Foto: Erakogu
1.Kuna ja milline oli sinu esimene kokkupuude looduse ja loodusfotograafiaga?
Esimesi kokkupuuteid loodusega ma ei mäleta. Mäletan, et ma olen väikesest peale maal vanaema-vanaisa juures käinud. Seal naabripoistega metsades, heinamaadel, võsades ja kivihunnikutes sõdu ja luurekaid mänginud. Mäletan, et lugesin reisikirjeldusi ning raamatuid loomadest ja üldse loodusest igale eale. Linnas ootasin vanemate tellitud igakuist Eesti Loodust postkasti või käisin vahest maamaja pööningul vanu Horisonte sirvimas. Neljateist aastaselt läksin tehnikumi zootehnikat õppima ja mõned aastad hiljem olin lühiajaliselt Tallinna Loomaaias ametlikult ninasarvikute dresseerija. Koolist tulin tulema, loomahooldajana läks kõik untsu ja loetud teadmised on ka enamuses kuskil tagumistes mälusoppides. Mingi tung looduses käimise vastu on sellest siiski jäänud.
Loodusfotograafiaga on samamoodi, et ega ei mäleta millal see esimene kord oli. Kaugelt varem kui mõiste "loodusfotograafia" minuni jõudis.
Isa oli käinud millagi seitsmekümnendatel Gruusias ja pildistanud sealsetes mägedes mitu karbitäit slaide. Kui mõni sõps pimedamal aastaajal külla juhtus, jätsin ma väga harva kasutamata juhust, et voodilina nööpnõeltega tapeedile kinnitada ja nende slaidikarbitäitega sõpru tüüdata.
Siiani kummitab suhteliselt vanast fotoraamatust nähtud värvifoto, kus on kujutatud pangal seisva inimese siluett päikeseloojangus. See emotsioon, mis oli pildis tookord minu jaoks, on siiani erksalt meeles. Kindlalt erksamini kui tolleaegne trüki- ja paberikvaliteet lubas.
Kui olin umbes 12-13 aastane, siis sain Smena7 enda käsutusse. Poole aasta jooksul oli kõva tuhin peal - ikka vett, võsa ja koeri pildile, siis kesklinna fotokauplusesse kinniteid-ilmuteid ostma ning nädala sees, peale kooli, vannituppa, punasesse valgusesse, kriimustatud negatiive suurendama.
Vahepeal olid muud huvid kuni 2008 aasta jaanuaris tundsin, et ei suuda enam ilma fotokata kuidagi olla ja liisisin esimese päris enda aparaadi.
2.Kõige vaimukam, täbaram või naljakam kogemus seoses pildistamisega?
Eks neid täbaraid olukordi ikka on olnud aga need ilmselt paljudel sarnased ja pole vast väga mainimisväärt. Näiteks kaotamised, lõhkumised või talvised jalgade märjakstegemised.
Hiljuti tahtsin öisel ajal paarikümne meetri pealt kitse pildistada. Tegin ühe kaadri - pilt must. Kontrollisin, et ega objektiivi kork ette ei jäänud. Ei jäänud. Tegin veel ühe klõpsu. Selle peale pani kits lõikama. Ja pilt ikka must. Siis avastasin, et särikompensatsioon on jäänud -2 peale. Parandasin vea ja tegin veel ühe kontrollklõpsu pimedusse. Peale 6 sekundilist säri vaatasin ekraanile ja kauguses umbes 200 meetri kaugusel oli ikkagi mingi kits peale jäänud.
3.Milline teema köidab loodusfotograafias kõige enam?
Vaatajana mul kategooria-eelistused puuduvad. Kui ma fotoka muretsesin, siis just peamiselt maastike fotografeerimise pärast. Praegu mõtlen, et võiks vahest ka teisi teemasi proovida aga need jäävad ilmselt nii tehnika kui ka mu loomuse taha kinni. Kuigi, eks katsetan ikka.
4.Milline asi peab kindlasti fotokotis olema, kui pildistama lähed?
Kui vähe pikemale matkale lähen, siis peale puugi- ja sääsevastase määrde pudeli üritan kindlasti kotti mahutada veepudeli. Vahest võib mõne muu vedelikuga pudeli ka sinna sokutada. Peamiselt siis pudelid (tühjad ilusasti tagasi koju).
5.Kõige parem päevaaeg, aastaaeg, valgus ja koht pildistamiseks?
Senini tundub, et hiliskevadised ja varajase suve õhtud, ööd ja hommikud võivad pakkuda kõikse enam. Kuna mulle meeldib pidevalt enda jaoks uusi kohti avastada, siis lemmikumat paika mul polegi. Ehk kunagi kujuneb.
6.Unistuste pilt näeks välja milline?
See pilt võiks olla selline, millest absoluutselt mitte keegi, ennem selle valmimist pole unistanud. Aga pärast kõik hakkaksid unistama. Siis teeks võimaluse korral jälle uue unistuste pildi.
7.Põnevaim avastus siiani Eesti looduse kohta?
Kas nüüd põnevat aga ühtteist saab avastatud igakord. Nii head kui halba. Üks asi, mille suhtes olen eriti tundlikuks muutunud, on igatsorti reostused. Nii purgid, pudelid kui ka näiteks mastid ja müra.
Pilte autorilt (rohkemate piltide kiikamiseks vajutage siia)
''Äikesepilv tormab üle Ruhnu''
Tarvo Tiivits
Subscribe to:
Postituse kommentaarid (Atom)
6 Comments:
väga vaimukalt lahe stoory Tarvo
Tänud Andres! Kirjutamise ja avaldamise hetke vahele tuli veel üks mumeelest äge ja minu lollust kirjeldav pildipüük. Aga kuna ma just paarteist tundi tagasi abiellusin, siis mul täna pole väga võimalik seda üksikasjalikult kirjeldada. Varsti tulen tagasi ja teen end jälle lolliks ;)
wow palju õnne Tarvo jõudsid oma elujärjega lõpuks "tormisele merele " :P
seila siis hulljulgelt :D
Palju õnne ka minu poolt Tarvo. :)
Tänud, tänud :). Ilmselt on seda rohkelt vaja.
Heh, sama onu istus mõned aastad tagasi jaanipäeval mu hoovis
Postita kommentaar