Maikuu parima valguse pildi omanik on Tarvo Tiivits. Palju õnne!
Esitasime pildi autorile ka paar küsimust, et mõista tema arusaama valgusest.
Kas Sinu jaoks on olulisem hetk või valgus?
Naljaga pooleks ütleks, et loodushetk kottpimedas on vaatleja jaoks suhteliselt väärtusetu.
Tõsisemalt arvamust avaldades, ma pakun, et ühe küsimuses väljatoodud komponendi domineerimise õigustatus fotol oleneb fotograafia liigist - õnnestunud hetkega tegevusefotol polegi ehk teistest samalaadsetest eristumiseks ning emotsiooni kandmiseks too eriline valgus nii tähtis kui näiteks meremaastikupildil(...õigel hetkel tabatud lainehari võib rääkida eelnevale jälle vastu). Loomulikult koosneb hea foto ka paljudest muudest koostiosadest, milliseid võib pakkuda nii loodus kui ka fotograafi enda töö.
Kuna ise olen siiani peamiselt maastikupilte pungestanud, siis oskan vast valgusest rohkem lugu pidada. Või siiski...
On Sulle mõnikord loodus mõne huvitava valgushetke pakkunud?
On ikka. Ja ma pidevalt imestan, et suhtes oma väljasõitude arvuga, üsna tihti.
Iseenesest on "huvitav valgushetk" kah suhteline. Nii pikkuse kui ka erilisuse mõttes. Mõni minu jaoks huvitav või eriline "hetk" on kestnud paar tundi ja mõni hetk on selleks ajaks kuni mul kadreeritud, statiiv seatud, teravustatud ja ava reguleeritud, juba minut aega igaviku karjas. Tuleb uut oodata ja kui tulebki uus, siis mingi murphy seaduse analoogina, millegipärast alati kehvem.
Huvitava valguse suhtelisus tuleneb kogemusest: hetk, mille puhul paljunäinud fotograaf haigutades lihtsalt nina nokiks, võib minul käed värisema panna. Ja mida aeg edasi, seda harvemini värisevad ka minu käed.
Sellised jam session´id koos looduse ja aparaadiga ongi tegelikult asja võlu: vahest pole mina tasemel, vahest pole loodus (pildistaja vaatenurgast) ja vahest on meil jube nauditav omavaheline klapp.
Parima valguse pildikirjeldus
Pilt on tehtud Paunküla Mägedes, Suurel Kaksjärvel. Eelmisel aastal, enam-vähem täpselt samal ajal, sai sealt väga positiivse elamusega tagasi tuldud ning nüüd otsustasime koha uuesti üle vaadata. Seni kui naised-lapsed ussi leotasid, hulkusin fotokaga ringi. Pildil olev leht jäi oma puhta keskkonna ja eraklikkusega kohe silma. Kuna kell oli alles kuus õhtul ehk loojangumängudeni oli mitu tundi aega, võtsin asja rahulikult ja tegin niisama kompositsioonikatsetusi. Et võib-olla hiljem viskab mõne huvitavama valguse ja siis saab kiirelt varem valitud kadreeringu ära teha. Algselt proovisin niisama käest. Siis võtsin juba tõsisemalt asja ette. Panin fotoka statiivile - klõps, keerasin polarisatsiooni filtri ette - klõps ja kuna vesi virvendas ümber lehe, arvasin, et võiks ka võimalikult pika säriga proovida, et lehe ümbrus pehmeks saada - klõps..........tskk. Paar kaadrit veel ja siis võtsin ette paaritunnise matka, et kõik selle paiga seitse järve üle vaadata. Kui tagasi jõudsin oligi magus aeg käes kuid mitte enam sellele kupulehele. Taevas, mis praegusel pildil peegeldub eheda sinisena oli lillakas, samuti olid seal mõned pilvetupsud, mis rikkusid pildi puhtust ning leht ise oli täiesti varjus.
Kodus valisin umbes 10 kaadri hulgast ühe välja, parandasin RAW konverteris säri ja lisasin tiba saturatsiooni.
Looduspilt.ee-sse saatmises polnud ma algselt üldsegi kindel, sest motiiv on ju võrdlemisi tavaline.
Lõpetuseks tänan "7 vaadet" meeskonda ja soovin neile tohutut lugejaskonda.
Esitasime pildi autorile ka paar küsimust, et mõista tema arusaama valgusest.
Kas Sinu jaoks on olulisem hetk või valgus?
Naljaga pooleks ütleks, et loodushetk kottpimedas on vaatleja jaoks suhteliselt väärtusetu.
Tõsisemalt arvamust avaldades, ma pakun, et ühe küsimuses väljatoodud komponendi domineerimise õigustatus fotol oleneb fotograafia liigist - õnnestunud hetkega tegevusefotol polegi ehk teistest samalaadsetest eristumiseks ning emotsiooni kandmiseks too eriline valgus nii tähtis kui näiteks meremaastikupildil(...õigel hetkel tabatud lainehari võib rääkida eelnevale jälle vastu). Loomulikult koosneb hea foto ka paljudest muudest koostiosadest, milliseid võib pakkuda nii loodus kui ka fotograafi enda töö.
Kuna ise olen siiani peamiselt maastikupilte pungestanud, siis oskan vast valgusest rohkem lugu pidada. Või siiski...
On Sulle mõnikord loodus mõne huvitava valgushetke pakkunud?
On ikka. Ja ma pidevalt imestan, et suhtes oma väljasõitude arvuga, üsna tihti.
Iseenesest on "huvitav valgushetk" kah suhteline. Nii pikkuse kui ka erilisuse mõttes. Mõni minu jaoks huvitav või eriline "hetk" on kestnud paar tundi ja mõni hetk on selleks ajaks kuni mul kadreeritud, statiiv seatud, teravustatud ja ava reguleeritud, juba minut aega igaviku karjas. Tuleb uut oodata ja kui tulebki uus, siis mingi murphy seaduse analoogina, millegipärast alati kehvem.
Huvitava valguse suhtelisus tuleneb kogemusest: hetk, mille puhul paljunäinud fotograaf haigutades lihtsalt nina nokiks, võib minul käed värisema panna. Ja mida aeg edasi, seda harvemini värisevad ka minu käed.
Sellised jam session´id koos looduse ja aparaadiga ongi tegelikult asja võlu: vahest pole mina tasemel, vahest pole loodus (pildistaja vaatenurgast) ja vahest on meil jube nauditav omavaheline klapp.
Parima valguse pildikirjeldus
Pilt on tehtud Paunküla Mägedes, Suurel Kaksjärvel. Eelmisel aastal, enam-vähem täpselt samal ajal, sai sealt väga positiivse elamusega tagasi tuldud ning nüüd otsustasime koha uuesti üle vaadata. Seni kui naised-lapsed ussi leotasid, hulkusin fotokaga ringi. Pildil olev leht jäi oma puhta keskkonna ja eraklikkusega kohe silma. Kuna kell oli alles kuus õhtul ehk loojangumängudeni oli mitu tundi aega, võtsin asja rahulikult ja tegin niisama kompositsioonikatsetusi. Et võib-olla hiljem viskab mõne huvitavama valguse ja siis saab kiirelt varem valitud kadreeringu ära teha. Algselt proovisin niisama käest. Siis võtsin juba tõsisemalt asja ette. Panin fotoka statiivile - klõps, keerasin polarisatsiooni filtri ette - klõps ja kuna vesi virvendas ümber lehe, arvasin, et võiks ka võimalikult pika säriga proovida, et lehe ümbrus pehmeks saada - klõps..........tskk. Paar kaadrit veel ja siis võtsin ette paaritunnise matka, et kõik selle paiga seitse järve üle vaadata. Kui tagasi jõudsin oligi magus aeg käes kuid mitte enam sellele kupulehele. Taevas, mis praegusel pildil peegeldub eheda sinisena oli lillakas, samuti olid seal mõned pilvetupsud, mis rikkusid pildi puhtust ning leht ise oli täiesti varjus.
Kodus valisin umbes 10 kaadri hulgast ühe välja, parandasin RAW konverteris säri ja lisasin tiba saturatsiooni.
Looduspilt.ee-sse saatmises polnud ma algselt üldsegi kindel, sest motiiv on ju võrdlemisi tavaline.
Lõpetuseks tänan "7 vaadet" meeskonda ja soovin neile tohutut lugejaskonda.
Tarvo Tiivits"Gradient"
0 Comments:
Postita kommentaar