Peeter Nahko

Foto: Erakogu
1.Kuna ja milline oli sinu esimene kokkupuude looduse ja loodusfotograafiaga?
Olin kaheksa aastane, seisin koduvärava ees ja vaatasin kurvalt, kui ema ja isa hakkasid ära sõitma Võsule poolelioleva suvila ehitusele, ma olin haige ja mind kaasa ei tahetud võtta, korraga pidas isa auto kinni ja viipas käega, et ma kaasa tuleksin, isal hakkas kahju, ta teadis, kui väga ma alati Võsule minna tahtsin. Olin üliõnnelik, askeldasin terve päeva metsas, vestsin vilepilli, vaatasin niisama ringi ja õhtul, kui linna tagasi sõitsime, olin terve. Mulle on alati looduses viibimine selliselt mõjunud, ka nüüd hiljem, kui vahel pole enesetunne kõige parem, siis peale looduseretke on kõik korras. Mäletan lapsepõlvest paljusid metsaskäimisi, kui vanematel olid vabad päevad, siis tavaliselt ikka veetsime need metsades ja mereääres käies. Küllap sealt on mulle loodusearmastus külge jäänud.
Isa tegi palju pilti ja tal oli oma pimik, nii hakkasin minagi umbes viieteistkümneselt pildistama ja öösiti pimikus istuma, pildistatud sai nii slaidile, kui must-valget. Pilte tuli ka loodusest, kuid paar aastat tegelesin spordipildistamisega. Elasime sel ajal Vinnis, kus oli Eesti kõige kõvem võrkapllimeeskond, käisin nendega fotograafina paljudel võistlustel kaasas.
Kahjuks viis mind edasine elutee fotograafiast eemale ja uskumatult kauaks, nimelt kolmekümneks aastaks ja terve selle aja mõtlesin ikka aeg-ajalt, et peaks endale tehnika hankima ja jälle pilti tegema hakkama. Asja ei saanud enam minutitki edasi lükata, kui vana sõber Alari Kivisaar looduse pildistamisega tegelema hakkas, nii, et tema on süüdi ja ma olen talle selle eest väga tänulik.

2.Kõige vaimukam, täbaram või naljakam kogemus seoses pildistamisega?
Igasugu juhtumisi on looduses olnud, kirjeldan siin mõnda, eks siis igaüks saab ise neid liigitada vaimukaks, täbaraks või naljakaks.
Toimetan mina varavalges üsna sügaval rabas, alateadvusesse on kodeeritud hommikused rabahelid, millega oled harjunud, näiteks võib mõnelt laukalt part äkitselt vihinaga lendu tõusta, sellised asjad ei ehmata ja nii ma otsisin täiesti keskendunult ühe lauka ääres paremat kadreeringut ning ringi pöörates seisis minu vastas paari meetri kaugusel inimene, siis pidin krambid saama, niivõrd ootamatu oli see liik, nimelt teine looduspiltnik
Läksin veebruarikuus Suurupis mereäärde fotokott seljas, kaamera ja statiiv käes. Pisike rada läheb pangast alla, nii umbes kolm meetrit, jalaläljed sees ja puha, kuid jäljed on pisut allapoole kaldu ja kui esimese sammu ära astusin, siis märkasin, et need on jääs, murdosa sekundi jooksul taipasin, et üles tagasi enam ei saa ja alla astuda ka ei saa, kuna järgmise astme peal on jalad alt läinud, nii polnudki mul muud valikut kui veel paari astet kergelt puudutades alla joosta, lõpp oli muidugi vaba langemine. Maandusin kividele, käsi kaameraga taeva poole püsti, kuid kõige alumine oli statiiv, millest enam asja ei saanud. Tohutu valu vasakus jalas istusin kivile, näost valge ja üleni higine, istusin kümme minutit kivil, siis andis valu pisut järgi, luumurdu õnneks ei olnud.
Mereäärsetes varjetes on öösiti teiselpool varjeseina vahvateks kaaslasteks olnud sead, kes mõnuga vilja matsutavad ja läbi lahe edasi tagasi solberdavad, kuid eks nad liiguvad meelsasti ikka pimedas ja pilti ei saa, vähemalt minu praeguse tehnikaga mitte. Neis varjetes nähtamatuna viibides on üldse tohutult põnev kuulata ja näha ümberringi toimuvat, isegi siis, kui pilti ei saa.

3.Milline teema köidab loodusfotograafias kõige enam?
Ma pidasin ennast loodusepildistamise juures n.ö. kõigesööjaks, kuid teatud eelistused on ikkagi tekkinud. Merelinnud on mulle suurt huvi pakkunud ja viimasel ajal olen mõelnud, et tahaks rohkem maastikku teha. Palju rohkem tahaks loodusedetailidele pühenduda, kuid alati tuleb teha valikuid ja kõigeks ei jää aega, makrotamine on ka hetkel pigem juhuslikuks jäänud.

4.Milline asi peab kindlasti fotokotis olema, kui pildistama lähed?
Mul on enamasti fotokott alati komplekteerituna valmis, kuigi kuhugi sõiteks käib ikka peast läbi, et kas mälukaardid ja akud on kaasas. Ma pigem laiendaksin seda teemat kogu varustusele, mis kaasa tuleb võtta, seda kola on ikkagi märkimisväärselt palju ja pikemale retkele minnes on ülioluline, et midagi maha ei jääks.
Meie kliimas on tähtis osa riietusel, sest kuiva riiet peab alati jaguma, samuti ei saa maha jääda magamiskott, olen korra veetnud ilma magamiskotita paari kraadi juures öö varjes, see oli karm. Fotokoti sisu ei hakka siinkohal lahkama, nimekiri saaks olulistest asjadest päris pikk.

5.Kõige parem päevaaeg, aastaaeg, valgus ja koht pildistamiseks?
Eestimaa võlu on erinevad aastaajad ja kõik nad on väga huvitavad, kuid mina vist ootan alati kõige rohkem kevadet, see on aastaaeg, kus loodus tärkab, saabuvad rändlinnud ja tohutult palju põnevat toimub kõikjal.
Parimad pildid sünnivad ikka päikesetõusu või loojangu ajal, kuid mulle on hommikud eriti südamelähedased.

6.Unistuste pilt näeks välja milline?
Siin võiks ju kirjeldada ulmelisi ettekujutusi, a-la kuidas hundid ajavad taga karu, kelle õlal istub kotkas, kuid reaalsemalt võiks see olla mingi linnu-looma action, mitte liiga lähedalt, kus taustas kumaks mingi eriline, haruldasem taevatoon, ka udu võiks olla kaasatud. Tegelikult ei oska päris unistuste pilti kokku panna, peab sellepeale veel mõtlema.

7.Põnevaim avastus siiani Eesti looduse kohta?
Kas see nüüd just avastus on aga minu arvates on udused rabahommikud Eestimaa pärl.


Pilte autorilt (rohkemate piltide kiikamiseks vajutage siia):

Silmast-silma


Udupõletaja