19. novembril 2009 oli mul võimalus olla elukutselise loodusfotograafi Jaanus Järva töövari. Soovisin teada, milline näeb välja ühe loodusfotograafi päev ning kuidas on ikkagi võimalik ennast selle ametiga ära elatada.
Teel kotkaste söödaplatsile
Jaanusel oli sellel päeval plaanis kotkastele varjeplatsile süüa viia. Kotkaste tavapärane toit on korjused. Fotograaf rääkis, et ta peab sõbra Egertiga söödaplatsi üleval: kordamööda veavad sigade lihakehi kaks korda nädalas, et lindudel tekiks harjumus. Meestel on lauka äärde ehitatud spetsiaalne varjeonn- korraliku vetilatsiooniga ja mugavate vaatlusaukudega. Selline, nagu naabermaade parimates varitsusjahi kohtades kasutusel on.
Vaade kotkavarjest. Paremal on sööt, vasakul aga istumisoks lindudele
Jaanusel oli sea viimiseks tünn, milles ta pidi looma lohistama sõiduteelt kahe kilomeetri kaugusele söödaplatsini. Autoga oleks saanud ka lähemale, aga rasked veoautod olid metsatee puude vedamisega korralikult üles kündnud. Mugavam oli tünni lohistada kraavis. Kui sööt platsile veetud, kutsus Jaanus mind onnigi külastama. Pikalt me varitsema ei jäänud, sest valgus oli lame ja plaanis oli veel enne pimedat üks metsatiir teha. Jutuajamise käigus selgus, et samast varjest ongi Jaanus oma raamatusse „Raba vaikuses ja varjus“ kotkapildid tehtud.
Jõudsin järeldusele, et ühe õige linnufoto saamine on väga raske- tuleb kõvasti vaeva näha koha sissesöötmisega ja palju tunde varitseda enne, kui on õige aeg fotoaparaadi päästikule vajutada.
Küsisin Jaanuse käest, kas tema on kunagi tundnud pildistamisest tüdimust või tunnet, et amet hakkab ammenduma. Või ehk on ta kunagi endalt küsinud, miks ta üldse pildistab. Jaanus vastas jaatavalt ning selgitas, et niisugused küsimused kerkivad inspiratsioonipuuduse olukorras, mida võib ka loomekriisiks nimetada. Ja see võib tekkida, kui ei ole kaua looduses käinud. Loodus annab jõudu ja kui külastada kauneid kohti, siis taipad ikka ja jälle, kui ilus kõik on ja rasked ajad mööduvad. Loodus justkui süstiks inimesse uuesti optimismi.
Küsisin selle küsimuse, kuna mulle tegi muret, et endalgi on mõnel korral tundunud pildistamine tühise ajaviitena, mis ühiskonnale palju korda ei lähe. Saan käia looduses vaid ajal, mil ei toimu koolitunde. Elukutselisel loodusfotograafil on enamasti vaba tee loodusesse, mine millal soovid. Sain kinnitust, et ka elukutselistel tekib vahepeal inspiratsioonipuudus, kuid see on Jaanuse sõnul mööduv.
Tõuke edaspidigi loodusfotograafiaga tegeleda annab teinegi oluline eesmärk- loodusharidus. Jäädvustuste kaudu on võimalik harida nii ennast kui vaatajaid ümbritseva elu-olu suhtes.
Kuidas ikkagi on võimalik loodusfotograafina ära elada? Jaanuse sõnul peab olema ise aktiivne- korraldama näitusi, tegema esitlusi, juhendama kursustel teisi ning kirjutama artikleid. Jaanus rõhutas, et lisaks pildistamisele peab oskama ka kirjutada, sest olgem ausad- koos enda kirjutatud tekstiga on ka piltidel suurem väärtus.
Ometi tõi Järva näite fotograafist, kes ise on elukutseline loodusfotograaf, kuid tekste ei kirjuta. See olevat prantslane Vincent Munier.
Uurisin sedagi, millised peavad olema looduspiltniku kõige tähtsamad omadused? Kõige tähtsam Järva sõnul on teadmised looduse kohta. Sellest olenevad kõik järgmised- püsivus ja voorus. Püsivus aitab olla kannatlik ning järjepidev tegemistes- loodus ei ava ennast üleöö! Voorus hoiab teod puhtad- ei tohi eirata looduse reegleid ja käitumise norme!
Hariduse tähtsust toonitades soovitas Jaanus kindlasti õppima minna mõnda kõrgkooli- see avardab maailmapilti ja suurendab võimalusi elatisraha teenimiseks mõne alternatiivse ametiga. Üksi keskharidusest jääb väheks.
Nii hobipiltnik kui ka elukutseline loodusfotograaf leidsid töövarjupäeval, et samblikust moodustunud kujutis meenutab ninasarvikut
Töövarjupäevast jäi mulle kirgas mälestus. Jutuajamine Jaanusega tekitas minus palju inspiratsiooni loodusfotograafiaga edasi tegeleda. Mitte nii väga elukutse eesmärgil, rohkem hobi korras. Kokku kestis minu töövarjupäev kaheksa tundi ning selle aja sees jõudsin veendumusele, et loodusfotograafia on igati huvitav hobi. Kõige rohkem meeldib mulle asjaolu, et looduses inimene rahuneb. On palju inimesi, kelle elukutse „sööb närve“ ja kes ameti tõttu ei saa päevavalgel tööpostilt lahkuda. Eks looduspiltide eesmärk ole muuhulgas vaatajaid tasakaalustada ja rahustada. Selle mõttega teen minagi pilte, et pakkuda tänapäeva kiires elutempos mõnelegi huvilisele hingerahu.
3 Comments:
Minu arust väga asjalik ja tore kirjutis. Jõudu ja jaksu edaspidiseks.
Töövarjupäev võib üsnagi huvitav olla, eriti veel siis kui saad olla töövarjuks kellegile, kes tegeleb millegi sellisega mis ka sinu hobiks on. Ise olen jäänud sellisest elamusest ilma, seega võin öelda, et kadestan sind Meelis :D
Ja see sööda varje juurde tassimine on ka päris huvitavalt lahendatud. Mõned ikka näevad ka väga palju vaeva säärase tegevusega.
Väga huvitav lugemine oli! Suured tänud.
Head soovid teevad alati tuju heaks ning indu edaspidiseks!
Postita kommentaar