Live View

Peegelkaamerate üks viimaste aastate uuendusi on Live View funktsioon. Kui on veel keegi, kes ei tea millest jutt, siis saab täpsemat infot siit. Minul oli ja on selle funktiooniga Canon 40D. Mõtlesin, et panengi siia natuke kirja enda kogemustest ja miks see uuendus mulle meeldib.

Kõige rohkem kasutan ma seda makro piltide tegemisel. Parim asi selle juures on see, et LCD ekraanil saab kuni 10x soovitud kohta suurendada ja siis manuaalselt teravus paika panna. Näiteks vaskul olevat pilti ei ole võimalik AF-iga teravustada, sest piisa seest paistev terav lilleke ei ole piisaga samal tasapinnal vaid natuke kaugemal. Kui ei pea tuule pärast muretsema, siis on teravus 100% seal, kus sa soovid ja lisakontrolli ei peagi alati tegema, sest see, mida sa LCD ekraanil teravana näed, on ka pärast pildil terav. Nii aga ei ole see alati läbi pildiotsija vaadates st. et kui mattklaasil olev pilt on ideaalselt teravustatud, siis ei pruugi alati pilt ka terav tulla. Sama asi ka AF-iga - sa võid väga täpselt punktiga õigesse kohta teravustada, aga näiteks minu 70-200mm tervustab automaatselt 2 cm ettepoole:D Need probleemid tekivad siis, kui näiteks peegel, mattklaaas, teravustamissensor või kõik korraga on millegipärast paigast ära. Liskas ei ole objektiivi teravustamismehhanismid alati ideaalsed. Seda kõike saab lasta kalibreerida ja ilmselt ma peangi seda kunagi tegema. Live view-d kasutades pole aga sellised probleemid lihtsalt tehniliselt võimalikud, sest objektiivist tulev pilt "lendab" otse sensorile.


Kuna juba mainitud tuul on üks suurim nuhtlus makro-fotograafile, siis on ka selle nö leevendamiseks väike nipp. Tuleb panna fotokas statiivile, tervus paika ja valida live view-l 10x suurendus ning võtta distantspäästik kätte ja olla nö „laskevalmis“. Kui tekib tuulevaikne hetk, siis vajutada päästikule. Kuna sa näed objektist 10x suurendust, siis on iga väiksemgi tuulest tingitud liikumine näha, mida palja silmaga mõnikord ei näegi, aga piisavalt, et pilti udustada. Tuulevaikne hetk võib kesta alla poole sekundi, aga kui valmis olla, siis live view-ga on seda hetke poole lihtsam püüda. Lisaks, kui live view on sisse lülitatud, siis ei pea eraldi peeglieellukustust kasutama, sest peegel juba ongi üleval ja tuulevaiksel hetkel päästikut vajutades kuuldub ainult õrn katiku klõps. Nii on maksimaalselt kaamera vibratsioonist tekitatud udusus minimaliseeritud. Sellist tehnikat kasutasin näiteks kõrvaloleval pildil.

Kolmandakse teravussügavuse eelvaate nuppu all hoides annab LCD palju parema ettekujutuse teravusalast. Jällegi saab 10x suurendusega üle vaadata, millised objektid jäävad teravad ja vajadusel ava korrigeerida. Muidugi saab pildiotsijast ka vaadata, aga kui ava näiteks 16, siis on ikka üsna pime ja ebamugav sealt läbi vaadata. Live view-l jääb heledus samaks (kui muidugi liiga pime ei ole).

Teine koht, kus ma live view-d kasutan, on maastikute pildistamisel. Eriti siis, kui on vaja kiirfiltrit kasutada, sest teravussügavuse eelvaate nupuga on väga hea kiilfiltri üleminek paika sättida ja näeb kohe reaalset tulemust. Kui tavaliselt maastikute pildismisel peegli eellukustus sisse lülitada, siis ei näe pildiotsijast midagi läbi ja kui näiteks tahta rannale tulevaid laineid pildistada, siis võib ainult aimata, kus maal laine kaadris on. Kui aga live view-d kasuatada, siis näeb täpselt millal päästikut vajutada.

Muidugi kiirelt liikuvate lindude ja muu sellise pildistamisel on tavapärane, läbi pildiotsija pildistmine ja teravustamine, hulga parem ja mugavam, aga kogu selle jutuga tahtsin seda öelda, et live view on väga mõnus ja abistav "tööriist", eriti makrofotograafidele. Ostes ma ei pidanudki sellest funktsioonist suurt lugu, aga praegu on küll üsna asendamatu vidin minu puhul. Esimesel kaameral 400D-l seda ei olnud ja sai siis ka kõik pildid tehtud, aga nüüd kui olen 40D-ga harjunud ja vahel 400D kätte võtan, siis on ikka natuke imelik küll:)