Pisike maailmarändur

Sõidan rattaga ning hüppan järsku selle seljast maha. Sätin ratta siis hästi sügavasse kraavi. Koidab korraks ka mõte, et võiks ratta lihtsalt põlluservale jätta. Inimesi nagunii siin pole ja kui ongi, siis kõik on ju ikkagi omad. Kõnnin juba paarsada meetrit mööda kuivanud rohtu. See on tegelikult imelik kõndida suvel kuivanud rohul. Päike lõõmab ning näha on ka madalale laskudes veeauru tunglemas taeva poole, kus asetseb kõikvõimas tulekera. Märkan ühte pisikest punast täpikest.
Ahhhaaa! - See ka oma. Oma rebane.
Üks pisikestest teeb juba lühemaid tuure põllul. Küllap nägi ükskord ema ja isa põllul tegutsemas. Mõtles isegi käpa peale panna. Viskan kõhuli. Ning püüan käised üles käärida.
Mis mul arus oli?? Fliisiga põllule, keset kuuma suvepäeva? Ega fliis ka ainuke asi seljas polnud. Vest oli ka veel üle fliisi tõmmatud. Tõeline maailmatark. Roomates muutuvad käevarred punaseks. Hein teeb oma töö. Käed oleks justkui ziletiteradega üle tõmmatud. Maailmarändur märkab mu püüdlusi talle läheneda ning vähendab minu vaeva. Ta teeb seda nii, et teda pole karvavõrdki näha. Järsku pistetakse pea heina seest välja ning visatakse jalad selga. Jään püsima enda positsioonile ja paariteist minuti pärast tuldakse juba venna või õega põllule. Lahkun tasakesi põllult rattaga, tuul vuhisemas üle silmade.

Õnnesoovid ka tänastele sünnipäevalastele - Meelisele ja Tanelile!
Ilusaid loodushetki ja palju õnne veelkord!

Mõned vannõsõnad:

Metsas liikudes ära tühja jobista. (Oriküla)
Mätas peab kuiv olema, alles ses saab tegusid tehta. (Kirgenurme)
Kel öökull tontsu vastõ pead paneb, sel mõistus rehaltsele tuleb. (Säästla)