Tere, loodusfotofännid!

Eile teatati Estonia kontserdisaalis Looduse Aasta Foto 2012 võitjad ja tunnustada saanud piltide autorid. 

Palju õnne kõikidele lavalkäiatele!

Võitjate nimed ja pildid on üleval Looduse Omnibussi kodulehel

Üks päev Ida-Virumaal

Kirjutan enda eelmisest pikemast fotoretkest, mis oli kargel 11. veebruaril.

Eelneval päeval seadsin äratuskella kella 7:30 peale (et saaks juba päikesetõusu ajal pildistada), aga uni oli nii hea, et voodist ronisin välja alles kell 7:50. Sõin kiirelt ära paar võileiba, jõin kohvi ja läksin auto peale.

Hommikune päike paistis õrnalt läbi udu, puudel oli väga lopsakas härmatis. Udu oli kohati kihiline, üks kiht oli kohe maa kohal ja teine oli veidi kõrgamal, millel ei olnudki lõppu näha (tundusid nagu väga madalad pilved). Kuna mu ema sõitis töö asjus Ida-Virumaale ja tal oli kohale saabumiseks kindel aeg määratud, siis hommikul Jõhvi poole sõites sai ainult kolm kiiret pildistamise peatust tehtud.

Sillamäele jõudes läksin kohe mere äärde. Ma ei julgenud alguses rannikust eriti kaugemale merejääle üksinda minna. Siis nägin kahte kalameest kaugemale minemas ja otsustasin, et pildistan umbes 200m eemal merejääl olevaid kajakaid.

Mingi aja pärast tekkis minu pea kohale palju vareseid, alguses oli neid kümne ringis. Nad tiirlesid minu kohal ja tegid kõva häält. Vareseid tuli järjest juurde ja lõpuks oli neid umbes 30 tükki. Arvatavasti pidasid nad mind mingiks vigastatud või surnud loomaks ja tahtsid mind vist nahka pista. :D Minul tekkis ausalt öeldes väike hirm ka, sest mõtlesin, mis oleks juhtunud kui nad oleksid mulle kõik korraga peale lennanud. Äkki targemad oskavad öelda, miks nad selliselt minu kohal tiirlesid ja kraaksusid? Kui ma selili ennast pöörasin ja neid pildistama hakkasin, maandus suurem osa neist mingi aja möödudes veidi kaugemale jää peale. Ju siis said aru, et minuga neil midagi peale pole hakata. :D

Tagasiteel vaatasime kiirelt üle Valaste joa, mille alla oli tekkinud suur jäämägi, seejärel võtsime suuna Iisaku vaatetorni poole.

Päike oli juba väga madalal ja mul tekkisid kahtlused, kas ma enne loojangut torni tippu jõuangi. Panin parklas fotokoti selga ja hakkasin viltidega vaatetorni poole jooksma (see võis päris naljakas vaatepilt olla). :D Tippu jõudes läks mul meel kohe rõõmsaks. Puudel püsis veel hommikune härmatis, taevas olid ilusad päikese poolt värvitud pilved ja siis kui päike tuli pilvetriibu tagant välja, hakkas varem külmades toonides mäekünkal olev metsatukk oranžikalt särama.

Vesised jõulud Soomaal

Soomaa jõgedes on vesi alates novembri lõpust rohkete sademete toel tasapisi tõusnud ja nädalapäevad tagasi tungis võimsamalt oma tavalisest voolusängist välja. Täna sai käidud ise kohapeal kaemas, kuidas olukord on. Tuleb tõdeda, et oli päris märg, mitmel pool oli vesi pidanud heaks voolata otse üle tee. Sealkandi metsloomade jaoks pole see talv ilmselt palju kergem kui eelmine, mil paksu lumega tegemist tuli teha. Igatahes selle postituse kirjutamise ajal vesi Halliste jões Riisa mõõdupunktis veel tõusis, olles 296,5 cm.

Tehnika pole oluline.. või siiski?

Pilt pärit siit.

Lõputu arutlusteema fotohuviliste ja -võhikute hulgas: mis on kõige olulisem ja vajalikum selleks, et head pilti teha. Alati on neid, kes väidavad, et tehnika ei tee pilti, inimesest ja tema silmast ja oskustest sõltub rohkem. Nõus, aga samas olen ma ka pildiga päri - korralik varustus aitab väga heale tulemusele palju kaasa:)

Või mida sina arvad?

Peaaegu loodusfotoajakiri

Seitsmendas selleaastases Positiivi numbris on põhirõhk loodusfotondusel, kuid puudu ei tule ka inimeste portreedest. Kahe suurema teema vahele näitab enda lennult tabatud hetki Andres Tarto, kelle piltide vastandamine ajakirjalehtedel loob nn kolmanda, omalaadse üldistuspildi. Ajakirja avaartikkel jäi küll mõttelt segaseks, ilmselt oli ühte konteksti liiga palju mõtteid sisse kirjutatud, et ühtne jutt tekiks.
Mitmele huvitavale küsimustele vastab Eesti loodusfoto üks suurankrutest- Sven Začek. Mõnda küsimust oleks ehk isegi tahtnud enne ajakirja ilmumist küsida. Jään huviga ootama Začeki fotolugu National Geographicu veergudel.
Ei tea kuidas teistega lood on, aga mulle pläruga portreed ei meeldi. Nagu midagi muud inimeses rõhutada ei ole?! Ilmselt olen aga ise liiga lühinägelik, märkamaks tossavate portreede võlu.
Meelis Kivirand vestleb enda matka ning pildistamise sümbioosist. Kivirand, tuntud kui väärt maastikufotograafina, teeb ka kauneid linnufotosid. Erilist silmailu pakub täismõõdus trükitud jäälind omas keskkonnas.
Oma teekonda loodusfotograafiani kirjapildis jagab Karl Ander Adami, üks vähestest linnalastest, kelle mõtted käivad loodusega ühes rütmis. Teades Karli, tunnustan tema siirust ja eetikaõigsust loodusfotograafias. Tähelepanu tasuks juhtida ka uuele eestikeelsele sõnale- sirkaal. Pikemalt: tegu on fotole jäävate ringidega, helkivate silindrikujuliste moodustistega, mis tulenevad valguskiirtest, kui kiired teatud õige nurga alt objektiivi paistavad.
Viimases artiklis käsitletakse digitaalse peegelkaamera filmimise eeliseid tavalise filmikaamera ees. Fotoreportaaž Filmitalgudelt.

Old Red

Old Red - nii kutsutakse mõnel pool seda Lõuna-Eestile nii iseloomulikku Devoni liivakivi. Settinud küll üle 360 miljoni aasta tagasi, kuid paljandub täna siin otse meie silme all. Nüüd, kus loodus on talveootuses endiselt vaikne, on paras aeg otsida huvitavat eluta loodusest. Tihtilugu ei pea sugugi kaugele minema - näiteks sellel pildil on Kalevi tänava liivakivipaljand ja koobas Tartus.

Norra reisipäevik, 4.päev

PÄEV 4

Hommik algas karge vihmasabinaga, ühtlasi jäi see ka viimaseks päevaks selles Gudvangeni kämpas. Tänasel päeval sai 18 erinevat tunnelit Norras täis. Võtsime 10.30se levasõidu Gudvangenist Flömi. Terve praam oli korealasi ja venelasi täis. Kusjuures see see 2 tundi ja 10 minutit kestev sõit maksis täiskasvanule 265 NOKi. Korealasi huvitas ilmselgelt kajakate söötmine. Korealased toitsid, venelased said pa:)a kaela. Korealastel sai mingi hetk kaasatiritud toidukraam otsa, kuid polnud hullu ühti. Laeval oli ka puhvet, mille 40 NOKised hotdogid ootasid vahvaid korealasi ja kajakaid. Toitmine jätkus. Vihma kallas ladinal, mägede vahel oli metsikult pilvi. Kusjuures ma ütleks, et see raha oli seda väärt. Lahkusime Gudvangenist ja teel külastasime kahte kirikut, keegi väga tänu vihmale sõidukist lahkuda ei tahtnud. Sõitsime praamiga üle pikima fjordi. Õhtupoole saabusime Nigersbreeni liustiku lähedale. Vaatamisväärsuseks oli neiu, kes müüs paduvihma ajal suhteliselt inimtühjas paigas maasikaid. Paari päeva peale müüs kindlasti paar tükki maha. Endale..
Kallas metsikult. Ma leidsin end õhtul ainukesena väljas pildistamas. Tegelikult matkasin hütist üpriski kaugele, nähes ootamatutes paikades lambaid. Vihma kallas nii palju, et läbimärjana otsustasin siiski tagasi pöörduda. Ja taaskord oli aeg proovida end pesta. Läksin aga dušši juurde, sisestasin mündi ja olin valmis pesemiseks....kuni tuli jääkülma vett, arvatavasti otse liustiku jalamilt. See oli kõige külmem vesi, mille all olen eales viibinud. Karastav igatahes. Pärast seda oli hea magama jääda. :)