Reisielamusi vihmametsast

Andres Joala käis 27. detsembrist 2009 kuni 26.jaanuarini 2010 Lõuna-Ameerika Prantsuse Guajaanas. Küsimusi reisi kohta esitas Meelis Kalev, vastas Andres Joala.

Kuidas sattusid Guajaanasse?

Guajaanasse sattusin töökuulutuse kaudu. Oli vaja inimest, kes läheks Guajaanasse liblikaid püüdma. Tundsin inimesi, kes varem käinud ja kaua ei mõelnud, kui minult küsiti, kas tahan kaasa minna. Sellise rikkaliku looduse keskele minek oli olnud minu üks suurimaid unistusi.

Laager, mis sai oma energia päikesepatareidest

Mis oli Sinu tööülesanne? Kuidas töö välja nägi?

Peamine tööülesanne oli panna üles valguslõks ja aidata putukaturistil püüda erinevaid mardikaid ja liblikaid. Töö alla käis ka laagris asjade korrashoid. Aga üldiselt kell 16:00 pandi valguslõks üles, et keegi teine seda kohta endale ei võtaks. Konkurents oli seal tihe. Kell 18:00 läks pimedaks ja alates umbes kella 22:00 õhtul hakkasid tulema väärtuslikumad putukad lõksu juurde.

Valguslõks ja öine liblikapüük

Lisaks putukate kogumisele sa ka pildistasid Amazonase vihmametsades. Mis fotovarustus sul kaasas oli? Kas tehnika pidas vastu?

Minu fotovarustuseks oli Canoni 350D peegelkaamera, lisaks kit objektiiv, Kenko vaherõngad ning Sigma 100-300 mm f4 teleobjektiiv. Varustus pidas enam-vähem vastu. Vihmametsas on õhuniiskus suur ka siis, kui parasjagu vihma ei saja. Kui oli sadanud järjest tunde, siis tuli niiskus akendest ja ustest sisse nii, et avastasin - isegi fotokas kotis oli niiskusega kaetud.

Kas Amazonase vihmametsas tekkis pildistamise või loomade kogumisega probleeme?

Suurim probleem oli see, et ei saanud kõike lihtsalt pildile. Enamus loomi ja putukaid on ülimalt kiired (v.a. laisik). Heal juhul sain pildile iga 5nda tegelase, kes ette sattus. Džunglis on väga suur probleem ka valgusega ning jõudsin järeldusele, et mida valgem on objektiiv, seda parem.

Laisik

Sul on plaanis minna Guajaanasse tagasi. Mis muudatusi varustuse poole pealt teeksid?

Tõesti on plaan tagasi minna. Varustuse pealt teeks ideaalis muudatuse objektiivi valiku suhtes. Nagu enne sai mainitud, on seal vaja väga suure valgusjõuga objektiivi ja kohati jäi minu teleobjektiiv nõrgaks. Üldiselt, kui juba sellisesse kohta pildistama minna, on soovitav hankida nii hea varustus kui vähegi võimalik.

Millist fotoalast nõu Sa annaksid inimesele, kellel ees retk Amazonase vihmametsa?

Kindlasti tuleks kaasa võtta hea makro- ning teleobjektiiv. Ning mida suurema valgusjõuga, seda parem. Ja kõige tähtsam- mida veekindlam, seda parem. Canon on õnneks suhteliselt veekindel. Sellises kohas pildistamine on fotokale tõsine proovikivi ja iga kord, kui pildistamine lõppenud, tuleks fotokas ära puhastada.

Palun räägi enda kõige ärevamast pildistamisseiklusest Guajaanas?

Kõige ärevam pildiseiklus oli ilmselt herilastega. Kõndisin kogemata herilasepesa otsa, mida ma ei näinud, kuna pesa oli lehe all. Hetkega oli 200-300 herilast minu ümber õhus tiirlemas. Üllatuslikult ei saanud üheltki nõela. Sel hetkel käisid igasugused halvad mõtted peast läbi. Alati tuleb vaadata igat sammu ette, et kellelegi peale ei astuks või kedagi ei ärritaks. Ärev oli ka pildistada Bullet anti (nime saanud selle sipelga hammustuse järgi, mis teeb meeletut valu, mis kestab intensiivsena järgmised 2-3 päeva). Tema hammustust peetakse sama valusaks, kui keegi sind tulistab.

Olenemata sellest, et Prantsuse Guajaanas on ohtlikke loomi, soovitan kõigil sinna võimalusel minna. Kui vaadata hoolikalt enda ette, ei juhtu midagi halba. Sealne loodus on lihtsalt fantastiline. Ja loomulikult mitte kunagi ei tohiks välja minna ilma kaamerata. Alati, kui mul kaamerat kaasas ei olnud, tekkis väga häid pildivõimalusi nagu ikka.

Titanus giganteus. Selle mardika eest võib turul saada Andrese sõnul hinnanguliselt kuni 30 000 Eesti krooni!