Asi on säriajas

Fotograafia - see on hetke püüdmine, öeldakse vahel. Aga kui pikk kinnipüütud hetk on, sõltub suuresti fotograafi tahtmisest. Muidugi seab tehnika siin omad piirangud, aga neidki on võimalik teatud vahenditega ületada. Säriaja pikkusest - või vastupidi, lühidusest - ei pruugi mõnel pildil mingit efekti jääda. Kuid seda põnevamad on pildid, kus oskuslikult valitud säriaeg lisab fotole erilise nüansi. Eelduseks, et seesugune efket kaadrisse jääb, on mingisugunegi liikumine, sest paigalseisev objekt.. noh.. see ju ei liigu!


Lumesajus üritasin hoida säriaja võimalikult lühikese, et jätta lumehelbed peale täppide, mitte kriipsudena. 1/320 sekundit ei ole mu arust selle ülesandega päris hakkama saanud, aga ei tahtnud ISOga suuremale kompromissile minna kui 1600.


Säriaeg eelmisele pildile küllalt sarnane (1/200 s), aga vihma näol on tegemist hoopis kiiremini langevate sademetega ja sensorile joonistusid pikad triibud.


Tinditilga detailselt pildile saamine nõudis päris kiiret katikut (1/1600) ja tekitas palju spekulatsioone sellest, et olen fotopoes hoogu sattunud ("see tilk ei ole ju tilga kujuga!") :-)


Säriajaga eksperimenteerimine võib tuua soovimatuid tulemusi. 1 tund ja 47 minutit linnalähedast valgust kogunes sensorile ja silmale sügavsinisena tundunud taevas muutus määrdunuks.