Mulle juba tundus, et sellel metskitsel jagus silmi vaid oma lepavõsa imetlemiseks, sest ta külitas maas ja vaatas ainiti selles suunas. Ainult selja taha keeratud kõrvad reetsid, et ta ka minu roomamismaratonile kaasa elas. Pildil on see hetk, kui ta mõtles mugimise vahepeal igaks juhuks ikkagi mind ka üle vaadata. See vist tekitas suurt huvi ja tuli pärastpoole päris lähedalt kaema.
Subscribe to:
Postituse kommentaarid (Atom)
1 Comment:
Mõnusalt rahulik, peaegu still-life./Gaida/
Postita kommentaar