Vesised jõulud Soomaal

Soomaa jõgedes on vesi alates novembri lõpust rohkete sademete toel tasapisi tõusnud ja nädalapäevad tagasi tungis võimsamalt oma tavalisest voolusängist välja. Täna sai käidud ise kohapeal kaemas, kuidas olukord on. Tuleb tõdeda, et oli päris märg, mitmel pool oli vesi pidanud heaks voolata otse üle tee. Sealkandi metsloomade jaoks pole see talv ilmselt palju kergem kui eelmine, mil paksu lumega tegemist tuli teha. Igatahes selle postituse kirjutamise ajal vesi Halliste jões Riisa mõõdupunktis veel tõusis, olles 296,5 cm.

Tehnika pole oluline.. või siiski?

Pilt pärit siit.

Lõputu arutlusteema fotohuviliste ja -võhikute hulgas: mis on kõige olulisem ja vajalikum selleks, et head pilti teha. Alati on neid, kes väidavad, et tehnika ei tee pilti, inimesest ja tema silmast ja oskustest sõltub rohkem. Nõus, aga samas olen ma ka pildiga päri - korralik varustus aitab väga heale tulemusele palju kaasa:)

Või mida sina arvad?

Peaaegu loodusfotoajakiri

Seitsmendas selleaastases Positiivi numbris on põhirõhk loodusfotondusel, kuid puudu ei tule ka inimeste portreedest. Kahe suurema teema vahele näitab enda lennult tabatud hetki Andres Tarto, kelle piltide vastandamine ajakirjalehtedel loob nn kolmanda, omalaadse üldistuspildi. Ajakirja avaartikkel jäi küll mõttelt segaseks, ilmselt oli ühte konteksti liiga palju mõtteid sisse kirjutatud, et ühtne jutt tekiks.
Mitmele huvitavale küsimustele vastab Eesti loodusfoto üks suurankrutest- Sven Začek. Mõnda küsimust oleks ehk isegi tahtnud enne ajakirja ilmumist küsida. Jään huviga ootama Začeki fotolugu National Geographicu veergudel.
Ei tea kuidas teistega lood on, aga mulle pläruga portreed ei meeldi. Nagu midagi muud inimeses rõhutada ei ole?! Ilmselt olen aga ise liiga lühinägelik, märkamaks tossavate portreede võlu.
Meelis Kivirand vestleb enda matka ning pildistamise sümbioosist. Kivirand, tuntud kui väärt maastikufotograafina, teeb ka kauneid linnufotosid. Erilist silmailu pakub täismõõdus trükitud jäälind omas keskkonnas.
Oma teekonda loodusfotograafiani kirjapildis jagab Karl Ander Adami, üks vähestest linnalastest, kelle mõtted käivad loodusega ühes rütmis. Teades Karli, tunnustan tema siirust ja eetikaõigsust loodusfotograafias. Tähelepanu tasuks juhtida ka uuele eestikeelsele sõnale- sirkaal. Pikemalt: tegu on fotole jäävate ringidega, helkivate silindrikujuliste moodustistega, mis tulenevad valguskiirtest, kui kiired teatud õige nurga alt objektiivi paistavad.
Viimases artiklis käsitletakse digitaalse peegelkaamera filmimise eeliseid tavalise filmikaamera ees. Fotoreportaaž Filmitalgudelt.

Old Red

Old Red - nii kutsutakse mõnel pool seda Lõuna-Eestile nii iseloomulikku Devoni liivakivi. Settinud küll üle 360 miljoni aasta tagasi, kuid paljandub täna siin otse meie silme all. Nüüd, kus loodus on talveootuses endiselt vaikne, on paras aeg otsida huvitavat eluta loodusest. Tihtilugu ei pea sugugi kaugele minema - näiteks sellel pildil on Kalevi tänava liivakivipaljand ja koobas Tartus.

Norra reisipäevik, 4.päev

PÄEV 4

Hommik algas karge vihmasabinaga, ühtlasi jäi see ka viimaseks päevaks selles Gudvangeni kämpas. Tänasel päeval sai 18 erinevat tunnelit Norras täis. Võtsime 10.30se levasõidu Gudvangenist Flömi. Terve praam oli korealasi ja venelasi täis. Kusjuures see see 2 tundi ja 10 minutit kestev sõit maksis täiskasvanule 265 NOKi. Korealasi huvitas ilmselgelt kajakate söötmine. Korealased toitsid, venelased said pa:)a kaela. Korealastel sai mingi hetk kaasatiritud toidukraam otsa, kuid polnud hullu ühti. Laeval oli ka puhvet, mille 40 NOKised hotdogid ootasid vahvaid korealasi ja kajakaid. Toitmine jätkus. Vihma kallas ladinal, mägede vahel oli metsikult pilvi. Kusjuures ma ütleks, et see raha oli seda väärt. Lahkusime Gudvangenist ja teel külastasime kahte kirikut, keegi väga tänu vihmale sõidukist lahkuda ei tahtnud. Sõitsime praamiga üle pikima fjordi. Õhtupoole saabusime Nigersbreeni liustiku lähedale. Vaatamisväärsuseks oli neiu, kes müüs paduvihma ajal suhteliselt inimtühjas paigas maasikaid. Paari päeva peale müüs kindlasti paar tükki maha. Endale..
Kallas metsikult. Ma leidsin end õhtul ainukesena väljas pildistamas. Tegelikult matkasin hütist üpriski kaugele, nähes ootamatutes paikades lambaid. Vihma kallas nii palju, et läbimärjana otsustasin siiski tagasi pöörduda. Ja taaskord oli aeg proovida end pesta. Läksin aga dušši juurde, sisestasin mündi ja olin valmis pesemiseks....kuni tuli jääkülma vett, arvatavasti otse liustiku jalamilt. See oli kõige külmem vesi, mille all olen eales viibinud. Karastav igatahes. Pärast seda oli hea magama jääda. :)

Norra reisipäevik, 3.päev

PÄEV 3

Ärkasime poole seitsme paiku, kuigi äratus oli lepitud kaheksa peale. Oli vahelduva pilvisusega päikesepaisteline ilm. Ega hommikulgi valgust fjordi ei ulatanud, kahju neist inimestest, kes siin kogu aeg elavad. Kaunid fjordivaated olid tänase päeva teema. Kitsad-kitsad teed. Ühel platvormil rääkis üks kohalik, et kõrgemal olevat paremaid vaateid. Me võtsime ette nö ''lumetee''. Lund oli, lambaid oli, taimi, murakad, mustikad õitsesid. Sai kohatud palju erinevaid taimi, mida Eestis naljalt ei kohta. Püüdsime muidugi ka Flömist üles minna, raudtee kõrval. Jäime poole peal pidama. Kärestikes, oli kaunis,, helesinine vesi. Ja see heli mis tekkis vee kokkupõrkel kividega. Võimas! Äge! Fantastiline! Mõnuuuuuus! Mäed, kosed, ratastega turistid, kes mäeotsast, rongilt mahatulnuna, ratastega allamäge põrutasid. Õigem oleks vist siiski öelda, et lendasid. Arutasime, kuivõrd palju on sealkandis õnnetusi juhtunud ja kuidas need välja on näinud. Uurisime ajaviiteks ka laevukese ja rongisõidu hindasid, olgu öeldud, et väga odavad polnud. Ilm oli õhtul juba päris hea, vahelduv pilvisus. Õhtul kämpas olime niisama, puhkasime, kogusime jõudu. Hilisõhtu poole ronisime Kardo ja Peetriga laagrist paistva kose juurde. Sinna andis ronida mööda kive, ilma õigete jalatsiteta. Kosest tegin ka pilti, taevas oli selge, mägedel kumas. Vaev oli sinna ronimine küll, kuid vaade oli taaskord imeline ja ehk lausa vaimustav.

Norra reisipäevik, 2.päev

PÄEV 2

Hommikul aeti laeva peal ülesse kell 5.15. Suundusime kõrgemale hommikust Stockholmi nautima. Olgu tagasihoidlikult öeldud, et minu arvates on Stockholm üpriski ilus. Kiirtee ääres märkas Raimond sookurgi. Vahepeal sai tehtud mitu peatust ning ka midagi söödud. Tee ääres paelusid veel ka vanad kaevandusliinid, kanalid tammidega. Palju hobuseid, vähe kartuleid (põhimõtteliselt üldse pole). Käisime ka poes (sain pirnisiidri kätte :) :) ).
Enne Norra piiri olid tee ääres suured kaubanduskeskused, norrakate jaoks. Kuidas saime aru, et ületasime Rootsi-Norra piiri?
No nimelt, teejooned, need muutusid hoobilt kollasteks, katused olid kaetud muruga, vastu vahtis ka hiiglaslik troll. Piir sai ületatud 13:29, vastu vahtisid sel kellaajal tohutud sinised pilved. Pärast piiriületust saime ka pisut vihmasabinat tunda, kuid mägede vahel paiknev Köningsver oli täiesti kuiv. Põllud on kontrastiks Rootsi omadele, kaetud metsikult hiiglaslikke kartuliväljadega. Olgu pisikese vahemärkusena sisse toodud see, et Rootsi-Norra harakad on võrreldes Eesti kolleegidega palju julgemad. Üleüldse enamus linde. Suundusime mägedesse, kus hakkas temperatuur ka pisut langema. Taimestik muutus kiduramaks, näha oli palju koskesid ja mägijõgesid, ühe kõrval tegime ka peatuse. Rootsis läbisime kõigest 1 tunneli, kuid Norras oli juba kaheksas tunnel 24,5 km, mis oli ka valgustatud. Ega päris pimedaid tunneleid polegi vist ;) . Tegime pilte, kuid meile lubati, et tuleme veel tagasi. 12.tunneli pikkuseks kujunes 11km, pärast mida jõudsimegi Gudvangenisse. Õhtu kippus pilviseks, tundus et kisub värvi ülesse, kuid tegelikult seda väga ei juhtunud. Kämpingust avanes vaade paljudele jugadele ja ega valgust sellesse fjordi, kus peatusime tol õhtul, väga ei ulatanudki. Ja see kohin ning jahe õhk...mõnus