ANTON HALLIK Novembrile mõeldes meenub mulle esimese asjana härmatis. Õhtul enne magama minemist piilun tihti ka aknast välja, ennustades, kas järgneval hommikul on härmatist oodata või mitte. Mulle meeldib see tunne, kui kõnnin murul mis on veidike kõvamaks läinud külma ja härmatise tõttu, kuidas see vaikselt krõmpsub, justkui vaip, mis koosneb pisikestest kristallidest. Kahjuks olen linnainimesena seda tunnet tänavusel novembril vaid paar korda kogenud. November on eriline veel selle poolest, et ta oskab üllatada. Esimene lumi tuleb minu jaoks alati ootamatult, nagu ka värviline päikesetõus jahedal sügishommikul, kui olen pikka aega kestnud halli ilmaga harjunud. Need ootamatud loodushetked annavad mulle palju positiivseid emotsioone ja mõnusa rahuloleva tunde terveks päevaks.
KARL ANDER ADAMI
November pole paljudele just kõige suurem elevuseallikas. Näiteks üleeelmine suvi sai külastatud Ruhnu saart ning sealne üks majaperenaine ütles, et kõige viletsam aeg on november. Enne loodusfotondusega tegelemist ma väga ei mõelnudki sellele, ehk olin siis ka piisavalt noor, või teab mis see põhjus ongi, aga...
...november on aeg, milleks paljud elusolendid on oma otsuse ennetavalt juba teinud. Kas põgenetakse, surrakse, suigutakse magama või...jäädakse talvega võitlema. Ka magamine on võitlemine talvega. Igatahes on see koht mõtlemiseks. Kui rääkida aga pildistamisest, siis november on minu jaoks alati olnud väga kaadritevaene kuu. Aga kui lumi maha tuleb on juba pisut rõõmsam meeleolu. Seda ootan ka hetkel. Andke ausalt andeks, kes ei oota. Nii palju kui on olemas maailmas inimesi, on ka arvamusi ja rohkemgi veel. November on mõtlemisaeg. Aeg enda seisukohtade toestamiseks, aeg enda teadmiste lihvimiseks, aeg plaanideks.
Minu soov novembrikuuks oleks, et saaksin kasvõi kordki linnaloa ajal käia sellel kuul loodust pildistamas.
Novembrile looduses mõeldes on esimena asi, mis pähe tuleb: hall-udune jahe sügisilm. Värvid looduses peaaegu täielikult puuduvad. Samas seostub selle ajaga ka lume(l)ootus. Novembris on ta ikka esimese või teise lumena tulnud, kuigi harva ka pikemalt maha jäänud. Pildistamise seisukohalt on november aasta üks kehvemaid kuid, kuna looduses on meie laiuskraadil sel ajal juba väga lühikesed päevad ja ka taevas on enamasti halli pilvekorraga kaetud ning päästvat valget lundki sageli veel pole.
VILLEM VOORMANSIK
November on hall kuu küll, aga pildistamise mõttes seda huvitavam. On põnevaks väljakutseks, et erinevalt näiteks kevadest ei ole kõikjal kuhu pilk suunata, ainult pildimotiivid ülesvõtmiseks justkui reas. Tegelikult teeb see asja isegi lihtsamaks - monotoonsest keskkonnast on neid üksikuid eredaid hetki palju kergem märgata: mõni üksik klaar külmahommik, päevade kaupa pilves olnud taevasse selge laigu ilmumine, harvad selged tähised ööd, viimased rändlinnud, esimene lumi, kitsed ja rebased väljal, tuisuilmad ja sulad.
Veel meeldib mulle see, et hilissügis on väga rahulik ja aeglane, looduses ei ole tormilisi muutusi. Kui maikuus kõige hoogsamal tärkamise ajal nädal aega loodusest eemal olla, siis see on tohutu pikk aeg. Novembris asjad nii kiirelt ei käi. Jääb järelemõtlemiseks ka aega.
0 Comments:
Postita kommentaar