Manfrotto 498 RC2 kuulpea

Vana statiivipea, mida kasutasin oli Manfrotto 488 RC2. Kuna tekkis vajadus osta uus statiiv ja uus pea, siis oli plaanis sama pea hankida - vana oli ju hästi teeninud ja samale kiirkinnitusplaadisüsteemile truuks jäämine ei tekita ühilduvusprobleeme. Minu üllatuseks 488 pead enam fotopoodides ei leidunud, sest osutus, et vahepeal oli turule tulnud uus mudel. Tore, uus mudel tähendab ju kindlasti edasiminekut! Kahjuks see päris alati nii ei ole...

Uus Manfrotto 498 RC2 statiivipea (Foto: Manfrotto.com)

Vana Manfrotto 488 RC2 statiivipea (Foto: Manfrotto.com)

Esimesed kahtlused uue 498 pea suhtes tekkisid juba enne selle ostmist. Hämmastaval kombel oli lisatud veel üks funktsioon (friction control), kuid samal ajal ei tõusnud hind selle tõttu mitte sugugi. Loomulikult suudeti kulud kontrolli all hoida odavamate materjalidega - metall asendati plastikuga. Väga, väga vale otsus, nagu hiljem selgus.

Lisaks ülejäänud disainiuuendustele muutus veel kaks väga olulist asja, mis mõjutavad kasutusmugavust olulisel määral. Vanal peal oli kuuli lukustamiseks mõnusa suurusega ratas, mida oli hea kasutada ka siis, kui see kulumise tõttu enam kuuli just kõige paremini ei lukustanud. 498'l kasutatakse pea lukustamiseks ratta asemel samasugust kangi, mis lukustab ka horisontaalsuunalise liikumise (panning). Esiteks on see halb juba seetõttu, et käsikaudu ei ole nüüd kohe võimalik aru saada, kumb nupp käe all on. See on väga suur miinus, sest nüüd peab pilgu sagedamini pildiotsijast ära tooma. Kes neid päid disainib?! Fotograafiast on nad vist küll ainult mingeid mõttetuid foorumitarkusi lugenud... Teine miinus uue kangilahenduse juures on see, et paratamatult sellised odavama klassi pead kuluvad ja varsti ei toimu lukustamine enam nii järsult ja kangi on ebamugavam pikalt kerida kui ratast.

Teine oluline muutus ei ole õnneks ainult negatiivne. Nimelt on nüüd ohutusnõelal (ma ei tea, kuidas selle õige nimetus on. Igatahes on jutt sellest väikesest jublakast, mis takistab kogemata kaamera eemaldamist pea küljest.) ainult üks fikseeritud asend - ta vajub automatselt kinni. St nüüd ei ole võimalik seda unustada peale panna. See ei olnud minu jaoks ka varem probleem, kui nõel tuli ise õigesse asendisse panna. Kahjuks on lisatud ohutusel hind - kaamera eemaldamine on muutunud palju raskemaks.

Järjekordne tagasiminek on toimunud horisontaalsuunalise liikumisega. 488 peal võis panning-kangi rahumeeli lahti jätta ja mingit kõikumist sellest ei sündinud. Samuti ei muutunud kadreering mitte sugugi, kui kang kinni keerata. 498 aga pakub lahtise kangiga suure amplituudiga kõikumist ning seda kinni keerates surutakse teile peale uus kadreering. Väga loominguline!

Ja lõpuks see, mis tegelikult sundiski seda lugu kirjutama, sest ma arvan, et parem on kõiki hoiatada. Kuulilukustuskang lihtsalt murdus ära. See ei tulnud päris küljest ja on endiselt kuidagi kasutatav, kui seda suruda vastu pea kereosa. Murdus plastikust kangiosa metallist poldi lähedalt (pildil). Ma ei olnud statiivi veel õieti kasutanudki, olin vaid mõne korra pildistamas käinud. Ilmselt ootab sama saatus ees ka panningu kangi. Kõige hiljem juhtub see järgmisel talvel, sest kaua odav plastik ikka külma käes vastu peab.

Minu poolt hindeks tugev 5 tuhande punkti skaalal. Manfrotto 498 ühineb Tokina 11-16'ga nende asjade nimekirjas, millest ma soovitan kindlasti eemale hoida!

8 Comments:

margus said...

Väga hea ülevaade. See talv -20 kraadises pakases oli kartus, et statiivi jalgade plastikust fiksaatorid purunevad aga kartus osutus asjatuks. Aga Tokina 11-16 oma kogemustest julgen küll soovitada. 1,5 aastat kasutanud ja selle talve lumes ning pakases möllates tuli suurepäraselt toime.

Villem Voormansik said...

Manfrotto jalgade plastikklõpatsid on tõesti üllatavalt tugevad. Tunduvad ka, et on hoopis teisest materjalist kui see plast, mis pea küljes.

Tokinast olen ma ka tegelikult peaaegu ainult soosivaid hinnanguid kuulnud, aga kui ma seda isikliku kogemuse põhjal soovitaks, siis see oleks valetamine:-) See üks eksemplar läks nimelt heast peast mehaaniliselt natuke katki. Optiliselt on tõesti väga tasemel (kui õnnestub kuidagi ära teravustada, aga see on peale praagi ilmnemist müstiliselt raskeks muutunud).

Sven Z. said...

Väga hea postitus. Mind kaks aastat hästi ja ilma igasugu probleemideta teeninud see pea: http://www.photopoint.ee/et/toode/9518/statiivipea-national-geographic-expedition-rc5 Hind on räme, kuid on ennast igati õigustanud. Väsimist pole veel märgata. Raskust on see pea ka saanud tublisti kandes 300mm F2,8 toru.

Küllaga pole mul mitte ühte head sõna poetada samast NG seeriast statiivi kohta: http://www.photopoint.ee/et/toode/9512/national-geographic-expedition-automatic

Sellel andsid järgi just need kinnitusklõpatsid. Paistis nagu oleks statiivi jala toru olnud liiga jäme konkreetse klõpatsi jaoks ja need lihtsalt murdusid läbi. Ja seda mitte neid kinni surudes, vaid kinni olevas asendis, mis ilmselgelt tähendas materjali järeleandmist pikaajalise pinge olukorras.

Manfrotto asjad on minu arvates viimastel aastatel aina halvemaks läinud. Alustades sellest, et uuel 055 seeria statiivil ei saa keskmist toru ära võtta ja lõpetades nüüd selle stativiipea lukustussüsteemiga, mida sa Villem kirjeldasid. Jant igatahes. Aga sa vii see pea garantiisse. Ma olen kindel, et saad uue. Või siis vähemalt uue lukusti.

Villem Voormansik said...

Esimese hooga mõtlesin, et ei ole mõtet garantiisse viia, sest see plastjupp murdub ju varsti jälle ära ja olen kuulnud, et statiivijuppide tellimine võtab hirmutavalt kaua aega. Aga tuleb tõesti lasta korda teha ja midagi korralikku asemele hankida.

Uue 055 kesksamba eemaldamise probleemi lahendasin saega, sest seda sammast ei lähe tegelikult mitte kundagi vaja. Kuna ma 055XPROB kesksambatrikke ei tahtnud, siis ostsin natuke odavama ja kergema 055XB ning tegin rauasaega lihtsalt samba lühemaks. Nüüd saab statiivi võimlemiseta kõige madalamasse asendisse panna (lisaks sain boonusena u 200 g kaalusäästu ka).

Karl said...

Ja mina juba mõtlesin kuulpea muretsemisele. Nüüd õnneks tean, mida vältida. :)
Tänud.

Silver said...

Manfrotto asemel soovitaks mina hoopis Giottos tooteid. Väga kvaliteetsed ning inglismaalt tellides saab Giottos GTMTL8361B carbon fiiber jalad ja Giottos MH1300-621 kuulpea umbes sama hinnaga mis Eestist manfrotto 055xprob ja 488rc2.
Kuulpea otsast lõpuni metallist ning "kuiva" kuuliga, seega tolmu ja liivaga probleeme eriti pole. Jalad tugevad ja kerged. Kindlasti soovitaks vaadata Manfrotto asemel Giottos'e tooteid, kodumaalt saada ei ole aga välismaalt saab manfrotto raha eest kõvasti asjalikuma statiivi.

Villem Voormansik said...

Kui madalale selle jalad panna saab? Kas täiesti vastu maad? Siis oleks küll väga hea variant.

Silver said...

Jalad päris vastu maad ei lähe Minu oma, ehk GTMTL8361B näitab kõige madalamas asendis lühikese kesksambaga ilma samba asendit muutmata 25cm plaadini millele kinnitub pea. Ehk siis 25cm + pea kõrgus. Samas saab pika kesksambaga pea kasvõi "maa alla" panna kuna horisontaal asendis on samba nurk muudetav suvalise nurgani. Süsteem on küll pisut aeglasem üles seadmisel kui manfrotto oma kuid ka kõvasti paindlikum. www.giottos.com , seal pilte ja infot küll.

Postita kommentaar

 
Lendoravale Looduspilt.ee banner