Pilt: Remo Savisaar
Küsimused: Karl Adami
Kust tekkis huvi looduse vastu ja kes tutvustas sind loodusele?
Huvi metsas luusida oli mul juba päris väikese tüdrukuna. Kobras, oma sünnikodu põldude taga, oli kohe mets ja sinna julgesin ka üksinda seenele minna. Küllap enne ikka keegi näitas, millised kõlbavad. Selgelt mäletan kuusikust võiseente korjamist ja lepikus kasvavaid puna-lillasid lepaseeni. Need ajasid piima välja – see oli maal rusikareegel, et sellised kõlbavad süüa. Hiljem tuli seente vastu suurem huvi (ja mitte ainult kulinaarne) ning tunnen ka vähem korjatavaid söögiseeni, teen vahet šampinjonil ja kärbseseenel, julgen lõigata austerservikut, kui juhtun teda lehtpuukännult leidma. Pean ennast päris tugevaks söögiseente tundjaks.
Loodus ise hakkas end mulle tutvustama juba üle 60 aasta tagasi. Kui kivihunniku vahelt metsmaasikaid korjasin ja rästik sõrmede vahelt läbi libises – mis see siis muud oligi, kui et rästik tahtis näidata: „pole ma nii kuri ühti kui arvatakse”. Olin siis vist 5-aastane. Loomulikult pistsin kisades kodu poole jooksu. Pelgasin neid madusid kuni viimase ajani. Eelmisel suvel nägin rästikuid väga palju, nii et pildistades tekkis huvi neid lähedalt uurida, sealjuures säilitades teatava aukartuse. Siiski enam ma ei võbise ega pista kohe jooksu.
Kodutalu karjakoplis oli savine tiik, kus elasid verekaanid. Lapsel oli põnev seal jalgupidi soojas vees paterdada ja välja tulles olid säärte küljes mustad vingerdavad elukad. Kahjuks aeti see tiik maaparanduse käigus kinni ja kaanid hukkusid.
Viimase 10 aasta jooksul on mul olnud palju sõpru, kes on õpetanud loodust vaatlema ja kuulama. Kotkaklubi poisid, kellega mind metsaelu kokku viis, on suunanud linde vaatlema. See oli minu jaoks varem täiesti tundmatu maailm. Noh, et vares, kuldnokk ja pääsuke meil elavad – see oli küll selge, aga need ülejäänud 370 tiivulist… Aegamööda ja vaevaliselt, aga teadmised hakkavad tulema.
Kõige vaimukam, täbaram või naljakam kogemus seoses looduses liikumisega?
Naljakamatest olukordadest meenuvad paar lugu. Üle-eelmisest talvest, kui lund polnud ja lühike päev sai kiiresti otsa, meenub üks selline. Kuna mul on pesade otsimise „haigus”, siis käisin ka riigimetsa mägralinnakut vaatamas. Oli vaja kindlaks teha, kas kõik 11 uruava on talveks suletud. Põikasin sealt edasi metsakvartalite sisemusse ja uurisin suuremaid potentsiaalseid pesapuid, kus võiks hiireviu, kanakull, konnakotkas või mõni kakk pesitseda. Suund liikumiseks oli teada, aga kui läks päris pimedaks ja tuli tagasi teele jäetud auto poole liikuma hakata, tundsin ühel hetkel, et „siin pole ma varem käinud”. Liikusin heledama õhtutaeva suunas piki sihti edasi ja kauguses paistsid kõrged männid. Pagan võtaks, kust sellised männid siinsetesse metsadesse võisid tekkida? Enne mände oli veel üks ilus kuusenoorendik. Seal lõppes siht ära. Mingi jama! Ja siis äkki – kurat! See on ju minu oma mets! Juba tükk aega olin käinud, ühel pool sihi ääres mu oma mets, teisel pool riigimets. Ma polnud varem lihtsalt mööda seda sihti jalutanud, ikka metsas sees ragistanud, seepärast ei saanudki aru, kus olen. Vaat, mis pimedus teeb. Astusin siis mööda teed auto poole ja muudkui naersin omaette – häbi-häbi! - ei tundnud oma metsa mände kauguses ära!
Teine täbar-naljakas lugu juhtus läinud suvel Taarikõnnu rabas, kui käisime kotkameestega kaljukotka poega rõngastamas. Olin seal varem kolmel korral käinud, aga iga kord kotkapoiste sabas. Ligipääsuks tuleb üle suure sügava peakraavi minna, mis on alati vett täis ja kus ilma vööni vette minemata on ülesaamiseks põõsastes peidus üks palk. Seega üksainus kindel koht. Rabasse pääsemiseks tuleb käia läbi võseriku ja pika rohu, siis läbi rabaäärse põlislaane, enne kui maapind rabale kerkima hakkab ja männid vastu tulevad.
Pärast rõngastamistoiminguid arvasin, et mul pole nii kiired jalad kui noortel kotkameestel ja hakkan ees rabast välja liikuma. Siht oli teada, kraavid ja võpsik meeles. Aga ühel hetkel märkasin, et rohus pole enam tuleku jälgi, muidu peaks kõik õige olema. Helistasin poistele, et kas nad tulevad juba järele. Jaa, aga nemad on juba autos, ootavad mind suure kraavi taga. Küsin, et kus see auto siis on. Anti signaali, aga ma ei kuule, nii kaugel. No siis oli selge, et olin vale kursi võtnud. Tuldud teed tagasi ja uuesti. Helistame, nemad signaalitavad. Igavene nõrk peenike piiks ka sel Suzukil, ei saa aru, kust kandist kostab. Lõpuks sattusin rinnuni rohuga soisele maalapile, kus üksikud hõredad sanglepad ja palju mättaid. Seda suurt kraavi, millest vaja üle minna, polnud aga kusagil. Tund läks mööda, mina muudkui suman, kuni lõpuks leidsin kraavi. Selle taga tee. Sedaviisi saime siis pikapeale telefoni teel aru peale, et olin õigest kohast 800m lõuna suunas liikunud. Kuna kesköö lähenes, siis polnud eriti tark tegu riietega läbi kraavi teele ujuda ja tuli see 800 m piki kaldavõsa ja mättaid ülepääsukohani käia. Jube piinlik lugu oli. Vanamutt Kotkaklubist tahab võrdväärsena noorte meestega pesi kontrollimas käia ja siis kaob ära! Pärast sai naerda küll, kui autos istusime.
Mis on sinu jaoks kõige parem päevaaeg, aastaaeg, valgus ja koht loodusilu nautimiseks?
Ühest vastust mul pole. Parim päevaaeg on vist õhtu. Kuigi võiks olla hommik. Aga ma olen õhtune inimene ja kui on vähegi võimalik, siis magan hommikud maha.
Aastaaegadest meeldib kevad, kui esimesed sinililled tärkavad. Oh seda rõõmu, linnulaulu, mutukate suminat ja ootust! Ja värskete kaselehtede lõhn! Aga samaväärne on ka oktoober, värvide kuu. Sügisel meeldib see, et rabelemised on möödas, on rahunemine ja rohkem aega mõelda, lihtsalt olla. Lumi ja talv pole minu jaoks. Välja arvatud mõned erilised valgushetked, mis on võimalikud ainult koos lume peegeldusega.
Lumega võib teatud ilmaoludes olla just eriline valgus, eriti pärast päikeseloojangut. Loojangule vastupidises suunas võib talvel näha imelisi halli-sini-lilla-roosasid üleminekutoonides taevakihte. Ja see on nii kaunis! Loomulikult meeldivad mulle kõik värvilised loojangud. Aga kõige veripunasemat taevast musta maa kohal olen näinud oktoobris.
Valgus ja kohad on sageli omavahel seotud. Näiteks mere ääres. Aga üle kõige on ikka mu oma ja armas paigake seal väikese Massu jõe ääres, kus istun vahel üksinda, kuni viimane loojanguvalgus kaob. Puude siluetid heledama taeva taustal, tasane veevulin, suveööl kaugusest kostev rukkirääk või jõe ääres kõrkjates „õmblusmasinal” pikki õmblusi siristav jõgi-ritsiklind…
Milline on olnud sinu põnevaim kohtumine metsiku elusolendiga?
Elamuslikum kohtumine on olnud ilvese nägemine. Mina jälgisin kitseema kahe tallega, kes jõeaasal vaikselt sõid. Ootamatult kitsemamma röögatas koleda häälega ja pistis minu suunas jooksu, talled järel. Olin varjul kuuskede all, kust kitsed nina alt mööda kappasid ja otse sumaki! jõkke. Nende kannul kihutas mingi heledama karvaga loom, kes enne vett peatus ja kaldale lõõtsutama jäi. Vaat see oli elamus näha pettunud ilmega lõõtsutavat kiskjat – metsakassi.
Sel ajal mul fotoaparaati polnud, jäid vaid mälupildid. Aga vahest oli isegi parem, et ei pidanud end liigutama ega kaamera seadmisega reetma. Selle võrra sain kauem päris lähedalt ilvest vaadata. Kuni ta lõpuks mu haistis või ära nägi ning seepeale üle mahalangenud puu jõe teisele kaldale metsa läks.
Mida sa kannad looduses liikudes alati kaasas?
Mobiiltelefon, tikud, (tulemasin), fotokaamera ja binokkel (kui parasjagu mingit tööd ei tee). Talvel on seljakotis linnutoit. Suve lõpul või sügisel ka korv ja nuga. Raha- ja muud mured püüan maha jätta.
1.mai on saanud traditsiooniliseks talgutepäevaks, mil looduspiltnikud tulevad Vändra maile metsa istutama. Kuidas ja tänu kellele see traditsioon alguse sai?
Metsa olin enne nimetatud talguid istutanud oma maadel juba vähemalt 6-7 aastat varem. Ka talgute korras koos kohalike jahimeeste, külarahva ja kord ka kampaania korras laulupeolistega. Enamasti aga istutasin ise koos abilisega. Mai algus on parim aeg metsataimede istutamiseks, sest mullas on veel parajalt palju vajalikku niiskust ega pole ka liialt soe, et taimed kahjustatud saaksid.
Traditsiooni tekkimisel on väike eellugu või mõjutus. Mõte kutsuda 2006.a. kevadel looduspiltnikud metsaistutustalgutele tekkis 2005.a., kui looduspilt.ee juba olemas oli. Sellele saidile juhatas mind poeg Raini ning esialgu teadsin rohkem vaid Svenist, kelle tolleaegse koduka pildid/jutud olid mu igapäevane vaatamine/lugemine. Mind võlus tookord, kuidas Sven kirjeldas puhaste mõtetega loodusesse minemist. Et siis tuleb ka loodus ise sinu juurde ja avab oma saladused. Olin vaimustunud tema esimestest hundipiltidest ja nende saamisloost. Olen hiljem korduvalt mõelnud, et neile, kes ei tule looduselt midagi nõudma, võtma, teda segama, häirima, muutma – neile tasutakse hiljem heldelt. Oleks vaid kannatust seda tarkust järgida…
Lugesin tol ajal LP foorumi postitusi ja märkasin, et rahvas igatses lisaks Alam-Pedja kokkutulekutele tihedamini kokku saada. Minagi soovisin loodusfotograafe lähedalt näha. Teadsin neid vaid piltide ja tolleaegsete varjunimede järgi. Oli vaja midagi omalt poolt välja pakkuda, et see ärataks looduspiltnikes huvi Vändra maile sõita.
Nii ma siis saatsin Svenile meili, et kui on huvi, siis mina ootaksin rahvast oma metsas talgutele ja hiljem saaks kokkutulekut pidada. Sven võttis ettepaneku vastu ja ilmuski kuulutus foorumis. Esimesed talgud olid Kobra metsas, minu sünnikodu metsas. Rahvast oli palju. Sealt liikusime edasi Massu jõe äärde, minu esivanemate kunagisele talukohale. Hilisemad kokkutulekud koos metsaistutusega on kõik Massu jõe lähistel toimunud.
Millised on olnud kõige värvikamad ja meeldejäävamad juhtumised kevadistel metsaistutustalgutel 1.mail?
Kõik kokkutulekud ei ole olnud ainult 1.mail, on olnud nii aprilli viimasel laupäeval kui ka mai esimestel päevadel.
Värvikamaid juhtumisi vast teavad kokkutulekulised paremini kui mina. Mulle on jäänud meelde inimesed. Ütlen kohe ette ära, et ei maksa loetelus mainimata jäetuna arvata, et ma temast lugu ei pea. Paratamatult jääb aga mõni eredamalt mällu kui teine. Muusik Paavo Eensalu (unitra). Naljakas, et helisid püüda oskavatel inimestel on mingi aura, mis nagu sireen kusagil õhus vibreerib ja ligi meelitab. Ma kuulen seda. Kahju, et tema tegemisi loodufotograafina viimasel ajal pole palju saanud jälgida. Veel jäid kohe meelde isad ja nende pojad, nüüd juba suured mehed Meelis Tartust ja Virumaa habekaku-poiss Tanel. Äärmiselt soe ja südamlik inimene on kunstnikuhingega Kristo-Musikäpp. Alati on oodatud kohtumised Kaupsi ja Kariniga.
Hilisemad aastad on toonud juurde sümpaatseid noori, kelle üle saab üksnes rõõmu tunda. Vennad Voormansikud Suure-Jaanist ning siira ja avali olekuga Karl. Mälestustesse jääb abivalmis Kolumats (Karel), keda juba poolteist aastat meie hulgas pole. Tema oli ühel kokkutulekul see, kes hommikul ärkajatele lõkkel kanamune praadis. Iga kord, kui sügiseti neid istutatud kuusetaimi rohust ja võsast puhastan, meenub Karel. Millised puukesed tema istutatud on? Kas need siin? Karel oli Vändra mail üles kasvanud.
Tänuga mõtlen Remole, tundlikule ja andekale inimesele ning heale sõbrale, kes on õpetanud mind oma piltide kaudu looduse haprust ja ilu nägema. Loodusfoto on kunst, mis räägib vaatajaga. Fotograaf jätab pildile ka osakese endast, oma mõttemaailmast, suhtumisest. Oluline on tehniliste võimaluste avaramaks muutumise tuhinas jääda ausaks nii iseenda, looduse kui vaataja suhtes.
Ma armastan inimesi, kelle jaoks on loodus ja tema käekäik olulisem maisest varast. Et elule tagasi vaadates saaks öelda: vähemalt mina püüdsin teha kõik, et minu lastele jääks puhast vett, õhku, inimkätest puutumata metsatukkasid, linnupesi täis merelaidusid, sookailudest lõhnavaid rabasid, kotkakilkeid ja kakuhuikeid. Nõuab suurt meelekindlust teha pealiskaudsusest kubisevas materiaalses maailmas õigeid valikuid soovide ja püsiväärtuste vahel.
Kodumaa
Pohlad kanarbikuga
Kust tekkis huvi looduse vastu ja kes tutvustas sind loodusele?
Huvi metsas luusida oli mul juba päris väikese tüdrukuna. Kobras, oma sünnikodu põldude taga, oli kohe mets ja sinna julgesin ka üksinda seenele minna. Küllap enne ikka keegi näitas, millised kõlbavad. Selgelt mäletan kuusikust võiseente korjamist ja lepikus kasvavaid puna-lillasid lepaseeni. Need ajasid piima välja – see oli maal rusikareegel, et sellised kõlbavad süüa. Hiljem tuli seente vastu suurem huvi (ja mitte ainult kulinaarne) ning tunnen ka vähem korjatavaid söögiseeni, teen vahet šampinjonil ja kärbseseenel, julgen lõigata austerservikut, kui juhtun teda lehtpuukännult leidma. Pean ennast päris tugevaks söögiseente tundjaks.
Loodus ise hakkas end mulle tutvustama juba üle 60 aasta tagasi. Kui kivihunniku vahelt metsmaasikaid korjasin ja rästik sõrmede vahelt läbi libises – mis see siis muud oligi, kui et rästik tahtis näidata: „pole ma nii kuri ühti kui arvatakse”. Olin siis vist 5-aastane. Loomulikult pistsin kisades kodu poole jooksu. Pelgasin neid madusid kuni viimase ajani. Eelmisel suvel nägin rästikuid väga palju, nii et pildistades tekkis huvi neid lähedalt uurida, sealjuures säilitades teatava aukartuse. Siiski enam ma ei võbise ega pista kohe jooksu.
Kodutalu karjakoplis oli savine tiik, kus elasid verekaanid. Lapsel oli põnev seal jalgupidi soojas vees paterdada ja välja tulles olid säärte küljes mustad vingerdavad elukad. Kahjuks aeti see tiik maaparanduse käigus kinni ja kaanid hukkusid.
Viimase 10 aasta jooksul on mul olnud palju sõpru, kes on õpetanud loodust vaatlema ja kuulama. Kotkaklubi poisid, kellega mind metsaelu kokku viis, on suunanud linde vaatlema. See oli minu jaoks varem täiesti tundmatu maailm. Noh, et vares, kuldnokk ja pääsuke meil elavad – see oli küll selge, aga need ülejäänud 370 tiivulist… Aegamööda ja vaevaliselt, aga teadmised hakkavad tulema.
Kõige vaimukam, täbaram või naljakam kogemus seoses looduses liikumisega?
Naljakamatest olukordadest meenuvad paar lugu. Üle-eelmisest talvest, kui lund polnud ja lühike päev sai kiiresti otsa, meenub üks selline. Kuna mul on pesade otsimise „haigus”, siis käisin ka riigimetsa mägralinnakut vaatamas. Oli vaja kindlaks teha, kas kõik 11 uruava on talveks suletud. Põikasin sealt edasi metsakvartalite sisemusse ja uurisin suuremaid potentsiaalseid pesapuid, kus võiks hiireviu, kanakull, konnakotkas või mõni kakk pesitseda. Suund liikumiseks oli teada, aga kui läks päris pimedaks ja tuli tagasi teele jäetud auto poole liikuma hakata, tundsin ühel hetkel, et „siin pole ma varem käinud”. Liikusin heledama õhtutaeva suunas piki sihti edasi ja kauguses paistsid kõrged männid. Pagan võtaks, kust sellised männid siinsetesse metsadesse võisid tekkida? Enne mände oli veel üks ilus kuusenoorendik. Seal lõppes siht ära. Mingi jama! Ja siis äkki – kurat! See on ju minu oma mets! Juba tükk aega olin käinud, ühel pool sihi ääres mu oma mets, teisel pool riigimets. Ma polnud varem lihtsalt mööda seda sihti jalutanud, ikka metsas sees ragistanud, seepärast ei saanudki aru, kus olen. Vaat, mis pimedus teeb. Astusin siis mööda teed auto poole ja muudkui naersin omaette – häbi-häbi! - ei tundnud oma metsa mände kauguses ära!
Teine täbar-naljakas lugu juhtus läinud suvel Taarikõnnu rabas, kui käisime kotkameestega kaljukotka poega rõngastamas. Olin seal varem kolmel korral käinud, aga iga kord kotkapoiste sabas. Ligipääsuks tuleb üle suure sügava peakraavi minna, mis on alati vett täis ja kus ilma vööni vette minemata on ülesaamiseks põõsastes peidus üks palk. Seega üksainus kindel koht. Rabasse pääsemiseks tuleb käia läbi võseriku ja pika rohu, siis läbi rabaäärse põlislaane, enne kui maapind rabale kerkima hakkab ja männid vastu tulevad.
Pärast rõngastamistoiminguid arvasin, et mul pole nii kiired jalad kui noortel kotkameestel ja hakkan ees rabast välja liikuma. Siht oli teada, kraavid ja võpsik meeles. Aga ühel hetkel märkasin, et rohus pole enam tuleku jälgi, muidu peaks kõik õige olema. Helistasin poistele, et kas nad tulevad juba järele. Jaa, aga nemad on juba autos, ootavad mind suure kraavi taga. Küsin, et kus see auto siis on. Anti signaali, aga ma ei kuule, nii kaugel. No siis oli selge, et olin vale kursi võtnud. Tuldud teed tagasi ja uuesti. Helistame, nemad signaalitavad. Igavene nõrk peenike piiks ka sel Suzukil, ei saa aru, kust kandist kostab. Lõpuks sattusin rinnuni rohuga soisele maalapile, kus üksikud hõredad sanglepad ja palju mättaid. Seda suurt kraavi, millest vaja üle minna, polnud aga kusagil. Tund läks mööda, mina muudkui suman, kuni lõpuks leidsin kraavi. Selle taga tee. Sedaviisi saime siis pikapeale telefoni teel aru peale, et olin õigest kohast 800m lõuna suunas liikunud. Kuna kesköö lähenes, siis polnud eriti tark tegu riietega läbi kraavi teele ujuda ja tuli see 800 m piki kaldavõsa ja mättaid ülepääsukohani käia. Jube piinlik lugu oli. Vanamutt Kotkaklubist tahab võrdväärsena noorte meestega pesi kontrollimas käia ja siis kaob ära! Pärast sai naerda küll, kui autos istusime.
Mis on sinu jaoks kõige parem päevaaeg, aastaaeg, valgus ja koht loodusilu nautimiseks?
Ühest vastust mul pole. Parim päevaaeg on vist õhtu. Kuigi võiks olla hommik. Aga ma olen õhtune inimene ja kui on vähegi võimalik, siis magan hommikud maha.
Aastaaegadest meeldib kevad, kui esimesed sinililled tärkavad. Oh seda rõõmu, linnulaulu, mutukate suminat ja ootust! Ja värskete kaselehtede lõhn! Aga samaväärne on ka oktoober, värvide kuu. Sügisel meeldib see, et rabelemised on möödas, on rahunemine ja rohkem aega mõelda, lihtsalt olla. Lumi ja talv pole minu jaoks. Välja arvatud mõned erilised valgushetked, mis on võimalikud ainult koos lume peegeldusega.
Lumega võib teatud ilmaoludes olla just eriline valgus, eriti pärast päikeseloojangut. Loojangule vastupidises suunas võib talvel näha imelisi halli-sini-lilla-roosasid üleminekutoonides taevakihte. Ja see on nii kaunis! Loomulikult meeldivad mulle kõik värvilised loojangud. Aga kõige veripunasemat taevast musta maa kohal olen näinud oktoobris.
Valgus ja kohad on sageli omavahel seotud. Näiteks mere ääres. Aga üle kõige on ikka mu oma ja armas paigake seal väikese Massu jõe ääres, kus istun vahel üksinda, kuni viimane loojanguvalgus kaob. Puude siluetid heledama taeva taustal, tasane veevulin, suveööl kaugusest kostev rukkirääk või jõe ääres kõrkjates „õmblusmasinal” pikki õmblusi siristav jõgi-ritsiklind…
Milline on olnud sinu põnevaim kohtumine metsiku elusolendiga?
Elamuslikum kohtumine on olnud ilvese nägemine. Mina jälgisin kitseema kahe tallega, kes jõeaasal vaikselt sõid. Ootamatult kitsemamma röögatas koleda häälega ja pistis minu suunas jooksu, talled järel. Olin varjul kuuskede all, kust kitsed nina alt mööda kappasid ja otse sumaki! jõkke. Nende kannul kihutas mingi heledama karvaga loom, kes enne vett peatus ja kaldale lõõtsutama jäi. Vaat see oli elamus näha pettunud ilmega lõõtsutavat kiskjat – metsakassi.
Sel ajal mul fotoaparaati polnud, jäid vaid mälupildid. Aga vahest oli isegi parem, et ei pidanud end liigutama ega kaamera seadmisega reetma. Selle võrra sain kauem päris lähedalt ilvest vaadata. Kuni ta lõpuks mu haistis või ära nägi ning seepeale üle mahalangenud puu jõe teisele kaldale metsa läks.
Mida sa kannad looduses liikudes alati kaasas?
Mobiiltelefon, tikud, (tulemasin), fotokaamera ja binokkel (kui parasjagu mingit tööd ei tee). Talvel on seljakotis linnutoit. Suve lõpul või sügisel ka korv ja nuga. Raha- ja muud mured püüan maha jätta.
1.mai on saanud traditsiooniliseks talgutepäevaks, mil looduspiltnikud tulevad Vändra maile metsa istutama. Kuidas ja tänu kellele see traditsioon alguse sai?
Metsa olin enne nimetatud talguid istutanud oma maadel juba vähemalt 6-7 aastat varem. Ka talgute korras koos kohalike jahimeeste, külarahva ja kord ka kampaania korras laulupeolistega. Enamasti aga istutasin ise koos abilisega. Mai algus on parim aeg metsataimede istutamiseks, sest mullas on veel parajalt palju vajalikku niiskust ega pole ka liialt soe, et taimed kahjustatud saaksid.
Traditsiooni tekkimisel on väike eellugu või mõjutus. Mõte kutsuda 2006.a. kevadel looduspiltnikud metsaistutustalgutele tekkis 2005.a., kui looduspilt.ee juba olemas oli. Sellele saidile juhatas mind poeg Raini ning esialgu teadsin rohkem vaid Svenist, kelle tolleaegse koduka pildid/jutud olid mu igapäevane vaatamine/lugemine. Mind võlus tookord, kuidas Sven kirjeldas puhaste mõtetega loodusesse minemist. Et siis tuleb ka loodus ise sinu juurde ja avab oma saladused. Olin vaimustunud tema esimestest hundipiltidest ja nende saamisloost. Olen hiljem korduvalt mõelnud, et neile, kes ei tule looduselt midagi nõudma, võtma, teda segama, häirima, muutma – neile tasutakse hiljem heldelt. Oleks vaid kannatust seda tarkust järgida…
Lugesin tol ajal LP foorumi postitusi ja märkasin, et rahvas igatses lisaks Alam-Pedja kokkutulekutele tihedamini kokku saada. Minagi soovisin loodusfotograafe lähedalt näha. Teadsin neid vaid piltide ja tolleaegsete varjunimede järgi. Oli vaja midagi omalt poolt välja pakkuda, et see ärataks looduspiltnikes huvi Vändra maile sõita.
Nii ma siis saatsin Svenile meili, et kui on huvi, siis mina ootaksin rahvast oma metsas talgutele ja hiljem saaks kokkutulekut pidada. Sven võttis ettepaneku vastu ja ilmuski kuulutus foorumis. Esimesed talgud olid Kobra metsas, minu sünnikodu metsas. Rahvast oli palju. Sealt liikusime edasi Massu jõe äärde, minu esivanemate kunagisele talukohale. Hilisemad kokkutulekud koos metsaistutusega on kõik Massu jõe lähistel toimunud.
Millised on olnud kõige värvikamad ja meeldejäävamad juhtumised kevadistel metsaistutustalgutel 1.mail?
Kõik kokkutulekud ei ole olnud ainult 1.mail, on olnud nii aprilli viimasel laupäeval kui ka mai esimestel päevadel.
Värvikamaid juhtumisi vast teavad kokkutulekulised paremini kui mina. Mulle on jäänud meelde inimesed. Ütlen kohe ette ära, et ei maksa loetelus mainimata jäetuna arvata, et ma temast lugu ei pea. Paratamatult jääb aga mõni eredamalt mällu kui teine. Muusik Paavo Eensalu (unitra). Naljakas, et helisid püüda oskavatel inimestel on mingi aura, mis nagu sireen kusagil õhus vibreerib ja ligi meelitab. Ma kuulen seda. Kahju, et tema tegemisi loodufotograafina viimasel ajal pole palju saanud jälgida. Veel jäid kohe meelde isad ja nende pojad, nüüd juba suured mehed Meelis Tartust ja Virumaa habekaku-poiss Tanel. Äärmiselt soe ja südamlik inimene on kunstnikuhingega Kristo-Musikäpp. Alati on oodatud kohtumised Kaupsi ja Kariniga.
Hilisemad aastad on toonud juurde sümpaatseid noori, kelle üle saab üksnes rõõmu tunda. Vennad Voormansikud Suure-Jaanist ning siira ja avali olekuga Karl. Mälestustesse jääb abivalmis Kolumats (Karel), keda juba poolteist aastat meie hulgas pole. Tema oli ühel kokkutulekul see, kes hommikul ärkajatele lõkkel kanamune praadis. Iga kord, kui sügiseti neid istutatud kuusetaimi rohust ja võsast puhastan, meenub Karel. Millised puukesed tema istutatud on? Kas need siin? Karel oli Vändra mail üles kasvanud.
Tänuga mõtlen Remole, tundlikule ja andekale inimesele ning heale sõbrale, kes on õpetanud mind oma piltide kaudu looduse haprust ja ilu nägema. Loodusfoto on kunst, mis räägib vaatajaga. Fotograaf jätab pildile ka osakese endast, oma mõttemaailmast, suhtumisest. Oluline on tehniliste võimaluste avaramaks muutumise tuhinas jääda ausaks nii iseenda, looduse kui vaataja suhtes.
Ma armastan inimesi, kelle jaoks on loodus ja tema käekäik olulisem maisest varast. Et elule tagasi vaadates saaks öelda: vähemalt mina püüdsin teha kõik, et minu lastele jääks puhast vett, õhku, inimkätest puutumata metsatukkasid, linnupesi täis merelaidusid, sookailudest lõhnavaid rabasid, kotkakilkeid ja kakuhuikeid. Nõuab suurt meelekindlust teha pealiskaudsusest kubisevas materiaalses maailmas õigeid valikuid soovide ja püsiväärtuste vahel.
Kodumaa
Pohlad kanarbikuga
3 Comments:
Väga armas lugemine oli! /Gaida/
Aitäh Leili sisukate vastuste eest!
Kel huvi Leili tegemiste vastu, siis külastage veebilehte http://blog.maaleht.ee/leilimetsalood
Nauditav ja tõesti armas lugemine oli!
Postita kommentaar