Marko Kivimäe

Foto: Ivar Sild

1. Kuna ja milline oli Sinu esimene kokkupuude looduse ja loodusfotograafiaga?

Loodust mäletan juba enda esimestest eluaastatest, nii linna-vanavanemate juures Nõmmel (Tallinnas) kui Muhu-vanaema juures. Meeles on Nõmme liivane pinnas ning aias sahistav siil, Muhu kadakad ning tall, kelle pudelist söötmine oli mõneaastase lapse jaoks tõeline elamus. Kartulimaal käisid metssead mõnikord külas ning suitsupääsuke elas laudas räästa all. Muhus kohtab siiani lapsepõlvesõpru, Nõmmel pole siili juba ammu näha ega kuulda olnud, linn tungib peale.

(Loodus)fotograafiaga puutusin kokku veel „vana hea“ Smenaga, millega isa kaasabil mõne pildi tegin (peamiselt oli pildistamine me peres küll isa pärusmaa). Rohkem on meeles pimedad ja sumedad ööd pimikus, kus erinevate vannide ja aparaatidega sai pilte paberile manada. Oh seda rõõmu kui sai ettevaatlikult pintsettidega märja pildi välja sikutada ja kuivama panna!

Siis tuli elu koos muu põnevaga ning fotograafia vajus unarusse, lisaks tuli varsti Eesti Vabariik, mis tõi kaasa nii rõõme kui probleeme, puhtmajanduslikus mõttes ei mahtunud fotograafia enam meie pere ellu. Alles paarkümmend aastat hiljem, 2006 aasta kevadel tekkis kusagilt-eikusagilt huvi endale kaamera osta ning maailma läbi fotosilma vaadata.

2. Kõige vaimukam, täbaram või naljakam kogemus seoses pildistamisega?

Midagi äärmuslikku ja põnevat ei meenugi :) Eks mõned korrad olen ikka pildistamisehoos Kõnnu rabajärve sügavalt sisse vajunud küll kuid ilmselt on mu alahoiuinstinkt nii tugev, et seni on kõik õnnelikult läinud.

Uus-Meremaal reisides-matkates oli üks meeldejääv seik. Nimelt suutsin ma ringpolarisatsiooni filtri nii kõvasti objektiivi ette kinni keerata, et ei saanud enam lahti. Ühes asula avastasin autoremonditöökoja ning läksin sinna, et abi saada. Ahjaa – ringi liikusime renditud bussiga, ülejäänud seltskond läks kõrvalasuvasse poodi. Filtri sain ilusti lahti kruustangide vahel (töömehed vaatasid mind küll pika pilguga kui enda õrna tehnika kruustangide vahele sättisin :) ning kui tagasi välja läksin siis avastasin, et buss ja seltskond on kadunud! Seal ma siis olin teiselpool maakera üksi, fotokas ühes ja filter teises käes, isegi mobiili ei olnud kaasa võtnud.

Matkakaaslased olid paar kvartalit edasi liikunud ning unustasid seda mulle ütelda. Võinoh, eks buss oli tegelikult eemalt näha ka, lihtsalt mu esimene reaktsioon oli paanika. :)

3. Milline teema köidab loodusfotograafias kõige enam?

Vägisi tahaks ütelda, et kõik on põnev :) Kõige enam meeldib mulle linde ja loomi jälgida, nii fotokaga kui ilma. Enda elu Prillimäe-perioodist on seni meelde jäänud puukoristaja, kes käis rõdul tihti külas ning kelle toimetamistest sain väga hea ülevaate. Peale tagasi Tallinna kolimist tunnen puudust hommikusest akna taga siutsuvast ja toksivast sõbrast.

4. Milline asi peab kindlasti fotokotis olema, kui pildistama lähed?

Hea tuju. Kui aga tehnikast rääkida siis ilma teleobjektiivita olen kui ilma käteta, enda fotokotis ongi hetkel vaid 100 ja 300mm objektiivid, viimane tihti ka koos telekonverteriga.

5. Kõige parem päevaaeg, aastaaeg, valgus ja koht pildistamiseks?

Varahommikul ja õhtul hilja on magusaimad hetked, selles pole kahtlust. Kuna ma hommikul pigem magan ja alati õhtupoole ka ei satu õigel ajal õigesse kohta siis on hakanud meeldima sume pilvealune valgus ning hämaram metsaalune.

6. Unistuste pilt näeks välja milline?

Kunagi unistasin Sven Zaceki ning Remo Savisaare pilte vaadates eriti magusatest mõmmidest ja repsidest. Ega ma neist ka praegu ära ei ütle kuid aja jooksul olen aru saanud, et mul konkreetset unistust ega ideaalset pilti ei olegi. Ära ei ütleks makrofotost sääsest, kes istub karu ninal - esiplaanil on end pooltäis imenud sääsk ning taustal jahmunud näoga karu, kelle pilk on putukale koondunud. Aga see on niisama lõmpsjutt – iga päev toob kaasa uusi huvitavaid hetki ning põnevaid kaadreid.

7. Põnevaim avastus siiani Eesti looduse kohta?

Eestis on äärmiselt mitmekesine loodus, mis pakub avastamisrõõmu igal sammul. Mulle meeldib käia igal võimalusel välismaal kuid kõige huvitavamad hetked ning kaadrid asuvad siinsamas, kiviviske kaugusel kodust. Mulle meeldib väga Fred Jüssi ellusuhtumine ning ta sõnad: „Kui sa tahad näha midagi uut, siis külasta vanu radu.“

Pildilugu:

Pilt on tehtud Norras, kus koos teise fotohuvilisega põõsas passisime ning nautisime eemal välul toimuvat vaatemängu. Rahulik idüll? Õhtune romantika? Oh ei..

...põdrad lähenesid teineteisele vaiksel sammul ning ühel hetkel hüppasid tagajalgadele püsti ja ründasid teineteist! Täpselt sel hetkel sai mul sarivõtte puhver täis ning kõrvalt põõsast kostis Kersti allasurutud-südantlõhestav karjatus: "Mälukaart sai täis!" Nii meeldejäävat Murphy seadust pole ammu kogenud. :)

Kõigest hoolimata oli õhtu tore, põtru nägime mitmel korral ning kui ka mälukaardile ei talletunud kõige võimsamad hetked siis mälupildid on siiani alles. Polaarpäev on pikk-pikk ning pildistamiseks sobivat valgust jätkub väga mitmeteks tundideks.