis see kursus lõpetas – olin hüpanud viimasel hetkel ree otsa peale. Aga nüüd vaatasin maastikkugi pintseldamise õhinas. Tahtsin meelde jätta kõiki värvinüansse taevarannal ja merepinnal. Ometi muutus kõik nii kiiresti ja üks hetk polnud teisest kehvem! Püüdsin toonide järjekorda alati taskus olevale paberitükile kirja panna, aga see meetod ei töötanud sugugi. Ja siis mul viimaks välgatas! Kirjutada ei jõua, aga pildistada jõuab ju! Nii et esimesed loodusfotod olid minu jaoks kõigest visandid maali jaoks. Kuni taipasin, et fotole püütud hetk on juba „asi iseeneses“. Nii sattusin oma elus jälle uuele rajale, uuele õppimise teele. Kergeks see pole osutunud, ääretult võluvaks aga küll.

2. Kõige vaimukam, täbaram või naljakam kogemus seoses pildistamisega?

Need „kõige“ asjad ei tule ju tavaliselt õigel ajal meelde ja võib-olla on nii ka praegu. Aga ühe üsna õpetliku täbara loo, mille ma looduspilt.ee-s oma foto all (http://www.looduspilt.ee/index.php?page=pilt&id=5165) küll juba lühidalt kirja pannud olen, võin siiski uuesti rääkida. Nimelt olin seni pildistanud ainult selle meie pere esimese fotoaparaadiga „Zeniit“, millel oli ees sõbralt laenuks saadud parem, aga parajalt kobakas Heliose objektiiv. Tegin must-valgeid filmipilte ja värvilisi diapositiive. Siis aga kinkis lahke üle-ookeani-külaline mulle kerge ja automaatse (!) filmiseebika. Olin selle üle üsna õnnelik – ikkagi nii mugav ja kerge, ning tark pealegi, teeb kõike ise! Ei mingit kruttimist ega sättimist. Esialgu nii tunduski olevat. Ühel ilusal jaaniaegsel õhtul läksin udu laskudes kargesse kasvanud põllule lonkima. Kaamera muidugi kaasas. Ja nagu tellitult mitu kitse reas, graatsiliste hüpetega läbi tiheda udu minust möödumas. Mu uhke ja tark kaamera ei lase aga päästikule vajutada, vaid teatab visalt, et „NO FOCUS“ ! Kuni kitsekesed läinud… Suurest nördimusest viskusin kõrgesse kastemärga rohtu pikali ja puistasin oma pisarad sinna lisaks. Aga õppetunni olin kätte saanud. Vähese vaevaga saab vähe või ei saa üldse midagi!

3. Milline teema köidab loodusfotograafias kõige enam?

Kui ostsin endale enamat võimaldava, aga ikkagi filmikaamera, niinimetatud ALL-IN-ONE, Olympus IS-200, siis selle lahke soovitaja pakkus osta lisaks ka Sigma makroläätse. Olen talle mõlema soovituse eest südamest tänulik. Objektiivi sel kaameral küll vahetada ei saanud, aga võimalusi ise tegutseda oli tunduvalt rohkem. Ja too pisikene ettekeeratav suurendusklaas avardas mu maailma uskumatult palju! Nüüd, mil kasutan digi-Pentax`it ja mul on ka 105 mm-ne makroobjektiiv, olen tihti kõige täiega väikeste imede maailmas. On päris imelik mõelda, millest tavalise silmanägemisega inimene looduses liikudes ilma jääb. Kui ta just taskus luupi ei kanna. Lähedalt vaadatud maailma täiuslik organiseeritus, korrapärastatus ja ilu on tõepoolest vapustav.

Üle kõige aga meeldib mulle vesi, nii lähi- kui kaugvaates. Peegelmaailmad lubavad laskuda sügavamale ja annavad kõigele lisamõõtme. Neis on ahvatlus, ja neis on samas ka midagi kõhedat. Allilma mineku tunne. Aga porise ja halli sügispäeva teeb jalge ette mudalompi laskunud taevas tublisti heledamaks ja avaramaks. Rääkimata siis kevadistest porilompidest, kust lausa erksinine taevalaik vastu vaatab. Ja meri! Ja ojad ja jõed ja nired. Purskkaevud ja kosed, vihmapiisad ja kaste. Igasugused märjad pinnad, sest nad lisavad kõigele meid ümbritsevale ühe uue ja ootamatu dimensiooni.

4. Milline asi peab kindlasti fotokotis olema, kui pildistama lähed?

Mul ei ole rohkelt varustust. Tassin fotokotti käes, sest õlad ja selg ei kannata kandmist. Kotis on kit-obje ja see Sigma 105. Kile kaamera kaitseks saju korral. Ravimid ja mobiil. Aga minusuguse hullu jaoks on ilmtingimata vajalik kanda kaasas varupatareisid ja tühja, mahukat mälukaarti, et vältida ahastushetki. Sest iialgi ei tea, millal parimadki AA-d tühjaks saavad ja äsja tühjendatud mälukaart täis saab. Pildistades pole mul iial aega pikalt mõelda, oma valiku teen hiljem monitorilt. Kaadreid on nii palju ka veel seetõttu, et ma ei ole oma oskustes just eriti kindel ja tahan hiljem variante võrrelda ning niiviisi ise õppida ja tarkust koguda.

5. Kõige parem päevaaeg, aastaaeg, valgus ja koht pildistamiseks?

Minu vaim ärkab ellu alles päeva teisel poolel, seega siis õhtupoolikud, kuni jätkub valgust pildistamiseks. Sügisel ja talvel on see aeg kahjuks üürike. Suvehommiku võrratut kastesäras ilu olen näinud ja hindan, aga meelde jääb see mulle mitte reaalsusena, vaid kauni unenäona…

Olen õnnelik, et sündisin Eestis ja võin nautida nii kevadet, suve, sügist kui talve nende dünaamikas ja staatikas, just nii eripalgelistena, millised nad parasjagu juhtuvad olema. Lemmikhetked looduses ühilduvad igapäevaelu sündmustega, meeleolu ja tujudega. Seega leidub neid igal aastaajal.

Et armastan valguse ja varju mängu, siis sobib mulle madal päike rohkete värvivarjunditega.

Kaamerat haarama sunnib mind kõik ootamatu ja üllatav. Paradoksaalselt pakuvad just tuttavad kohad sagedamini üllatusi. Aga ka kõik uus on minu jaoks põnev ja ligitõmbav.

6. Unistuste pilt näeks välja milline?

Tegelikult ei ole ma ju fotograaf. Olen vaid vahendaja, kes püüab teistelegi edasi anda neid võrratuid hetki, millele ise imekombel olen tunnistajaks sattunud. Niisiis saan unistada vaid sellest, et kogetut võimalikult adekvaatselt suudaksin jäädvustada. Nii, et see vaatajat puudutaks. Ja pole sugugi tähtis, kas meie emotsioonid siis kattuvad või mitte. See pole üldsegi oluline.

7. Põnevaim avastus siiani Eesti looduse kohta?

Mind on alati hämmastanud, kuidas mõjub inimesele kohtumine metsalooma või -linnuga. Eriti kui õnnestub nendega kasvõi hetkeks silmsidemes olla. Aga ka lihtsalt niisama, ainult põgus silmaminegi. See on mingi eriline helge elevus, kuidas seda hetke meenutatakse ja sellest räägitakse.

Sügavaim läbimurre minu loodusetunnetuses oli aga hetk, mil tajusin äkki väga selgelt, kui ükskõik meie, inimesed, looduse jaoks oleme… Õieti eimidagi. Me ei lähe talle lihtsalt korda. Ei meie arvamused, vaimustus ega imetlus. Isegi meie hoolimatus mitte. Loodus lihtsalt ON.

Pilt „Bonsai“ ja tema lugu.

Imelik küll, aga eelmisel aastal kogesin esimest korda ängistavat tunnet, et lumi võib su vangistada. Mäletan lapsepõlve hiigelhangesid, aga ei mäleta, et see oleks mind kuhugi minemast takistanud. Pikkust oli mul küll vähem, aga jaksu ilmselt rohkem. Või siis olin piiride suhtes lihtsalt leplikum.

Meie maakodu on kõigest mõnisada meetrit merest. Olin vahepeal linnas olnud ja muidugi võtsin tulles esimese asjana randa-käigu ette. Kolmandik teest sügavas lumes võttis tunni. Võhm oli väljas, aga ma ei tahtnud alla anda. Põlvedes oli põrguvalu. Ja siis see juhtuski. Jalg vääratas lumealusel konarusel ning leidsin enese pikali maast kunagise raja kõrval, veelgi sügavamas lumes. Fotokott paar meetrit käeulatusest eemal, mobiil aga kotis. Minu jaoks on kindlalgi maal püstitõusmine haigete jalgade tõttu valus ja vaevaline, mis seab mu makroharrastusele kahetsusväärsed piirid. Saan üles vaid käte abil end maast lahti tõugates. Kuidagi sain viimaks kõhuli keerata, aga käed sellises lumes „põhjani“ ikka ei ulatunud. Sain aru, et püsti tõusta ei õnnestu ja ainus võimalus oli mobiilini jõuda ja kodust abi kutsuda. Hulk aega nägupidi lumes nühkerdamist, kuni sain kinni fotokoti servast. Päästeoperatsioon läks käiku. Mereni ei pääsenudki…

Nädalapäevad hiljem nurusin kallilt kaasalt välja Kassari-sõidu. Olin kindel, et Sääre tirbi parklani on ikka tee lahti aetud. Oli, aga uut lund oli juba rohkelt peale sadanud. Nii et kinni me jäime. Et minust õiget abi pole, olin varsti valmis tunnistama. Jätsin mehe üksinda müttama ja eemaldusin, et teda mitte segada ja ilmaasjata närvi ajada. Fotokoti võtsin muidugi kaasa. Ilm oli hall ja pilvealune olnud kogu päeva, nüüd hakkas lisaks veel hämarduma ka. Korraga oli mul palju aega ja väga vähe võimalusi. Ainult jupike teed, millest ei sammukestki kõrvale. Tammusin siis seal praktiliselt ühe koha peal, hootiste mootoriturtsatuste saatel. Kuni see kaunis hangede kaskaad tee kõrval kogu mu tähelepanu hõivas. Puu raagne latv lumest vaevalt välja ulatumas, sai sellest pildist minu jaoks esteetiline vaste ja ühtlasi ka vastus eelpoolkirjeldatud lumevangistuse ehmatavale kogemusele. Hangekaarte graatsia ja puuladva selgelt välja joonistuv, rahu sisendav kontuur, lepitasid mu rohke lumega ja panid mu tunnistama reaalsust ning piire.

NB! Selgituse pealkirjale leiate mu pildilehelt: http://viiu.pri.ee/?pid=264

Maret Murumaa: noore looduspiltniku seitsme küsimuse vastused

2011-01-31T12:00:00.004+02:00

Kolmanda noore looduspiltniku seitsme küsimuse vastused saab sellel nädalal vastata Maret Murumaa (sünd 1995.aastal).

1)Miks otsustasid hakata tegelema looduse pildistamisega?

Ma ei otsustanud hakata loodust pildistama- see tuli lihtsalt tahtest jäädvustada nii suurepärast nähtust nagu loodus. Pärast arvutist pilte vaadates hakkasid need mulle meeldima , mis tekitas sõltuvust avastada loodust.

2)Keda või mida Sa loodusest otsid?

Loodusest otsin tema olekut ja liikumist. Isegi poriloigust võib saada huvitavat pilti ,mis kujutab iseseisvat maailma.

3)Kas Sinu pildid on leidnud ka mõnel konkursil tunnustust?

Jah, üks pilt sai Loodus Aasta Foto 2010 konkursil ära märgitud (noorte kategooria ,,Maailma loodus").

4)Mis Sulle looduse juures meeldib?

Meeldib selline väike tunne minu jaoks. Armastan loodust, sest seal on nii hea olla, vabadus, puhkus; samas põnevus, üllatused. Loodus on ju meie elusolendite loomulik keskkond, miks ta siis ei peaks meeldima.

5)Jutusta palun meile enda eredamast looduselamusest.

Üks eredaid looduselamustest oli eelmise aasta oktoobris. Kell oli umbes kaheksa või üheksa õhtul . Kõndisin läbi kottpimeda metsa, rajal olid mahalangenud puud, millest tuli üle ronida. Iga paari minuti taga koperdasin küll, kuid see pani südame pekslema. Terve mets (seal lähedal oli ka raba) oli haudvaikne, vaid harva kostus hääli. Metsast välja jõudes kulges paralleelselt minuga linnutee. Õues oli juba päris jahe, ma värisesin, aga südames oli soe ja nii hea tunne ,et pisarad tulid silma.

6)Milline võiks välja näha paik, kus võiksid teha enda parimad loodusfotod.

Ma ei tea milline peaks välja nägema parima loodusfoto koht. Leian ,et kui mulle see looduse osake meeldib siis tuleb ka hea pilt. Aga koht ja aeg, kus tahaks kõige rohkem pildistada on raba koos äikese ja tormiga.

7)Mis plaanid on Sul tulevikus seoses loodusfotograafiaga?

Plaanid tulevikus. Tahaks ringi rännata mööda Eestit ja maailma loodust, kuni vähegi jõuan voodist tõusta. Arvan ,et minust ei saa elukutselt fotograafi- looduse jäädvustamine jääb minu vabaduseks ja huviks.

Palusime Maretil saata meile tema arvattes kõige südamelähedasem pilt, mille ta teinud. Saime enda postkasti sellise toreda pildi.

7Vaadet kaheaastane

2011-01-28T18:23:00.002+02:00

Täna on see päev kui 7Vaadet saab tähistada iseenda sünnipäeva, kuna kaks aastat tagasi sai siia postitatud esimene sissekanne. 7Vaadet.blogspot.com on saanud kaheaastaseks!

Kahe aasta populaarseimad artiklid on: Looduspiltnike lehekülgesid (Lingitoorium), Eesti Looduse fotokonkursi lõpuõhtu, Eesti Looduse fotovõistluse lõpuõhtu 2010 auhindade kättejagamine, Blogijad ehk lühike tutvustus selle lehe autoritest, Stereofoto, Soomaa.

P.S 28. jaanuar on ühtlasi Karli nimepäev. Õnnitlused siinkohal!

Margus Vilu

2011-01-25T00:00:00.001+02:00

Meil on hea meel teatada, et ka tavapärased 7Vaate lühiintervjuud jätkuvad, mis on lisaks noorpiltnike intervjuudele. Küsimused on jäänud samaks, aga oleme teinud ka väikese muudatuse - igal fotograafil on nüüd võimalus näidata üht pilti ja jutustada selle juurde kuuluv lugu.

Foto: erakogu

1. Kuna ja milline oli Sinu esimene kokkupuude looduse ja loodusfotograafiaga?
Kokkupuude loodusega pärineb juba lapsepõlvest. Majale üsna lähedal asus mets ja metsa servas oli väike oja. Palju aega saigi veedetud metsas või siis kevadeti oja peal, mis oli kasvanud jõeks. Metsas oli alati tegevust, kas oli vaja ehitada onn, lonkida niisama või koguda kase- või vahtramahla. Ema ja isa olid tublid korilased ja võtsid mindki sageli oma retkedele kaasa. Looduse imetlemine ja loodusest hoolimine on meie peres alati tähtsal kohal olnud. Minu esimene fotoaparaat oli FED-3 ja ma pildistasin siis põhiliselt inimesi ja oma kodu ümbrust. Loodusest oli mõni üksik pilt. Tugeva tõuke loodusfotograafiaga tegelemiseks andsid mulle sportlikud huvid: maastikujalgrattasõit ja orienteerumine. Eriti mäletan seiklussarja Xdream öist etappi, kui sõitsime kuuvalguses kanuuga auraval jõel. Tekkis soov selliseid erilisi ja ilusaid hetki looduses jäädvustada. Peale mõnda sellist seiklust muretsesingi endale peegelkaamera ja spetsiaalsed väljasõidud loodusesse, et seda jäädvustada, aina tihenesid. See oli siis 2006 aastal.

2. Kõige vaimukam, täbaram või naljakam kogemus seoses pildistamisega?
Väiksemaid juhtumisi tuleb ikka ette. Kas ununeb mingi asi koju või astud mõnda mülkasse, kust väljasaamisega on palju tegemist. Eelmisel lumerohkel talvel kaotasin kuskile lumme natuke väsinud statiivi jala ühe osa. Aga vast kõige õnnelikumast õnnetusest mõne sõnaga pikemalt. Olin rabas panoraamvõtteid tegemas ja läksin pärast rabajärvedest lähivõtteid tegema. Sadas kuldset vihma. Kükitasin tükk aega kompositsiooni, särisid ja avasid sättides kui äkki kuulsin, et üks lind lendab madalalt üle minu. Haarasin fotoka statiivilt ja tõusin kiiresti püsti. Pilt läks korraks mustaks ja jalad nõrgaks. Põlvili kukkudes käis veel peast läbi mõte, et saabki koos fotokaga teostada sügissupluse rabajärves. Ime kombel jäin objektiivipidi lauka ääres kasvavasse turbasamblasse kinni ja õnnestus ära hoida kõige hullem. Kiiresti eemaldasin fotokast aku. Korjasin kola kokku, kallasin kummikutest vee välja, tormasin autosse ja kodu poole. Kodus avastasin hämmeldusega, et vesi polnud filtrist kaugemale jõudnud ja tehnika töötab siiani suurepäraselt.

3. Milline teema köidab loodusfotograafias kõige enam?
Mind köidab loodus tervikuna. Nii väiksemad kui suuremad olendid, taimed ja puud. Teadmiste kasvuga märkab looduses järjest väiksemaid detaile. Alguses huvitasid loomad ja nende käitumine. Aastate jooksul kerkib mõni teema esile ja teine langeb jälle tahaplaanile. Näiteks eelmisel aastal hakkasin huvi tundma orhideede vastu. Orhideede otsimisel ja jäädvustamisel valdas mind üllatus, sest seal kus ma pidasin “jahti” loomadele, kasvas kraavipervedel, lagendikel ja metsa all 4-5 sorti erinevaid orhideesid. Siis ma mõtlesin, et kus mu silmad varem olid, et neid märganud.

4. Milline asi peab kindlasti fotokotis olema, kui pildistama lähed?
Pildistama minnes on alati väga oluline meeles pidada, et aparaadil oleks aku täis laetud ja mälukaart sees. Varustus oleneb suuresti sellest, mida ja kui kauaks ma pildistama lähen. Kui on ees pikk päev ja teemad võivad ulatuda seinast seina, siis võtan kaasa kogu varustuse ja lisaks veel võileivad ja joogi. Aga kui plaanis midagi konkreetset pildistada, siis kaasa vastav objektiiv, distantspult ja statiiv. Üldiselt püüan võimalikult vähe asju kaasas vedada.

5. Kõige parem päevaaeg, aastaaeg, valgus ja koht pildistamiseks?
Igal aastaajal on omad võlud. Vast ainult november on kujunenud selliseks kuuks, kus kõige vähem pildistan. Eelmise aasta talv meeldis mulle väga oma vaheldusrikkusega: paksu härmatise, krõbeda külma ja piltilusa ilmaga. Meeldib kevad, kui esimesed rohelised rohulibled tärkavad ja loomad tulevad metsast lagendikele nendega maiustama. Kõige parem on valgus varahommikuti. Loodus on värske ja värvid tulevad eriti hästi esile. Enamus pilte pärineb siiski õhtuse valguse ajast, sest õhtuse inimesena on see minu jaoks palju mugavam aeg.

6. Unistuste pilt näeks välja milline?
Karge hommikuse päikesetõusu ajal emakaru koos poegadega limpsivad auravast jõest vett. Ma kujutan, et karu kohtamine metsas niisamagi juba päris terav elamus.

7. Põnevaim avastus siiani Eesti looduse kohta?
Eesti looduse liigirikkus, imelised rabad ja metsad. Eriliselt tooksin esile hommikused rabad, mis on mattunud uttu ja esimesed päikesekiired tungivad läbi selle.

Pilt ja pildilugu

Läksin talvist Keila juga uudistama. Väljas oli vast 20 kraadi kandis külma. Märkasin jõe ääres kopra tegevusjälgi. Mõtlesin, et neid on ennegi küll ja küll nähtud, aga kobrast ennast pole veel näha õnnestunud. Siis mõne hetke pärast nägin tumedat kogu enda poole ujumas. Viskasin ennast kõhuli, vahetasin kiiresti objektiivi ja jäin vaatama, kuidas ta minu poole tuleb. Ujus mulle üsna lähedale ja hakkas ennast jää peale vinnama. Näris natuke lepaoksi ja kiirustas siis vette tagasi. Kiirustamise põhjuseks oli lähenev 3-liikmeline loodushuviliste seltskond, kes omavahel vestlesid. See oli selline täiesti ootamatu ja tore kohtumine kopraga.

Rohkem pilte ja lugusid: http://www.mvloodusfoto.eu/

NB! Viimaseid päevi on Kuressaares üleval Marguse fotonäitus, mis on pühendatud Eesti looduskaitse sajandale sünnipäevale.

Taavid Mikomägi: noore looduspiltniku seitsme küsimuse vastused

2011-01-24T10:33:00.005+02:00

Teise 7vaadet noorlooduspiltniku küsimustele vastas Taavid Mikomägi(sünd 1996.aasta).

1)Miks otsustasid hakata tegelema looduse pildistamisega?

Looduse pildistamine tuli nii loomulikult koos metsas chillimisega, et ei teagi, miks ma just nii otsustasin. Ilmselt, et tahtsin tükikest loodust endaga kaasa haarata ja seda koguaeg enda lähedal hoida.

2)Keda või mida Sa loodusest otsid?

Loodusesse lähen ma viimasel ajal põhiliselt otsima rahu, linnu sirinat ja puude kohinat.

Kui aga minna loodusesse pildistama, siis otsin põhiliselt loomi ja linde. Kõige suurem kohtumissoov on mul millegi pärast rebastega, nad on kuidagi sümpaatsemad kui teised. Ei tea, kas mulle ainult tundub või tõesti tekib neil ka inimese vastu mingi aja jooksul teatud usaldus. Selle mõnusa usaldatud olemise tunde tõttu lähengi kaameraga esimesena rebaste meelispaiku külastama, vahel isegi kohtume seal.

3)Kas Sinu pildid on leidnud ka mõnel konkursil tunnustust?

Minu pidid on juba päris mitu aastat saanud tunnustust LAF-il.

4)Mis Sulle looduse juures meeldib?

Looduse juures on minu arvates kõik mõnus, ainult, et sääski võiks suvel vähem olla. :) Metsas ja üleüldse looduses olles saab võtta rahulikult ja niisama ümbrust nautida, seda mujal enam eriti teha ei saa. Looduses võib isegi juhtuda, et tuleb mõni kirju lind või karvane loom sind tervitama ja kui eriti hästi läheb, lubab ta end veidi kauem imetleda ning ka oma tegemisi lasta jälgida. Kui see juhtub, teeb see terve päeva rõõmsaks.

5)Jutusta palun meile enda eredamast looduselamusest.

Uhh... eredaid mälestusi on palju. Kuid arvatavasti suurim elamus oli päeval, mil läksin taas, kaamera käes, uhkelt rebaseid pildistama. Suureks üllatuseks oli ühest kutsikast juba kaks saanud ja neil juba tegevust jätkus. Esialgu nad magasid ühel mõnusal heinapallil, sest sealt ju vaade nagu kullil. Kuid kaua sa ikka magada jõuad, glamuuri on vaja. Niisiis läksid nad tülli ja kogu mürgli käigus kukkusid veel heinapalliltki maha. Samal ajal olin mina juba pea 50m lähemale jooksnud ja end põllule päikest võtma visand. Rebased aga juba toibusid ja hakkasid keksu ja peitust mängima. Peagi läks mäng tagaajamise peale üle. Mina muidugi tegin järjest elevusest värisevate kätega pilte. Samal ajal muutus kutsikatel tagaajamine aina kiiremaks ja kiiremaks. Joosti nii paremale kui vasakule. Lõpuks aga tuldi otse minu peale, tuldi ja tuldi, seisma ei jäädud, pigem anti juurde. Lõpuks kui nad juba kuskile 5 m peale olid ilmund ei pidanud minu närvid vastu, otsustasin objektiivi püsti tõsta, et pääseks vähem dramaatiliselt. Nii läkski, tagaaetav sai minu olemasolust aru ja seega kokkupõrge jäi olemata, kuid mälestus sellest jäi. Ma arvan, et saan öelda, et need 5 sekundit olid mul kõige uhkemad sekundid looduses.

Õnneks rebased mulle pikka viha ei pidanud ja juba õhtuks tuldi samasse kohta tagasi.

6)Milline võiks välja näha paik, kus võiksid teha enda parimad loodusfotod.

Arvan, et parim paik fotosid teha ongi see sama mets, kus olen harjunud käima. See mesatukk pole kuigi suur, kuid seal elavad mulle tuttavad metskitse kari, rebaste urg ja hiireviu pesa. Rohkem polegi vaja.

Kuid ulmelisem mõte on järgmine: Venemaa loodus on midagi erakordset ja seal pilte teha on mul väike unistus olnud juba päris pikalt, kuid see on jah juba ulme.

7)Mis plaanid on Sul tulevikus seoses loodusfotograafiaga?

Plaane tulevikuks konkreetselt polegi, tahaks lihtsalt rohkem looduses käia ja rohkem pilte teha, millega ise rahul oleksin.

Kunagi võiks hakata ka kogu see fotograafia lugu tagasi teenima, kuid seegi on esialgu ulmeline mõte. :)

Foto: Taavid Mikomägi, pealkirjaga "Mmm...talv"

Need, kes jäävad

2011-01-22T16:19:00.002+02:00

Kured läevad, kurjad ilmad. Haned läevad, hallad ilmad. Luiged läevad, lumi tuleb. Võib jääda mulje nagu lendaks kõik linnud Eestimaalt karge talve kartuses minema, kuid nii hull see lugu õnneks pole. Meil on olemas ka need linnud, kelle häält on võimalik kuulda isegi talvel. Need, kes jäävad.
Üheks sääraseks linnuks on pasknäär. Kirju lind, kelle sulestikus peituvad pealekauba ka meie lipuvärvid. Kuid see teadmine pasknääri elu kergemaks ei tee, talvevarusid peab ikkagi koguma. Tema talvine saatus sõltubki paljuski sügissaakide kogutud hulgast. Põhiliselt kuuluvad tarbimiseks korjatud ning siis ka peidetud tammetõrud. Tammetõrusid võivad pasknäärid korjata ja seejärel ära peita tuhandeid. Muidugi ei jää kõik peidukohad meelde ja ka talvel otsides ei pruugi paksu lume alt peiduurkaid koheselt üles leida, sellepärast võimegi kohata tammepuid kasvamas paikades, kus kõrvalseisvaid tammesid ei leidu.
Talvel kulub põhiline energia muidugi toidu otsimisele ja tihtipeale külastatakse ka väikeste salkadena linnusõpradest inimeste poolt väljapandud linnusöögimajasid. Kui rasvapallid on nõrgalt kinnitatud, siis ei näe pasknäärid mingit muret nende kaasavedamises. Samuti ei jaga pasknäärid just kõige parema meelega toitu liigikaaslastega, väiksematest lindudest rääkimata.
Pasknäär on suhteliselt inimpelglik ja ettevaatlik lind, kuid harakast ehk pisut julgem. Suur tormaja ta ka pole, seega istub tihtipeale valvsal pilgul, peasuled turris kusagil põõsavarjus, oodates esimest ettejuhtuvat turvalist momenti talle huvipakkuva objekti vallutamiseks. Algaja linnuvaatleja võivad nad oma hiireviu imiteerimisega ära petta, vahest ka teised linnud. Kuid ega pasknäär ühe häälitsusega ei piirdu, vaid tema repertuaaris leidub kõiksuguseid kraaksatusi ja vilistamisi. Ainult vahest oskab ta vaiki olla.
Kui aga on soov enda linnusöögiplatsil näha peale pisemate lindude ka pasknäärisid, siis mingit erilist toitu neile riputama või puistama ei pea. Söövad nad kõike seda, mida ka väiksemad linnud. Muidugi võib lisada ehk sügisel korjatud tammetõrusid, mis kaovad hirmuäratava kiirusega. Kui toita lindusid, siis suhteliselt mitmekesise toiduvalikuga ja tuleb endale ka teadvustada, mis ei sobi lindudele söömiseks.