Üks päev Ida-Virumaal

Kirjutan enda eelmisest pikemast fotoretkest, mis oli kargel 11. veebruaril.

Eelneval päeval seadsin äratuskella kella 7:30 peale (et saaks juba päikesetõusu ajal pildistada), aga uni oli nii hea, et voodist ronisin välja alles kell 7:50. Sõin kiirelt ära paar võileiba, jõin kohvi ja läksin auto peale.

Hommikune päike paistis õrnalt läbi udu, puudel oli väga lopsakas härmatis. Udu oli kohati kihiline, üks kiht oli kohe maa kohal ja teine oli veidi kõrgamal, millel ei olnudki lõppu näha (tundusid nagu väga madalad pilved). Kuna mu ema sõitis töö asjus Ida-Virumaale ja tal oli kohale saabumiseks kindel aeg määratud, siis hommikul Jõhvi poole sõites sai ainult kolm kiiret pildistamise peatust tehtud.

Sillamäele jõudes läksin kohe mere äärde. Ma ei julgenud alguses rannikust eriti kaugemale merejääle üksinda minna. Siis nägin kahte kalameest kaugemale minemas ja otsustasin, et pildistan umbes 200m eemal merejääl olevaid kajakaid.

Mingi aja pärast tekkis minu pea kohale palju vareseid, alguses oli neid kümne ringis. Nad tiirlesid minu kohal ja tegid kõva häält. Vareseid tuli järjest juurde ja lõpuks oli neid umbes 30 tükki. Arvatavasti pidasid nad mind mingiks vigastatud või surnud loomaks ja tahtsid mind vist nahka pista. :D Minul tekkis ausalt öeldes väike hirm ka, sest mõtlesin, mis oleks juhtunud kui nad oleksid mulle kõik korraga peale lennanud. Äkki targemad oskavad öelda, miks nad selliselt minu kohal tiirlesid ja kraaksusid? Kui ma selili ennast pöörasin ja neid pildistama hakkasin, maandus suurem osa neist mingi aja möödudes veidi kaugemale jää peale. Ju siis said aru, et minuga neil midagi peale pole hakata. :D

Tagasiteel vaatasime kiirelt üle Valaste joa, mille alla oli tekkinud suur jäämägi, seejärel võtsime suuna Iisaku vaatetorni poole.

Päike oli juba väga madalal ja mul tekkisid kahtlused, kas ma enne loojangut torni tippu jõuangi. Panin parklas fotokoti selga ja hakkasin viltidega vaatetorni poole jooksma (see võis päris naljakas vaatepilt olla). :D Tippu jõudes läks mul meel kohe rõõmsaks. Puudel püsis veel hommikune härmatis, taevas olid ilusad päikese poolt värvitud pilved ja siis kui päike tuli pilvetriibu tagant välja, hakkas varem külmades toonides mäekünkal olev metsatukk oranžikalt särama.