Kui palju sõnu?

See oli lausa täna kui jäin pärast filosoofiatundi pidama õpetaja juurde tema õhutusel. Taheti rääkida minu nn ''Küpsuslühiarutlusest filosoofias''. Minu teemaks oli jällegi suhtumine looduspiltnikesse ning ka pealkiri oli juba tuttav ''Kuidas suhtutakse looduspiltnikesse?'', kuid sisu oli tol pisikesel arutlusel hoopis teistsugune võrreldes selle arutlusega, mida võib leida nii siit blogist kui ka looduspilt.ee-st. Ütleme kohe ära, et ma kihutasin muidugi pealkirjast väga mööda. Antud lühiarutlus on teie ees:


''Kuidas suhtutakse looduspiltnikesse?'', vol. 2


Kuidas suhtutakse looduspiltnikesse? Antud küsimusele võiks ka ühe sõnaga vastata, kuid tegelikult nii see ei ole. Me elame võrratult kaunil maal, mis on looduse poolest tohutult mitmekesine. Öeldakse, et Eesti on väga väike riik, kuid piisavalt suur, et kõiksugu erinevad inimtüübid enda nn ''mänguplatsile'' ära mahuksid. Oma mänguplats on kindlasti ka inimestel, kes on kas spetsialiseerunud loodushetkede jäädvustamisele või teevad seda puhtalt hobikorras.
Hobisid on kümneid, kui mitte sadu, millega tegeleda võiks. Ometigi on päris paljud valinud hobi, millega kaasneb looduse kroonikuks olemise vastutus. Looduspiltnikud on üldjuhul rahulikud ning kaalukad inimesed. Kindlasti on miinuseks see, et loodusfotograafid on pisut kinnised, mis muidugi tuleneb sellest, et oma tööd püütakse täie tõsidusega võtta. Tahetakse ju oma kodumaa või siis ka välismaa kauneid ning isegi pisut varjatud loodushetki esitleda parimal, võimalikul viisil.
Tihtipeale võib looduspiltniku nn indu jätkamiseks hävitada lausetega, nagu näiteks: ''Miks sa ei pildista kotkaid? Miks sa ikka mingit varest pildistad?'' Taolised inimesed, kes sääraseid tobedavõitu küsimusi esitavad, ei suuda kahjuks süveneda. Antud küsimustele võib ju ka nõnda vastata, et esiteks on Issanda loomaaed kirju ja miks siis eelistada kotkast just varesele ning teiseks, et kõik tuleb ja juhtub omal ajal.
Igas fotos on mingisugunegi mõte. Pealiskaudne süvenemine on see, mis ei lase isegi kogenenud fotograafidel saada aru, rääkimata siis inimestest, kes fotodest ega fotograafiast midagi ei jaga.
Loodusfotograafia eeldab ikkagi seda, et loodust pildistatakse just temale omases keskkonnas. Seega on paljud piltnikud tunde, päevi, nädalaid ja isegi kuid kodunt eemal. Muidugi tekitab see mõlemas poolest igatsust, nii kodustes kui ka eemaolijal, kuid seda tuleb tihtipeale lihtsalt mõista, kuna tegu on siiski ülla ülesandega.
On võimeid, mida tuleks looduspiltnike puhul lausa kiita. Nimelt kannatlikkus ja võime näha detaile. Loodusfotograafias on kannatust tohutult vaja ning tihtipeale ei tasu see ennast ära, kuid sellega peab arvestama. Olles tunde vihma käes või istuda päevi varjes näiteks rohunepi pildistamiseks - see kõik nõuab kannatlikkust. Detaile võib ka näha inimene, kes ei tegele selle alaga, kuid see ala lihtsalt aitab paremini näha. Fotograafid näevad sageli maailma teise vaatenurga alt ning see hämmastab mittepiltnikke.
Looduse pildistamise juures on veel võimalik palju asju ära õppida. Looduses ei näe kunagi sama hetke kaks korda. Loodushetked on kordumatud, kuna nad on hetked. Fred Jüssi on öelnud, et kui tahad näha midagi uut, siis kõnni mööda vanu radu. Antud lause kõlas ka kaudselt Paulo Coelho teoses ''Alkeemik'', kus karjapoiss Santiago suundus varanduse otsinguile, kuid leidis selle hoopistükkis kodukandist. Seda võib ka järjepidevuseks nimetada. Täna ei kohta samal rajal midagi meelipaeluvat, kuid ehk homme. Loodusvaranduse pildi näol võib samuti leida tuttavast kohast, kuid kuna mängu tuleb loodus, mis on pidevas muutumises, siis on võimalik mitmeid kordi neid varandusi leida.
Loodusfotograaf on ennekõike inimene enda vajadustega ning rahulolematusega. Tihtipeale kõlab kriitikat nii looduspiltnike loomingu kui ka nende endi pihta, kuid kriitikat peetakse üldjuhul edasiviivaks jõuks. Järelikult tuleb kriitikat seedida. Pildistatakse siiski linnast väljas, maal. Maakohtades elab tohutult inimesi, kes tunnevad lihtsatest asjadest rõõmu. Rahadega, mis linnainimese jaoks on ainult kuu bensiiniraha, tuleb maainimesel toita kogu enda perekonda kuu aega. Maainimene on lihtne ning seega oskab loodust näha ning lugeda, nagu ka looduspiltnikud.
Loodust pildistavad inimesed on tõepoolest kroonikud. Iga pilt näitab kui habras võib olla aeg. Suhtutakse neisse erinevalt, kuid üldiselt siiski positiivselt. Looduspiltnikke tuleb mõista, nagu ükskõik millise muu ala esindajaid. Samuti tuleks igal juhul vältida pealiskaudset süvenemist. Kui ei suudeta süveneda, siis ei tohiks pealiskaudselt tehtud vaatluse põhjal veel kaugeleulatuvaid järeldusi teha. See tõde on maksev nii fotograafias, muude alade puhul, kuid loodusfotograafias eriti.


Mida rääkis õpetaja mulle, kui ta mind pärast tundi jättis?
Räägiti, et ka loodusfotograafias oleks vaja juurde inimesi, kes aitaksid lahti mõtestada looduse ning loodusfotograafia tagamaid. Kes aitaksid süveneda inimestel, kes seda ei oska. Oleks vaja juurde inimesi, kes oleksid justkui karjased. Juhiti tähelepanu ka sellele, et Fred Jüssi ja teised ikoonid ei saa lõpmatult sellega tegeleda. Ma usun, et kõigil on oma nägemus ümbritsevast. Miks mitte iga pildi alla panna kirja lugu, mispärast antud pilt hinge läheb ja miks pilt on tehtud? Muidugi on raske dokumentaalkaadrite alla kirjutada lugu, mis läheks hinge nii autorile endale kui ka potentsiaalsele süvenejale ja on olemas ka pilte, mis mitte mingit juttu kõrvale ei vaja, kuid see võiks siiski seal olla. Seega kutsun Sind loodusfotograafi või niisama loodusest huvitujat, kirjutama oma piltide juurde kuu aja jooksul (alates tänasest) lugusid, mispärast pilt hinge on läinud ja mis mõtted pildi tegemise ajal Sind valdasid. See ei ole raske ja lohutuseks olgu öeldud, et õiged vaimusünnitised ei peagi kogu aeg avalduma.