Põhja-Norra

Norra reisi loo sissejuhatusest peale ära rääkimiseks tuleb kõigepealt mainida eelmist suve, kui otsustasin peale keskkooli Tartusse geograafiat õppima minna. Juba sügisel sai selgeks, et nii mõnedki kursakaaslased on päris suured reisihuvilised. Umbes südatalvel tekkiski idee suvel Põhja-Norras ära käia. Kui plaanist mulle räägiti, olin loomulikult algusest peale ülimalt huvitatud kaasa minema, sest kes ei oleks unistanud Norrast!

27. juunil startisimegi kella ühese laevaga Tallinnast Helsingi suunal, et läbida Soome ning jõuda Norra ja kogu Euroopa mandriosa põhjatippu. Reisiseltskond koosnes kaheksast liikmest, nii et mahtusime kogu kaasasoleva kraamiga ilusti kahte autosse. Ilmselt ei läinud ruumiga kitsaks, sest ainsa fotohuvilisena vedasin fotokola kaasa mina (mitme fotograafi korral jääb alati pagasiruum väikseks!). Ainult fotoreisiga tegemist ei olnud, seega ei kirjuta ma siin tervest reisist, vaid episoodiliselt mõnedest erilisematest looduspaikadest.

Terve esimene päev kulus loomulikult sõitmisele. Liikusime Kajaani suunas ja peale südaööd jõudsime ööbimispaika veidi enne Ristijärvit. Tubli edenemine põhja tähendas, et juba ei pidanud me enam muretsema selle pärast, et hilja laagripaika jõudes liiga pime oleks - suvel on põhjas valgust pidevalt.

Teisel päeval plaanisime võimalikult vara Rukasse jõuda, et autosõidule vahelduseks väike jalgsimatk ette võtta. Ruka on selliseks puhuks üks paremaid paiku Soomes, sest siit läheb läbi põhjanaabrite populaarseim matkarada Karhunkierros, mis täies ulatuses on 80 km pikk. Selle läbi tatsumine oleks kindlasti vahva olnud, kuid tuletasime endale meelde, kuhu me reisi raskuskeskme planeerisime ja leidsime lühema alternatiivi, mis viis meid Valtavaara otsa, mis on 492 meetriga piirkonna kõrgeim mägi.
Ehkki meie valitud rada oli tähistatud kui 'very demanding', suutsime kenasti kõrge tipuni jõuda ja ilusaid vaateid nautida, sest ilmaga oli tõeliselt vedanud.

Vaade Valtavaara tipust, kust paistis hästi kätte, kui järvederikas on Soome. Näha on ka kuulsusrikas matkarada, mis kuni mäeni ühtis meie teega, nii et esimesed pisikesed sammud suurel Karhunkierrosel on astutud!

Ööbima jõudsime samasse, raja algusesse, Rukatunturi suusakuurortisse. Kuu eest lõppenud suusahooaja tõttu oli paik mõnusalt inimtühi.

Järgmisel hommikul katsusime suusanõlval reisi esimest lund (kunstlund) ja asusime teele.

Maanteeäärsed kohtumised põhjapõtradega aina sagenesid ja karjad võtsid samuti senisest üha suuremaid mõõtmeid. Suur kari ei suutnud otsustada, kuhu poole liikuda ja mõned kooserdasid ühele poole üle tee, teised teisele poole ja päris paljud läksid lihtsalt maanteed mööda. Turistid pildistasid, aga kohalikke selline asi lihtsalt häiris ning lasid signaali.
Selle märgiks, et ületasime 66 ja pool kraadi põhjalaiust ehk põhjapolaarjoone (soome k 'napapiiri'), oli tee äärde püstitatud päris suur nelja jalaga statiiv.

Õhtuks jõudsime Inarist edasi ja ööbisime porouurimiskeskuse läheduses, kust Norra piirini oli üsna vähe maad.

Järgmise päeva ennelõunal jõudsimegi Norrasse ja koheselt tundus see muutus ka looduses kajastuvat - mets muutus madalamaks ja hõredamaks, reljeef mägisemaks ning bensiin kallimaks. Hea, et piiri taga paagid täis võtsime - loomulikult teevad nii ka sealtkandi norrakad.
Pikema peatuse tegime ilusa Tana jõe äärde jäävas Karasjokis, mis on saamide keskuseks. Saamikeskusena reklaamib ennast veel mitu asulat, kuid Karasjokis asub peale saamide teemapargi tõepoolest ka saami parlament (parlamendihoone on eemalt vaadates nagu üks suurem püstkoda, aga lähedalt uurides selgub, et see on ekslik. Tegelikult on ta natuke veel suurem püstkoda kui kaugelt tundub.) Norra parlament on lubanud, et võtab saamide otsuseid kuulda.

Pildi tegin 2800 elanikuga küla kõrvalt mäe otsast, mis paistis olevat mahajäetud suusanõlv. Fotol ei paista see võib-olla nii selgelt, aga kaugemal olid hoogsajupilved, mis poole tunni pärast oma veekoorma Karasjoki peale tühjendasid. Osa seltskonda (sh mina:-) pääses kuivalt.

Vihma möödudes hakkasime süüa tegema ja pilafilõhn meelitas kohale veel ühe näljase - orava, kes ei saanud tegelikult ikkagi aru, kas tahab meilt süüa nuruda või mitte. Igatahes ronis ta päris lähedale tulemata tükk aega meie juures puudel ringi, kuni kadus oma teed.

Siinkohal on väga sobilik tänada meid lahkelt sponsoreerinud Leiburit ja Salvestit, kelle eestimaised tooted väga hästi maitsesid ja köögipoole eelarve tudengisõbralikuna hoidsid!

Terve reisi läbi Soome ja isegi veel Karasjokis oli olnud väga soe, päeval tugevalt üle 20 plusskraadi. Jahedaks läks ilm täiesti ootamatult, ühel peatusel teel Lakselvi oli lihtsalt korraga külm ja tuuline. Foto on tehtud Porsangeri fjordi ääres. Ehkki viiest ookeanist väikseima soolsusega, tundus vesi Põhja-Jäämeres vägagi soolasena.

Kui mitte varem, siis minu arvates vähemalt siit läks lahti tõeline loodusfotograafi pokumaa - igal pool vägevalt avarad vaated fjordidele, mägedele, jõgedele ja koskedele!

Silt tee ääres viitas Silfari kanjonisse ning muidugi otsustasime selle üle vaadata. Teel parklast jõeni viskasime nalja, et vaevalt see mingi eriline koht on. Aga me eksisime väga rängalt! Foto ei anna seda mastaapi loomulikult nii hästi edasi kui koha peal viibimine, kuid see paik oma klaari rohelise ja mühiseva veega ning heledate kaljuseintega jääb eriliselt meelde.
Kanjoni sügavus oli kindlasti kuni paarkümmend meetrit, kuid õnneks sai ronida ka otse mühavate vete äärde. Minu jaoks, kes ma midagi sellist varem näinud ei olnud, oli see võimas elamus.
Veel Silfari kanjonitÜks kärestikuline ja valge veega mägijõgi. Igasuguseid peenemaid niresid voolas alla kõikidelt mäekülgedelt. Esmakordselt nägin muuseas sellist asja, mida ma ei oska muud moodi kirjeldada kui mittehorisontaalne soo. Eestis on sood täiesti tasased (rabarinnak ja rabasaared muidugi välja arvatud), aga seal võib kohata sellist pilti, kus õhuke lirtsuvmärg turvas rahumeeli otse graniitsel ja kaljusel järsul mäenõlval elutseb.
Skandinaavias üsna tavaline taim Rootsi kukits mägijõe kaldal. Sellistele paikadele peab teine kord palju rohkem aega pühendama.

Kell oli päris palju (22), aga me pidime edasi põhja sõitma, sest plaanis oli ööseks Gamviki jõuda, mis on juba nii põhjas, et sealt edasi enam eriti ei pääsegi. (Keskaja lõpul peetigi Finnmarki maailma lõpuks ja Varangeri poolsaarel olevat must auk, kust polaaröö ja nõiad välja tulid. Seepärast peeti seal ka ühtesid vägivaldsemaid nõiaprotsesse Euroopas.)

Kui juba ammu oli maastikupildist Eesti mõistes mets kadunud, aga 'Islandi mets' veel alles (põhimõtteliselt on kõrgeim taimerinne põõsaste kõrgune; kui sellisesse metsa ära eksid, tuleb püsti tõusta), siis peagi kadus seegi. Alles jäid põhimõtteliselt ainult kivid ja sammal, mistõttu muutus maastik eriti võõraks. Eestis nii avaraid ja tühjasid vaateid ei kohta.

Gamvik ise, nagu ka näiteks Mehamn, on täiesti müstiline koht. Osaliselt võimendas seda emotsiooni kindlasti see, et sõitsime sinna öösel - kümnete kilomeetrite viisi ei tule mitte keegi vastu, ümberringi ainult kivid ja tuul, ning aeg-ajalt üksikud porod tee ääres - täielik maailma lõpp. Poolsaar on mandrist väga efektselt ära lõigatud, see paistab kaardilt hästi kätte, aga on tegelikkuses veel dramaatilisem. Ja kogu selle tühermaa ja maailmalõpu lõpus on väike ja tore Gamviki külake koos kiriku, sadama, majaka, Statoili, muuseumi ja 1130 elanikuga.

Järgmise päeva esimesel poolel tutvusime Gamvikiga ja siis sõitsime pisut maad tagasi Mehamni ning asusime valmistuma kahepäevaseks matkaks Nordkinni poolsaare põhjatippu.

Enne reisi lugesin selle kohta Wikipediast, kus minu arust olukorda üsna hästi on iseloomustatud: "In sharp contrast to North Cape with its extensive tourist infrastructure and busloads of visitors, Cape Nordkinn is a rather lonely place that can only be visited following at least a full-day hike from Mehamn and one day back. The terrain is sufficiently difficult for hiking that more than two days is usually required for the loop, 24 km one way. On rainy weather the slippery stones make the terrain very difficult, whilst sudden fogs and associated whiteout can make orientation on the highland south of the cape impossible without a GPS."

Nordkinni poolsaare teeb matkasõpradele eriliseks tema asend - selle tipp on Mandri-Euroopa põhjapoolseim maanukk. Kummalisel kombel turundatakse sama märgi all hoopis vägevamalt Nordkappi, mis tõepoolest asub suuremal laiuskraadil, kuid mitte mandril vaid saarel. Saarte arvestuses pole Nordkapp aga kuigi märkimisväärne, sest Teravmäed või Franz Josephi maa ulatuvad kaugelt üle tuhande kilomeetri edasi.

Eriti veider on see, et norrakad ise oma Nordkinnist kõige vähem teavad. Võib-olla on turismiinfotöötajatele kergelt survet avaldatud, et nad Nordkinni ei mainiks ja turiste ikka sinna juhataks, kus rohkem raha koorida saab. Juba piiril küsiti meilt nagu muuseas, et kas Nordkappi ka külastada plaanite - seal käivad tõepoolest paljud. Paraku jäi ta seekord meie plaanidest välja, aga ehk jõuab teine kord.

Õnneks sattusime enne teele asumist rääkima tõelise matkahundiga, kes tundis neid 24 kilomeetrit Mehamni lennujaamast (raja algus ja viimane asustatud punkt) kuni kõige põhjapoolsema neemeni nagu oma taskut. Üheksa ja poole sõrmega mees hoiatas meid väsimuse, heade jalatsite olulisuse ning ootamatute ilmamuutuste eest (peamine oht on äkiliselt merelt saabuv udu, mille korral jääb üle vaid kompassile ja GPSile loota). Eriliselt rõhutas ta seda, kui tähtis on, et varustust ja just telki mingil juhul kuhugi maha ei jäetaks. Kiusatus selleks on tegelikult päris suur, sest võib kõlada päris hea plaanina jätta rasked seljakotid pisut enne lõppu jõudmist maha ja nad tagasiteel üles korjata, aga sel viisil on liiga palju telke kaduma läinud ja edasi võib asi üsna kergelt halvaks minna. Selliseks puhuks saime visiitkaardi ja telefoninumbri, et liiga suure summa NOKide eest helikopter järgi kutsuda. Ahjaa, kõige tähtsam - matkamees müüs meile kaardi koos rajatähiste koordinaatidega. Ilma selleta ei jõuaks kuskile.

Teele asusime pisut enne viit õhtul ja otsustasime, et kuna me ei olnud kõige paremini ette valmistatud, siis iga hinna eest päris tippu jõuda plaanis ei ole ja kopterit järele ei kutsu.

Maastikus valdasid lauged kuni 300 meetri kõrgused mäed, igal pool oli vaid kivi ja sammal; raja keskpaigas aga kilomeetrite viisi vaid teravad kivid. See tegi liikumise päris raskeks ja pani sammalt taga igatsema. Teerada olemas ei olnud, kuid kursil püsimise hõlbustamiseks oli kaardile märgitud üle 20 punkti, mis looduses olid tähistatud umbes meetrikõrguste kividest laotud tornidega. Tähiste asukoht oli valitud selliselt, et ühest oleks teine (teoreetiliselt) näha. Valvsust ei tohtinud siiski kaotada, sest keegi oli otsustanud iseseisvalt tornide ladumisel kätt proovida ja oli paar tükki suvalistesse kohtadesse juurde teinud. Seega pidi põhimõtteliselt iga torni juures hoolega kontrollima, kas tegu on rajatähisega või katsega rajalt kõrvale juhtida.

Ilmaga vedas meil tohutult, kuna teele asudes küll udutas kergelt, kuid esimese päeva jooksul asi edaspidi ainult paranes. Peale kaht öösel lõpuks telki pugedes paistis polaarpäike otse põhjakaarest ja oli valgemgi kui päeval. Sellest hoolimata oli uni samblasel platsil otse jõe ääres sügav ja kosutav. Ülemine pilt on tehtud teisel matkapäeval, kui tuldud teele tagasi vaadates selgus, et mõned tunnid tagapool oli ilm päris kehv. Lõpp paistab nagu peo peal. Võtsime sihiks umbes viis kilomeetrit päris tipust lõuna pool oleva liivase lahe. Tegelikult oli sinna alla veel kole palju maad.Kuni paari meetri laiuseid ja madalaid jõgesid tuli ületada väga palju. See võttis kokkuvõttes küll tublisti aega, aga pidevalt läheduses olev värske vee varu tähendas palju kergemat seljakotti. Pildil võib märgata kuni meetrikõrgust pajumetsa, haruldaselt lopsakat taimekooslust.
Enne randa oli umbes 50-meetrine nõlv, mille jalamilt meile põhjapõdrapere vastu vaatas. Samuti paistis kätte rohkelt kõiksugust prügi, mis kaugelt ja lähedalt rannale oli uhutud.Poolkaarekujuline lahesopp ja selle lõpus mandri ots. 300-meetriste mägede lamedad katused on pilve sees - sealtkaudu tippu minek oleks olnud üsna ebamugav. Alternatiivina tulnuks minna otse veepiirilt mööda kaldajoont.
Poleks arvanud, et maailma lõpus nii ilus liivarand on. Ees ootas tagasitee, mis oli niisama pikk kui tulek. Suuremate viperusteta jõudsime üheteiskümne paiku õhtul pärale, kui GPS oli teekonnaks mõõtnud 40,6 kilomeetrit.
Edaspidi läks programm kultuurikesksemaks, külastasime näiteks Hammerfesti ja Altat. See panoraam on aga tehtud 10 minutit peale südaööd, kui olime teel Tromsøsse ja auto vasak tagumine rehv purunes. Ime, et see varem ei juhtunud, sest mõlemad tagumised olid täiesti siledaks kulunud! Peale piduriklotside, mille märgutuli põles juba üsna algusest peale, tuli nüüd ka rehve eriliselt säästma hakata.Vaade Tromsøle pool tunnikest enne südaööd. Selle nautimiseks tuli ronida umbes 400-meetrise mäe otsa. Tippu jõudmiseks oli mäetrammi näol ka kergem moodus, aga selle nimel 110 NOKist ja heast trennist loobumine ei tundunud eriti hea alternatiivina. Kuna imeilusat vaadet toetas sel öösel mõnus ilm, oli mäel tohtutu palju turiste ja mitte palju vähem kõige uuemat foto- ja videotehnikat.
Eelviimase reisipäeva õhtu, tagasi koduses Soomes, kus oli harjumatult soe ja kus sääskedest ning järvedest puudust ei ole. Kuigi vahepeal jõudsime põgusalt väisata ka Rootsit, kulusid viimased päevad peamiselt vaid sõitmisele. Ühel hetkel olidki 12 reisipäeva läbi ja 8. juuli hilisõhtul jõudsime tagasi Eestisse.


PS! Kuna paljud juba teavad, siis võib väikse vihjena öelda, et see ei ole viimane sellesuvine Norra reisilugu siin blogis.