Tarmo Mikussaar

Foto: Autoportree

1.Kuna ja milline oli sinu esimene kokkupuude looduse ja loodusfotograafiaga?
Eks esimene kokkupuude loodusega oli ikka sünnimomendil, kui esimese kopsutäie õhku sisse hingasin. Esimese kopsutäie tolmulestade, bakterite, viiruste, õietolmu ja seeneeostega rikastatud õhku.
Nali naljaks, aga päris üksi, kaugel metsades, hakkasin ma juba õige varakult käima. Nii 9 – 10 aastaselt ehk. Ega ma erilist hirmu ei tundnud. Ei metsas ära eksimise ega ka metsloomade pärast. Looja on mulle päris hea loodusliku orjenteerumistaju andnud ja mis neist loomadest ikka karta. Tavaliselt ju nemad kardavad mind. Meenub küll üks esimesi metsaretki kus ikkagi natuke kõhedaks võttis ja pisike poiss pidi otsa ringi keerama ning metsast varvast laskma. Jõudes ühel järjekordsel metsaretkel ühele ristteele, astus minust paarsada meetrit eespool karu tee peale ja vahtis ringi. No ma mõtlesin, et ma pööran siis paremale, et ega mul sinna otse edasi ei olegi vaja minna, aga kui paremal pool oleva sihi peale ka karu välja tuli ja ringi vahtis, siis otsustasin ikka tagasi minna. Noh, nii igaks juhuks. Niimoodi kahte karu korraga, eri suundades ma polegi peale seda rohkem näinud.
Niisama pilti tegime poisikesest saati. Meie külas oli paar poissi veel keda asi natuke huvitas. Minu isal olid enamus mustvalge filmi ja paberi ilmutamise riistad olemas ja eks teadmisigi sai tema käest päritud. Aparaadiks oli VILIA AVTO. Selles mõttes meenutab tänapäevane digitaalne fotograafia tolleaegset, et fotograaf „ilmutab" ja töötleb ja tihtipeale ka trükib oma fotod ise. Vahepealne värvifilmiajastu, kus pildid tehti valmis mingis kauges ja keerulises fotolaboris, kippus selle päris foto valmimise protsessi tavainimese jaoks millekski kättesaamatuks ja võõraks muutma. Meie oma poistekambaga orgunnisime, ikka nii kvartalis korra, kellegi juures väikse fotopimiku, et vahepeal tehtud filmirullid ära ilmutada ja paberile panna. See oli poole huvitavam kui pilte klõpsida. Eks sai üritatud igasuguseid taimi ja liblikaid ka pildistatud, aga põhiliselt satusid ikka inimesed ja koduloomad pildi peale. Noh nagu tänapäevalgi enamus pilte mida interneti avarustest leida võib. Ega inimene oma olemuselt siis muutunud ole. Ainult maailm ja tehnika on vahepeal edasi läinud.

2.Kõige vaimukam, täbaram või naljakam kogemus seoses pildistamisega?
Eks neid kummalisi ja naljakaid olukordi on ikka ette tulnud, aga neist ühtegi eraldi välja tuua oleks raske. Tavaliselt põhinevad need situatsioonikoomikal mida on siin trükisõnas ehk keeruline edasi anda.

3.Milline teema köidab loodusfotograafias kõige enam?
Aeg on näidanud, et kõige enam adrenaliini nõristub mul verre siis kui mõni suurem imetaja lähedusse juhtub. Ei ütle ära ka lilledest ja liblikatest, maastikest ja olustikest. Vahest meeldib lihtsalt mingeid kompositsioone loodusest „välja lõigata" või mingite pinaafaktuuride kallal nokitseda. Vähem olen lindudega tegelenud, on aga neidki pildistatud. Tegelikult pildistan kõike mis silmale ilus või huvitav tundub. Pressifotograafiks ma ei sobi, mulle ei meeldi trügida ja parima võttekoha pärast võidelda.

4.Milline asi peab kindlasti fotokotis olema, kui pildistama lähed?
Fotoaparaat võiks ikka olla. Parimad pildid tulevad ikka siis kui fotoaparaat on kaasas.

5.Kõige parem päevaaeg, aastaaeg, valgus ja koht pildistamiseks?
Ütleks nii, et vastavalt vajadusele ja pildi kontseptsioonile tuleb valida ka aeg ja valgus, seda muidugi siis kui pildistatav objekt seda lubab. Oma parima maastikupildi olen teinud näiteks keskpäeval, laussombuse ilmaga. Muidugi on hommikuvalgus võrratu. Mõne asja jaoks sobivad jälle sudused loojanguvärvid. Udud on lahedad. Talvised, karged täiskuuööd pole ka pahad, et mõnd huvitavat maastiku või objekti jäädvustada. Kõik oleneb olukorrast ja soovidest. Samas on see kõik jälle kordumatult juhuslik.

6.Unistuste pilt näeks välja milline?
Karu tuleb metsast välja, orav on õla peal ja nad puhuvad lõbusasti omavahel juttu. See pilt sunnib mind alati fotoaparaati kaasa võtma, kuhu iganes ma ka ei lähe.

7.Põnevaim avastus siiani Eesti looduse kohta?
Terve Eesti on üks suur avastus. Käin ja imestan. Üks meeldejäävamaid ja kütkestavamaid paiku on Põhja – Eesti pankrannik ja pangaalused metsad. See ei olegi nagu Eesti. Üleval olijatele lõpeb maa panga servast ja merel olijatele lõpeb meri veepiiriga. Vahepealne maariba on kui eikellegi maa. Raskesti ligipääsetav, niiske, lopsakas, varjuline ja koosluselt unikaalne. Võrratute vaadetega.
Narva jõgi. Ainuüksi tõik, et Narva jõe vooluhulk on peaaegu sama suur kui ülejäänud Eesti jõgedel kokku, räägib enda eest.
Kõrgrabad. Väga ürgsed ja müstilised paigad. Pealegi, esteetiliselt ilusad.
Vooremaa oma järvede ja küngastega. Lõuna – Eesti kuplid. Nõva kandi liivarannad.
Rääkimata kogu ökosüsteemi peenetest tasakaalukeeltest ja niidikesest millega me kõik lõpuks üksteisega ühendatud oleme.

Pilte autorilt: siit.