Märkasin lagedal väljal juba kaugelt rebast efektsete hüpetega hiiri püüdmas. Väike vaatlus rebase liikumissuuna kohta andis positiivse vastuse - liigub tasapisi minu poole! Sellegipoolest ei tulnud ta otsejoones, vaid kuulatas iga võimalikku lumealust häälitsust ja tegi paar hüpet, püüdmaks toidupoolist. Tekkis suur tahtmine talle siiski natuke vastu liikuda, kuid hoidusin sellest, pidades meeles Moose Petersoni sõnastatud tarkust, et elukate pildistamine on suuresti 'the art of sitting'. Ootamine oli pikk ja istumiskunsti viljelemine oli sulatatud lume abiga mu püksid juba üsna märjaks teinud, kui vahepeal põllule kuhjatud kivihunniku taha kadunud peategelane viimaks välja ilmus. Mõne minutikese ta seal uuris, kui tuul keeras minu lõhna temale ja rebane lahkus. Hakkasin oma jäätuvate pükstega edasi astuma..
Vaatleja
Puude taga Kuu
Lõpuks jõudis ka see päev kätte, kui jõudsin üle mitme kuu taas oma vanale heale metsatiirule. Mets kohises õnneks ikka samamoodi ja kohad olid vähe muutunud. Astumise tegi üle põlve ulatuv lumi küll koledal kombel raskeks, aga tore oli jälle tuttavatel radadel sumbata.
Subscribe to:
Postitused (Atom)
