Saage tuttavaks- Perekond MustHaab!

Juhtus nii, et sain pildistada tervelt kaks nädalat eelmine suvi suur-kirjurähnasid. Kuidas ma nad avastasin ja kuidas pildistasin? Mida huvitavat märkasin? - Sellest saate lugeda järgnevas pisikeses loos.

Olin oma järjekordsel 'rebasejahtimisel' suhteliselt inimtühjas kohas, kuid liikumist polnud, seega otsustasin liikuda rohkem sügavasse laande. Tee sinna tundus üsnagi vaevaline, kuid huvitav. Kohtasin tohutult suuri mägraurgusid, kuhu oleks väikene laps püstijalu saanud sisse jalutada. Hämmastav. Kui need alles on, siis tuleb sel aastal neist ka pilti teile näitamiseks. Minu tee peale jäid ka ilusad tiigid keset metsa, mille kallastel olid kunagi kasvanud kuusehakatised, mis olid nüüdseks kaetud tervenisti pruuni samblaga (?), seega tekkis tohutult ürgne tunne. See ala kus antud kuused kasvasid, oli minu jaoks tohutu. Taevas tundus kurjakuulutavana, kuid otsustasin siiski enda teekonda jätkata. Minu jalge ees kasvas palju kuningakübaraid, mis on hästi pisikesed valge õiega taimed sambla sees (Pilt SIIN). Nende pildistamise otsustasin jätta hilisemaks. Minu kõrvu kostus sirin, lakkamatu sirin, millest mööda jalutada lihtsalt ei olnud võimalik. Otsustasin asja uurida. Märkasin siis enda eest 8-meetrist pehkinud haaba, milles oli kokku 5 auku, meetriste vahedega alustades ülalt. See sirin kostus kõige alumisest august. Järsku hakkas kallama sellest kurjakuulutavast taevast tohutult vihma. Olin alla ühe minutiga läbimärg, kuid pidasin õigemaks paigalejäämist. Hoidsin võimalikult palju ühe pihlaka varju. Ja sealt ta tuligi- Suur-kirjurähn! Söötis oma pojad ära ning lahkus. Mul tekkis mõte neid jälgida ja lahkusin, et kopsupõletiku ohtu veidikenegi leevendada. Sõit koju kestis ligi pool tundi, kuid ennem tuli mul pääseda ka sellest sügavast laanest, mis võttis omajagu aega.

''Rünnak!''

''Heheee...Mustikalõug''

Veel samal õhtul hoidsin enda käes paari raamatut ja uurisin nende ilusate lindude kohta, keda teadupärast võib meil siin Eestis kohata aastaringselt. Järgmisel päeval aga olin ülimalt ettevalmistunud selleks retkeks. Paksud riided, vihmamantel, statiiv, riidematerjal jne. Tuli võtta ette järjekordne matk, mis seekord möödus palju kiiremini kui eelneval päeval. Taaskord oli kuulda juba üpriski kaugelt seda imelist sirinat. Vaatlesin kaugemalt kuni rähnid oma pisipõnnid toidetud said ja imbusin ühe suure kuuse sisse, mis olid suhteliselt pesa lähedal. Varjasin end ka veel riidematerjalidega. Selles laanes oli üpriski pime, ka päevasel ajal. Mulle sai selgeks esimese 4 päevaga, et mis kellaaegadel pesakohale valgus langeb ja noil kellaaegadel ongi kõige rohkem pilte tehtud. Pärast kuut polnud üldse mõtet seal kohas valgusest rääkida, kuna see praktiliselt seal puudus. Teisel vaatluspäeval õnnestus ka pilte teha, kuid sel päeval sai selgeks, et pärastlõunal käisid emas- ja isasrähn pesaaugul iga 8 minuti tagant ning nii iga päev. Neisse on mingisugune bioloogiline kell sisse programmeeritud ja nende ajast kinnipidamine on hämmastav.
''Õnnelik lapsepõlv''

Järgmistel päevadel hakkas pesaavale ilmuma ka väikene peanupp, kes ümbruskonda üpriski uurivalt jälgis. Küll suhteliselt vargsi, kuid siiski. Eelnevatel päevadel käisid vanemad pesas sees. Kadusid hetkeks ning ilmusid välja, jäätmed nokavahel (Pilt SIIN). Kui pildistamisest möödus nädal, siis tuli mul kahjuks lahkuda, lootusega, et nädala pärast on nad veel alles. Nõnda ka oli ja toitmine jätkus ikka samas taktis, kuid nüüdsest ilmusid menüüsse ka mustikad, mille korjamiseks kulus 2 minutit. Mustikaid korjati harilikult just hommikupoolikul. Ega rähnid polnud ainukesed, kes sel ajal mustikaid tarvitasid. Igal pool oli märgata lehtedel ja okstel lillasid 'linnuplekke'. Paaril päeval ületas minu vaatevälja ka rebane, kel olid sealkandis sissetallutud rajad, mil olid ka DC-d (Dry Closet). DC oli harilikult kuni 20 sentimeetrine auk maas, mis oli täidetud väljaheidetega. Kuid mis ma niisama siin väljaheidetest jahun, jutt on ju rähnidest.

''Ei tohi end kitkuda niiviisi!''

''Lapse identifitseerimine''

Magusamad päevad olid siis, kui mõlemad vanemad juhtusid pesa lähedale toimetama. Siis ikka hõigati üksteisele sõnumeid ja vahest juhtuti ka korraga pesaavale, kuid siis pidi üks ikka pisut kõrgemal ootama. Mulle sai ka selgeks see, et suur-kirjurähnidel olid vägevad naabrid. Kes nendeks siis ka oli? - Antud haavast ligikaudu paarteist meetrit kõrgemal asus hiireviu pesa, kus oli ka poeg sees. Küll juba üpriski suur, kuid siiski. Ma vähemalt loodan, et mind seal kuuse sees polnud näha. Nägin ära ka hiireviu poja lahkumise pesalt. Ega hiireviud polnud ainukesed naabrid. Naabriteks olid ka rasvatihased ja hall-kärbsenäpid. Ei uskunud, et nii risuses ja pimedas kohas võib leida nii palju erinevaid linde.

''Õpingud edasiseks eluks''

''Heh, kui nüüd järele mõelda siis on nad juba vist 9 minutit ära olnud''

Üks tore märkus oleks see, et peale teiste lindude olid naabriteks ka kõiksugu putukad. Kuna tegemist oli suhteliselt õhuniiske kohaga, siis oli tegutsemas MEGApalju sääski, kuid ma tungivalt soovitan mitte kasutada putukatõrjevahendeid, et võimalikult vähe häirida igasuguseid elusolendeid. Minu riietusse kuulusid siis vihmamantel ja kõiksugu võrgud enda näo varjamiseks. Mõnel päeval oli ülimalt võimatu olla seal, kuna kuumus ja sääsed tapsid. Sõna otseses mõttes. Neil päevadel tegin ka kiiremini vehkat. Mõni päev oli kuulda ka telefonikõnesid, mille ajal suutsin ära tappa kuni 30 sääske. Kuid ülim rekord oli 376 sääske, järjest, kuid elu kaotas nende kahe nädala jooksul kindlasti tuhandeid sääski. Kas ma tõesti viitsisin nii palju sääselaipu üle lugeda? -Jah, viitsisin küll, kuna aega mul seal metsas oli ning see sääsetapp andis mulle pisutki jõudu seal püsida. Kas tapsin sellega suurema osa sääsepopulatsioonist seal metsas? - Ma kahtlen selles. Siirad vabandused sääsearmastajate ees. Enam nii palju ei tapa. Ausõna.
''Nauding kenast päevast''

Mida rohkem juuli keskpaiga poole, seda selgemaks mulle sai, et varsti on aeg lahkumiseks. Ja ka lahkumine õnnestus mul jäädvustada. Kõik neli poega lendasid laande laiali ning jäid pidama ja vanematelt toitu lunima. Aeg-ajalt käisid läheduses pesitsevad hallrästad kontrollimas, et mis värk on, kuid sama rumalalt arvatavasti ka lahkuti. Ka peogade toitmist jälgisin, kuid ka siis võimalikult põõsaste ja puude varjus. Ma mõistsin, et oli aeg lahkuda. Ma külastasin antud paika alles kuu aega hiljem ja plats oli tühi, kuid tundsin sisimas, et võisin selle jälgimisega rahule jääda. Avati minu jaoks ju uks perekond MustHaab-i igapäevaellu.
Miks nad olid perekond MustHaab? - Eks ikka sellepärast, et elasid nad ju haavas ning toitusid mustikatest. :)
Kui kellelgi tekib küsimusi, siis küsigu julgelt.

''Ja sealt ta tulebki!''

1 Comment:

Meelis Kalev said...

Väga meeldis lugeda seda huvitavat lugu rähnipere elust! Esimene pilt on 5+, on näha liikumist ning tunnetada seda nälga läbi pildi. Aga teoreetiliselt ei tohiks sääsetõrjevahendi hulgi määrimine lindude käitumist mõjutada, sest linnud lõhna nii hästi ei tunne ju. Või vähemalt targemad räägivad nii..
Igatahes oli tore lugemine enne uut nädalat ning tunnustan loo autori vaeva piltide kogumisel ja teksti koostamisel!

Postita kommentaar

 
Lendoravale Looduspilt.ee banner