Kuu, täht ja päike

Õnnestus näha korraga päikest, kuud ja tähte. Oma  eluaastate jooksul oli see mulle esmakordne nähtus näha neid kolme korraga. Pildid tehtud 03.08.2012 kell 05:14-05:15

 

Leidsin ka Internetist huvitava loo, mis räägib vanarahva uskumusest taevast ja selle tekkest. (avaneb tekstile klikkides)

Jalgsi ümber Hiiumaa

Kui selja taga veel jaanitulest lõkkeasemed tossasid, asusid kaks rändurit teele... 

Kuidas meie plaan teha rännak ümber Hiiumaa õnnestus ja mida põnavat me nägime, saate teada alljärgnevas postituses. Läbitud teekonna pikkust mõõtis Garmini navigatsiooniseade ning matkajate seljakotid valmistas Matrix Pro.

Kirjutas ja pildistas Meelis Kalev

25.06.2012 Läbitud teekond: 18,9 km  Heltermaa-Suuresadama

Jõudsime Heltermaa sadamasse pärastlõunal. Esimestel kilomeetritel saime kohe sahmaka vihma, mis tegi jalanõud märjaks, kuid tuju jäi endiselt heaks. Sõnastasime veelkord enda reisiplaani mõtet: läbida Hiiumaa rannajoon ühe rännaku raames nii lähedalt kui võimalik. Kohalolles sai üsna ruttu selgeks, et roostiku pehmeid ja vesiseid kohti on suisa võimatu läbida- raske matkakott teeb liikumise pehmel pinnasel väga raskeks. Omamoodi ülesandendena tuli ületada vett täis kraavid- üritasime võimalikult väikse kaarega neid läbida, aga varsti mõistsime, et jalgade tervise huvides hakkame kraavide läbimisel kasutama siiski  teid. Õhtuks olime enam-vähem kuivad. Vaid jalanõude kuivamiseks süütatud lõke ei tahtnud märgade puuhalude tõttu põleda.

 Stardivalmis. Nii väike kärbes kui ka ümber Hiiumaa matkajad.

 Esimese õhtu peatuspaiga Suuresadamasse soovitas meile kohalik neiu Hannele.

26.06.2012 Läbitud teekond: 45,8 km Suuresadama- Tõrvanina

Teisel päeval saime pildistada Kukka tuulikut ja pääsusilma. Esimest korda nägin ka harakkuljust (Linnaea borealis).

Kohalikud vaatasid meid väga uudistavate pilkudega.

Jalad hakkasid kandadest hellaks minema, kuid endasi sai veel väga hästi minna.

Tarestest Tõrvaninasse minnes nägime Tareste ojas väga suurt võhumõõkade kolooniat- sellist vaatepilti naljalt mandril ei kohta. Pildistamise ajal olime mõlemad ümbritsetud rohke sääseparvega.

Juba teise päeva lõpus ütles matkakaaslane Martin kuldsed laused: „Muidu ma poesalatit ei söö, aga praegu maitseb Konsumi salat küll jumalikult!“

 

Kohaliku põllumajandusliku tootmisajaloo sümbol- Kukka tuulik, ehitati 1837. aastal. Nüüdseks restaureeritud ja hooldatud.

 

Eksootikat meenutav pääsusaba nägemine on alati põnev. Pildistamisega peab aga kiire olema, muidu lendab liblikas lihtsalt minema.

 

 Võhumõõkademaa

Tõrvanina rand

27.06.2012 Läbitud teekond: 66,71 km Tõrvanina- Mangu

Et anda meie matkale teine eesmärk, asusime rannast korjama elektripirne. Selliseid pirnikujulisi ja hõõgniidiga. Kuna pirne oli rannas palju, otsustasime Hiiumaa rannaääre elektripirnidest puhtaks korjata. Niipalju kui me pirne märkasime, korjasime ka üles. Muidugi prahti ja asju, mida rannast korjata, oli teisigi, aga niigi raske matkakott seadis omad piirid. Korjatud pirnid lubasime endile hiljem ettenähtud ohtlike jäätmete kogumispunkti viia.

Tahkunas lubas lahke tuletorni piletimüüa akusid laadida ning veevarudis täiendada. 

 Oi kui hästi sobivad kibuvitsad rannaäärsele alale!

Mangu rannas ootasime paremat valgus ja lõpuks ta tuligi.

28.06.2012 Läbitud teekond: 96,2 km Mangu-Palli

 Tähistasime Luidja rannas 90 km läbimist grupipildiga. Martini uued puugitangid aitasid mind ühest sisseimenud puugist ilma suurema pingutuseta lahti saada. Kellel veel pole endale puugitangid muretsetud, tehku seda kindlasti. Õhtu saabudes pildistasin harakkuljust. Öö veetsime Palli RMK telkimisalal, kus oli väga hästi hoitud ja korrastatud ala.

 

Harakkuljuse kohta saab põhjalikumalt lugeda siit

 Vahelduseks üks toidupilt- õhtu põhiroana valmistasime makarone ja magustoiduks kaks väikest šokoloodi. Erinevalt meie eelkäiatest, jõime janu kustutamiseks vett.

29.06.2012 Läbitud teekond: 124,13 km Palli- Kaleste

Meie rännaku nn pöördepunkt, kus läbisime kõige läänepoolsema Hiiumaa ranna- Ristna. Piltlikult lõigata Hiiumaa neljaks osaks siis poole ülemisest maast olime läbinud. Kalanas saime suitsulesta koos kartuli ja rohelise salatiga. Maitsev toit andis meile jõudu ja energiat oma matkaga edasi minna. Kui päike oli loojunud ja meie otsisime endiselt endale ööbimisala, sattusime Kalestes huvitava vaatepildi otsa- meri oli uhunud suured kivid otse rannaäärsesse metsa. Kui ise ei ole seda näinud, ei oska sellist vaatepilti ehk hinnatagi. 

 

 Palli rand oli meeldivalt inimtühi ja vaikne.

 Kalana rannas õitses merikapsas täies hiilguses. 

Panoraam Kalana rannast.

30.06.2012 Läbitud teekond: 154,86 km Kaleste- Õngu

Hommikupoole saime vihma ja jalad märjaks. Päeva muutis värviliseks hirve nägemine Laasi ja Viitasoo vahel. Pilte sõralisest ei saanud, küll aga jäi meelde tema kaunis sarvepartii ning läbimärg karvastik. Tee tundus võrreldes teiste päevadega eriti pikk. Õnneks jäi toidu ja kütte kilod matkakotis aina väiksemaks. Ööpimeduses jõudsime maalilisse Õngusse. Telgi panime püsti roostiku äärealale.

 

Must-seateod nautimas männitüvel kaunist Hiiumaa vaadet. Lähemal vaatlusel sõi siiski alumine nälkjas mingit ollust.

 Udu kattis ühtlase halli looriga Õngu karja- ja heinamaid.

01.07.2012 Läbitud teekond: 183,94 km Õngu- Lepiku

Lõuna ajal nägime mööda külateid kõndides väänkaela kodurahu rikkumist- kurjade kavatsustega kass istus väänkaela pesaaugu juures ja muudkui jõllitas pesale. Proovisime kätevehkimise ja häälitsustega kassi puu otsast alla ajada, kuid jonnakas kass ei teinud meist erilist väljagi. Väikese lõigu teed Sõrusse jälitas meid noor ja uudishimulik Saksa lambakoer.

Juba nädal pärast matka algust olid meie kehad retkest kurnatud ja vajasid juurde vajalikke toitaineid. Meeldiva üllatuse valmistas Sõru kõrts, kus saime hilisel õhtutunnil osta veel lõhesuppi. Kõrts oli veel nii hilja lahti tänu jalgpalli finaalmängule. Aitäh kokkadele maitsva toidu eest!

 Selline näeb välja matkaja igapäevaelu- jalad matkakotile üles pandud ja nägu taeva poole suunatud. Näe, suitsupääsuke ka pildile jäänud!

02.07.2012 Läbitud teekond: 214,69 km Sõru- Kassari (Sääre tirp) 

 Õhtul õnnestus näha väga lähedalt lendamas kõrvukrätsu. Pesitsusajale kohaselt lasi kõrvukräts meid nähes kuuldavale hoiatushüüu „äauh-äauh“. Veel nägime Kassaris kitsi ja rebaseid. Ja võssa kasvanud rookatustega väikseid suvemajakesi, mis nägid väga hästi sobivat oma ehitusstiili poolest Kassarisse.

Öösel pildistasime kahte luike kuuvalgel. Samuti nägime kaunist helkivate ööpilvede mängu. 

 

 Pidime leppima asjaoluga- rooväljasid on peaaegu võimatu läbida. Tõsimeeli kohe. Suure seljakotiga vajub kergesti mutta ja edasiminemisest on asi kaugel. Ilma seljakotita ehk ikka saaks läbi minna, aga jalad saab ikka märjaks. Vettinuid jalanõusid polnud meil võimalik aga igal pool kuivatada.

 

 Kui saaksin siis annaksin Hiiumaale uue rahvapärase nimetuse- Kadakamaa.

 

 Maaliline Kassari. Hetk hiljem nägime kõrvukrätsu vanalindu. Kuulsime ka väikeste kõrvukate õhtust manguvat kriiskamist. Heliklipp loodusheli.ee lehelt

 

 Sääre tirbi lähedal asuvas telkimisalal pildistatud ööelu koos kuu ja kahe luigega. Suveööd on Hiiumaal eriti valged.

03.07.2012 Läbitud teekond 244,17 km Kassari( Sääre tirp)- Sarve

Hommikul lahkusime Kassarist ja õhtul telkisime juba Sarve RMK telkimisalal. Oli kuulda Heltermaa sadamast tuudutavat praami. Meeled läksid heaks, sest lubatud ja plaanitud retk ümber Hiiumaa hakkas vaikselt otsakorrale saama. Päris teekonna lõpus me aga ei olnud, selleks tuli magada veel üks öö.  Toidukott oli praktiliselt tühi- koti põhjas oli järele jäänud natukene nätsu ja magusat.

 

 Vaikelu kurerehadega.

 Minu toidukott oli matka lõpuks peaaegu tühi. See-eest toidu valmistamiseks minevat kütet jäi meil aga küllaga alles. Väike kokkuvõte toidutegemise kohalt: matkal kulus üks keskmine gaasiballoon ja üks liiter põletusbensiini. Toidumenüüs oli meil väiksed pudrud, makaronid, riis ja kukesupp. Lisaks vorstilatid, sulajuust, leib, magusabatoonid, ketšup ja natukene kurki.

04.07.2012 Sarve- Heltermaa sadam

Saabusime sadamasse kell pool kümme hommikul. Meel oli hea, sest jõudsime matka edukalt lõpule viidud. Kaasas kilekoti põhjas elektripirne ja mälukaart täis värskeid pilte. Navigatsiooniseadme mõõdetud teekonna pikkus näitas Heltermaa sadamas 247,92 km. Olime rahul.

 Dokumentaalkaader Heltermaa sadamas- meie rannast korjatud elektripirnikogu.

Tagasi Heltermaa sadamas- seljataga ligi 250 km.

Nõuandeid järgmistele matkajatele

*ei ole mõtet eramaadele tikkuda, ega karjamaade aedu läbida- võite lõhkuda aedu ning häirida karja

*ettevaatlik tasuks olla kraavide ületamisel- kaldad pehmed ja soised

*dokumendid ja tuletegemisvahendid panna juba reisi alguses veekindlasse kotti

*pildistamisega ei tohi häirida kohalikke

Fotograafilise poole pealt võtsin matkale kaasa ühe kaamera ja kaks objektiivi. Ühe lähivõtete tegemiseks ja teise vaadete tegemiseks. Lisaks kiilfiltrite komplekti, mida läks eriti tihti vaja. Õnneks oli Martinil kaasa võetud väike ja kerge statiiv, mis kulus samuti abiks ära.

Üks päev Ida-Virumaal

Kirjutan enda eelmisest pikemast fotoretkest, mis oli kargel 11. veebruaril.

Eelneval päeval seadsin äratuskella kella 7:30 peale (et saaks juba päikesetõusu ajal pildistada), aga uni oli nii hea, et voodist ronisin välja alles kell 7:50. Sõin kiirelt ära paar võileiba, jõin kohvi ja läksin auto peale.

Hommikune päike paistis õrnalt läbi udu, puudel oli väga lopsakas härmatis. Udu oli kohati kihiline, üks kiht oli kohe maa kohal ja teine oli veidi kõrgamal, millel ei olnudki lõppu näha (tundusid nagu väga madalad pilved). Kuna mu ema sõitis töö asjus Ida-Virumaale ja tal oli kohale saabumiseks kindel aeg määratud, siis hommikul Jõhvi poole sõites sai ainult kolm kiiret pildistamise peatust tehtud.

Sillamäele jõudes läksin kohe mere äärde. Ma ei julgenud alguses rannikust eriti kaugemale merejääle üksinda minna. Siis nägin kahte kalameest kaugemale minemas ja otsustasin, et pildistan umbes 200m eemal merejääl olevaid kajakaid.

Mingi aja pärast tekkis minu pea kohale palju vareseid, alguses oli neid kümne ringis. Nad tiirlesid minu kohal ja tegid kõva häält. Vareseid tuli järjest juurde ja lõpuks oli neid umbes 30 tükki. Arvatavasti pidasid nad mind mingiks vigastatud või surnud loomaks ja tahtsid mind vist nahka pista. :D Minul tekkis ausalt öeldes väike hirm ka, sest mõtlesin, mis oleks juhtunud kui nad oleksid mulle kõik korraga peale lennanud. Äkki targemad oskavad öelda, miks nad selliselt minu kohal tiirlesid ja kraaksusid? Kui ma selili ennast pöörasin ja neid pildistama hakkasin, maandus suurem osa neist mingi aja möödudes veidi kaugemale jää peale. Ju siis said aru, et minuga neil midagi peale pole hakata. :D

Tagasiteel vaatasime kiirelt üle Valaste joa, mille alla oli tekkinud suur jäämägi, seejärel võtsime suuna Iisaku vaatetorni poole.

Päike oli juba väga madalal ja mul tekkisid kahtlused, kas ma enne loojangut torni tippu jõuangi. Panin parklas fotokoti selga ja hakkasin viltidega vaatetorni poole jooksma (see võis päris naljakas vaatepilt olla). :D Tippu jõudes läks mul meel kohe rõõmsaks. Puudel püsis veel hommikune härmatis, taevas olid ilusad päikese poolt värvitud pilved ja siis kui päike tuli pilvetriibu tagant välja, hakkas varem külmades toonides mäekünkal olev metsatukk oranžikalt särama.

Norra reisipäevik, 4.päev

PÄEV 4

Hommik algas karge vihmasabinaga, ühtlasi jäi see ka viimaseks päevaks selles Gudvangeni kämpas. Tänasel päeval sai 18 erinevat tunnelit Norras täis. Võtsime 10.30se levasõidu Gudvangenist Flömi. Terve praam oli korealasi ja venelasi täis. Kusjuures see see 2 tundi ja 10 minutit kestev sõit maksis täiskasvanule 265 NOKi. Korealasi huvitas ilmselgelt kajakate söötmine. Korealased toitsid, venelased said pa:)a kaela. Korealastel sai mingi hetk kaasatiritud toidukraam otsa, kuid polnud hullu ühti. Laeval oli ka puhvet, mille 40 NOKised hotdogid ootasid vahvaid korealasi ja kajakaid. Toitmine jätkus. Vihma kallas ladinal, mägede vahel oli metsikult pilvi. Kusjuures ma ütleks, et see raha oli seda väärt. Lahkusime Gudvangenist ja teel külastasime kahte kirikut, keegi väga tänu vihmale sõidukist lahkuda ei tahtnud. Sõitsime praamiga üle pikima fjordi. Õhtupoole saabusime Nigersbreeni liustiku lähedale. Vaatamisväärsuseks oli neiu, kes müüs paduvihma ajal suhteliselt inimtühjas paigas maasikaid. Paari päeva peale müüs kindlasti paar tükki maha. Endale..
Kallas metsikult. Ma leidsin end õhtul ainukesena väljas pildistamas. Tegelikult matkasin hütist üpriski kaugele, nähes ootamatutes paikades lambaid. Vihma kallas nii palju, et läbimärjana otsustasin siiski tagasi pöörduda. Ja taaskord oli aeg proovida end pesta. Läksin aga dušši juurde, sisestasin mündi ja olin valmis pesemiseks....kuni tuli jääkülma vett, arvatavasti otse liustiku jalamilt. See oli kõige külmem vesi, mille all olen eales viibinud. Karastav igatahes. Pärast seda oli hea magama jääda. :)