Kuidas suhtutakse looduspiltnikesse?

Ma usun, et paljud looduspiltnikud on oma tutvusringkondades või perekondades kuulnud selle 'veidra' hobi kohta kõiksuguseid kommentaare, olgu need siis positiivsed või negatiivsed, sarkastilised või siirad. Kuidas siis looduspiltnikesse üldiselt suhtutakse?

Tänapäeva ühiskonnas on looduse pildistajate kohta palju arvamusi. Eelkõige eelistatakse öelda, et looduspiltnikud ning tegevus millega nad vaeva näevad on ülimalt teretulnud. Iga pildiga salvestatakse tükike muutuvast loodusest, mis on väga habras. Inimesed, kes ise seda hobi pole eriti mekkinud on tihtipeale hämmastunud ning üllatunud, kuidas looduspiltnikel on teistsugune viis läheneda loodusele. Samuti ollakse üllatunud ka tihtipeale loodusfotograafe saatvast teadmistejadast, mis on omandatud aegade jooksul kas siis vähemal või suuremal hulgal. Selleks kõigeks on vaja aega. Looduspiltnikule on suhteliselt tähtis saada hea pilt, millega ollakse ise rahul ja millega oleks ka lähikondlased väga rahul. Üsna sageli kannatatakse välja kas või paarkümmend kraadi külma, vihma, tuult ning koguni äikest.

Eelpool mainitud looduspiltnike vajadus aja järgi hea pildi saamiseks röövib tihtipeale ka hetki lähedastega. Eemaloldud aeg mõjub kõikidele tuttavatele ning lähikondlastele erinevalt, kuid õnneks enamus inimestest mõistab, et see on kõik vajalik hea kaadri voolimiseks. On ka loomulikult neid, kes ei mõista vajadust aja järgi ning nende umbusku asjasse võib süvendada pildistamisretkelt tulles heade piltide puudumine. Tihtipeale ajavad looduspiltnikke marru mõned laused, nagu näiteks: 'Mis sellest kotkast ikka pildistada? Mine metsa ja tee pilt! Miks sa ikka veel mingit põrnikat pildistad?' Sellised teatud tüüpi laused kõlavad tavaliselt inimeste suust, keda see hobi suhteliselt külmaks jätab ehk siis suur osa inimesi ei oska tunnustada tehtud tööd, millest on omamoodi väga kahju või siis ei osata hinnata antud töö mahtu. Looduspiltnikel on lausa vajadus tunnustuse järele, et saada juurde indu jätkamiseks. Inimesed, kes eelpool mainitud suhteliselt sarkastilise sisuga lauseid sõnuvad, on lausa looduspiltnike 'jõu' röövijad.

Kõrvaltvaatajatele tunduvad looduspiltnikud sageli suhteliselt kinniste inimestena, mis on omamoodi ka põhjendatav sellega, et looduspiltnikud võtavad oma hobi tihtipeale suurima tõsidusega. Negatiivseks asjaks loevad kõrvaltvaatajad ka seda, et looduse pildistajatel on sageli kurjuse uss asju parandada ning täpsustada. Näiteks situatsioonis, kus nn mittepiltnik räägib mingist öökullist ning looduspiltnik kas parandab või täpsustab öeldut, võib võtta rääkinud isik sageli lollimaks tembeldamisena. Selline situatsioon ei käi muidugi ainult looduspiltnike kohta, vaid üleüldiselt inimeste kohta kel natukenegi suuremad loodusteadmised. Looduspiltnikud on ka väga loovad inimesed, mida näitab viimasel ajal piltidele pandud pealkirjade rodu ning ka abstraktsete piltide sage lisandumine pildikeskkonda. Kõrvaltvaatajatele meeldib selline lähenemine, et looduse pildistajad tõepoolest ei suhtu asjadesse ainult must-valgelt.

Kuidas suhtub looduspiltnik teise looduspiltnikusse? Sellele küsimusele võib vastata ka ühe sõnaga, kuid tegelikult on vastus natukene pikem. Loomulikult suhtub looduspiltnik teise looduspiltnikusse positiivselt, sest juba äratundmisrõõm on ju positiivne. Looduspiltnike vahel on ka üldiselt suur nn respect, mis tuleneb sellest et osatakse hinnata tehtud tööd. Vahel on hea meel selle üle, kui teine looduspiltnik on teinud väga ilusad looduspildid. On loomulikult ka oht, et meel võib mõruks kippuda, kui teine looduspiltnik ikkagi oma täisulikud kaadrid lauale laob. Siiski on loodusfotograafid üksteise vastu sõbralikud, kuid sõbralikkus ei tähenda koheselt seda, et üks looduspiltnik end äratundmisrõõmust teise looduspiltniku tiiva alla suruda võiks. Looduspiltnikud, kes suuremaid eetikareegleid looduspiltide puhul eiravad või lausa sülitavad nende peale, teenivad teiste loodusfotograafide poolt ära ka väga suure pahameele, mis ei kipu eriti kiiresti ununema. Looduspiltnike vahel tuleb ette ka tihtipeale ägedamaid vaidlusi, mille eesmärgiks on üksteisele nn ärapanemine, mis võib sageli käia ka eelpool mainitud lollimaks tembeldamise alla. Sellistes situatsioonides minnakse tihti ka väga isiklikuks.

Kokkuvõtteks võiks öelda, et loodusfotograafidesse suhtutakse vägagi positiivselt ja küllap jätkub selline suhtumine ka edaspidi. Mõte sellest, et ei oleks olemas negatiivset suhtumist kõlab nagu missivalimistel Maailmarahu eestkoste. Alati on neid, kellele miski ei lähe peale või lihtsalt ei huvita, kuid olgem siiski heatahtlikud. Tänan inimesi, kes olid nii heatahtlikud ning vastasid mõningatele minu poolt esitatud küsimustele ja aitasid kaasa selle artikli koostamisele.