Tükike pisimaailma.

Urmas Tartes on andnud seoses tema silmapaistva saavutusega pisikese intervjuu 7vaatele. 7Vaadet meeskond soovib ka omaltpoolt veelkord õnne ja samuti soovime jaksu edasiste tippteoste 'voolimiseks'!

1. Mis emotsioonid valdasid Teid pildi tegemise hetkel? ('Lumekirp lumehelbel')

Pildi tegemise hetk oli mõõdukas ootusärevuses tugev keskendumine pildistamisele. Tundus, et kõik võiks kokku klappida. Kaamera monitorilt tehtud pilte üle vaadates tundus, et ühte-teist tuli. Päris tõde sai selgeks aga alles arvutiekraani taga.

2. Kui kaua olete toda subjekti uurinud ning mis on kõige huvitavam fakt tema kohta, mis ka Teid üllatanud on?

Olen lumel tegutsevaid putukaid-mutukaid kaameraga jahtinud juba mõned aastad. Esimesed katsetused jäävad veel filmiaega, aastasse 2005 kuid siis polnud ka sobivat objektiivi. Alles supermakro (MP-E65) ostmine 2006.a. kevadel avas võimalused pisitillukeste mutukate pildistamiseks. Algul arvasin minagi, et eelkõige on talveputukad aktiivsed ikka kevadiste sulailmadega. Kirjanduse lugemine võimaldas rohkem teada saada ja minu üllatuseks selgus, et mitmed putukaliigid on oma valmikuaja sättinud just talveajale. Lumekirp ise on üldnimetus lumel tegutsevatele hooghändadele. See nimi on paraku küll pandud ka ühele konkreetsele hooghännaliigile nii et kohati võib tekkida nimetustes väike segadus.

3. Kuidas Teie arvates suhtuvad mittepiltnikud makropiltidesse ning kuidas nad neist aru saavad?

Ühest küljest on "vau" lihtne tulema, sest lähipiltidega on võimalik näidata midagi, mida oma silmaga ei nähta. Samas nõuavad paljud tillukesed objektid täiendavat lisaselgitust enne kui pildist aru saadakse. Kui aga õnnestub pildile püüa tundmatu koos tuttavaga, siis on arusaamine taas lihtsam.Võidupildi puhul oli kindlasti võti pildi mõistmiseks lumehelveste olemasolu.

4. Mida huvitavat õnnestus Teil näha lõpuüritusel ning milline vahe on Eestis korraldavate loodusfotovõistlustega?

Lõpuüritus oli põhjalik ning fotograafidel oli mitu tihedat päeva. Auhinnatseremoonia eelõhtul toimus mitteformaalne kohtumine auhinnatud (st. võitjad ja äramärgitud) pilte teinud fotograafide, žürii liikmetega ja võistluse korraldajatega. Seal oli hea võimalus ühiselt rõõmu tunda ja ka veidi võistluse telgitagustest teada saada. Seal oli kohal ka BBC Online reporter, kellele tuli siis intervjuu anda.

Kolmapäeva õhtul toimus tõeliselt pidulik ja ütleks lummav auhinnatseremoonia. See algas auhinnatud piltidest koostatud näituse ülevaatamisega koos klaasi vahuveini ja suupistetega. Edasi järgnes äärmiselt maitsev mahetoitudest õhtusöök, mille järel anti kategooria võitjatele kätte diplomid.

Neljapäeva hommikul oli näitus avatud ajakirjandusele, ja õhtul oli näitus vaatamiseks Loodusmuuseumi töötajatele. Mõlemal juhul oodati auhinnatud piltide tegijatelt vaatajate küsimustele vastamist. Pean ütlema, et loodusmuuseumi inimestega oli äärmiselt meeldiv suhelda.

Vahe Eestiga on loomulikult mastaapides. Võidutöödest tehtud näitus oli tehtud esmakordselt nii, et kõik pildid olid tagantvalgusega ja näitusesaal ise hämar. Aga see pole ehk kõige olulisem. Pean kõige suuremaks vaheks Eesti võistlustega seda, et Wildlife Photographer of the Year žürii on kogu protsessi juures ise väga aktiivne. Seda nii vahetus suhtluses kui ka omapoolse selgituse andmises. Kõikide auhinnatööde kohta lisab žürii omapoolse kommentaari ja just see võiks olla esimene aspekt, mida Eesti võistlustes tuleks samuti rakendada.

Kõrvalepõikena kuulasin järgnevatel päevadel toimunud Wildphotos sümpoosiumi ajal Ungari Loodusfotograafiide Assotsiatsiooni (http://www.naturart.hu/) presidendi Milan Radisics'i äärmiselt head ettekannet. Muuhulgas selgus, et Ungaris on võistlustööde finalistide hindamine korraldatud interaktiivselt ja avalikult. Kõik osalejad näevad internetis, kui žürii nende tööd vaatab, žürii saab pildistajaga vajadusel suhelda ja iga žürii liikme arvamus eraldi on samuti avalik. Küsisin Milanilt, et kuidas neil see õnnestus ja ta ütles, et algul natuke kõheldi, kuid praegu ei kujuta keegi enam teisiti ette.

5. Mitmendat korda Te antud võistlusel osalesite ning kas otsus osaleda sellisel mainekal võistlusel tuleb kergelt? Kas soovitaksite tollel võistlusel osalemist ka Eesti looduspiltnikele?

Osalesin neljandat korda. Esimene oli aastaid tagasi filmiajal. Siis andsin aru, et tehniliselt oli mul veel arenemisruumi. Pidasin paar aastat pausi ja nüüd, digiajastul oli see kolmas kord võistlusele pilte saata. Huvitav on sealjuures, et käesoleval aastal saatsin arvuliselt kõige vähem pilte - 6. Kindlasti tasub osaleda. Sellised konkursid on ikka selleks, et saada tagasidet oma tööde kohta ja näha oma taset maailmas.

6. Milline pilt Teile endile kõige rohkem antud konkursi võiduteostest enim silma jäi?

Minu jaoks jäi erilisena silma must-valge kategooria võidupilt, Danny Green'i "Kuldnokaparv". Aga kogu näitus oli ühtlaselt uhke.

Võidupilt kategoorias Loomad oma keskkonnas. (suurema pildi nägemiseks klikka sellel)

Tekst ja foto: Urmas Tartes
Rohkemate võidupiltide vaatamiseks klikka: siia.