Müüriherilane- „korstnapitsi“ ehitusmeister

See artikkel on pühendatud tänasele sünnipäevalapsele- Karlile! :)
Muhedat sünnipäeva Sulle, Karl, ning head silma looduse jäädvustamisel!

Olen märganud väikeste kõverate torude teket Vooremaal saviseguse pinnasega nõlvadel. Lähemal vaatlusel silmasin mitut herilaselaadset putukat, kes askeldasid aeg-ajalt torude juures. Putukate tegevus hakkas mind huvitama, tänu torukeste omapärasele spiraalsele arhitektuurile. Vaatluseks sobivaim aeg oli päikeseline kuiv keskpäev, mil loomakesed aktiivselt oma urgude juures askeldasid.

Odynerus spinipes viimas pessa järglastele toiduks paralüseeritud niidupunnpea (Ochlodes venatus) röövikut.

Liigi määramist abistas herilase ehitise omamoodi kuju, mida määrajas oli kirjeldatud kui kõverdunud korsten. Selgus, et selline pesa sissepääs esineb saviherilase alamsugukonna Eumenidae perekond müüriherilane Odynerus liigil Odynerus spinipes. M.Chinery Euroopa putukate määraja koostaja ei andnud eestikeelset nimetust, kuna tegu on ilmselt väikese ja vähemärgatava liigiga. Oma vaatluste käigus ristisin mutuka „londimeistriks“, sest tema meisterlikud ehitised meenutasid kõverdunud lonti. Müüriherilasi iseloomustab üksikelulisus ja neid võib Eestis kohata maist septembrini.

Herilase kuju ja värvuse kirjeldamine

Esmakohtumisel Odynerus spinipes` ega arvasin, et tegu on mõne laialtlevinud ühisherilase väiksema isendiga, kuid eksisin. Saviherilased on ühisherilastega lähisugulased, mõlemal leidub ühiseid iseloomulikke tunnusjooni. Ühine omadus on puhkeasendis tiibade pikisuunas kokkuvoltimine ja tiivakettude ulatumine eesseljani. Samuti on mõlemad liigid enamjaolt musta ja kollase kirjaga, mille poolest on herilased ja mesilased inimestele äratuttavad putukad. Minu vaatlused on andnud Odynerus spinipes`e kehapikkuseks 11-13mm. Lähemal vaatlusel on Odynerus spinipes ühisherilastest erinev kehakujult: saledam, rindmiku ja tagakeha ühendus kitsam, küllalt siledal kesksäärel märgatav üks kannus, ühisherilastel seevastu kaks kannust. „Londimeistrit“ võib kergelt segamini ajada tema suguvenna Eumenes coarctatus`e, kes elab nõmmedel ning teeb pudelpesi, ja kaevurherilaste hulka kuuluva Cerceris arenaria` ga. Viimasega jagab Odynerus spinipes suurelt osalt ka elupaiku.

Ettevalmistus järglaste saamiseks

Odynerus spinipes valib pesapaigaks tavaliselt savised järsakud või savi ja õle segust valmistatud majade seinad. Vooremaal võis vaadelda „londimeistri“ tegutsemist kerge kaldega savikas-liivasel kõvakstallatud pinnasel, kuhu mutukas kaevas ringikujulisi auke. Tähelepanuväärseks muutus herilase tegevus augukaevamisele järgneval päeval, kui võis jälgida kõvera pesatoru ehitust uru jätkuks. Uru süvendamisel toruke kasvas. Emaherilane tassis pesast välja ikka uusi savitükikesi ja niisutas neid enda süljega, pikendades nii oma ehitust. Algul kõrgub toruke peaaegu horisontaalselt, kuid hiljem paindub spiraalselt maa suunas. Minu vaatluste kohaselt on toru pikkus üks kuni kaks sentimeetrit. Kõikidele voltherilastele (Vespidae) on iseloomulik, et nad munevad kambritesse veel ennem, kui hakkavad tooma saaki. Emased riputavad oma munad kambrikeste lakke. Kambreid on urus mitu. Saviherilased (Eumeninae), nagu paljud kaevurherilasedki kannavad oma vastsetele mõne paralüseeritud putuka. Tavaliselt on nendeks väikeste putukate vastsed (mardikatest kärsaklaste ja tooneseplaste tõugud, liblikatest mähkurlaste, leediklaste ja punnpeade röövikud). Täiskasvanud aga toituvad ise õienektarist. Huvitav tähelepanek oli see, et saagivarumine toimus suure kiirusega- „londimeister“ suutis seitsme minuti jooksul pesaugu juurde kanda kuus punnpea röövikut! Sellel hetkel, kui munast väljunud vastne hakkab toituma, suleb herilane uru tihedalt saviga, kasutades tõenäoliselt toru materjali. Minu vaatlused on näidanud, et noored herilased närivad ennast maa seest välja 44-46 päeva pärast uru sulgemist. Võib oletada, et liik pesitseb suve jooksul kahe põlvkonnana.

Odynerus spinipes ehitamas pesatoru. Ta toob lõugade vahel urust välja kokkumäkerdatud liivapallikesi ning kinnitab need suiste ja tagakäppade abil toru jätkuks. Nii tekibki spiraalne „korsten“. Oluline faktor on päikesepaiste, mis võimaldab tükkide kiiret kuivamist.

Kutsumata külalised
Arvasin, et selline uhke torupesaehitis on kui kindlus, mida keegi naljalt külastada ei julge Eksisin. Palju kordi käisid külas kuldherilased(Chrysis viridula), kes ilmselt munesid oma munad „londimeistri” kogutud pesakambrisse. Liigi Chrysis virudula emane nakatab müüriherilase Odynerus spinipese vastseid, kui need on juba nukkumiseks valmis. Mis aga juhtub, kui sissetungjat tabab pesa tõeline omanik? Kuldherilasel on selle vastu kaval võte- kuna pesaurus on pime, ei märka „londimeister”, kellega täpselt tegu. Kuldherilane tõmbab ennast kerra ning saviherilane tassib sissetungija lihtsalt välja, arvates, et tegu prahiga. Märkasin, et „korsten” meelitab kohale Cerceris arenaria, kuid nemad ei tegutsenud, passis teine vaikselt võõras pesas. Huvitav, kas nemadki ei peitnud oma munad võõrasse pessa?

Kuldherilne (Chrysis viridula) on sage külaline „londimeistri“ ehitistel.

Tee ise Odynerus spinipes`e vormikast

*kast mõõtmetega 40x30x14cm. Laua laius 2cm

*anum (10 L)

*pool anumat savi (mitte poe oma!)

*pool anumat vett

*kaks peotäit õlgi

*peotäis saepuru

Tükelda savi. Täida anum veega. Sega ja lase seista kaks-kolm nädalat. Segama peaks pea iga päev, et moodustub ühtlane mass. Seejärel lisada savile õlgi ja peotäis saepuru. Savi-õlesegu valada puust vormi, lasta kuivada õues, varjulises kohas. Savi peab kuivama kõvaks, kaks kuni kolm kuud. Kast üles riputada maja seinale, umbes poole meetri kõrgusele maapinnast. Võib proovida kodus järgi.

Pildistamisel kasutasin 180mm makroobjektiivi, mis võimaldas londimeistri tegutsemist kaugemalt jäädvustada. Märkasin, et väike herilane on küllalt pelglik maas lamava kogu suhtes ning kui vähegi võimalik, võttis mutukas nõuks läheneda pesale kaugema nurga alt. Kokku olen jälginud Odynerus spinipes`t kahel suvel ning mõlemad aastad on väga meeldejäävad olnud. Soovin, et ka teised looduses liikujad saaksid rõõmu tunda nende tegelaste märkamisest, et siis oleks, mida meenutada külmal talveilmal Müüriherilase pildistamise vahendid- kaamera pildistamiseks ja kartulikott hoidmaks riided puhtad.

Aitäh bioloog Jaan Luigile ja doktorant Villu Soonele heade nõuannete eest!

Kasutatud kirjandus

M.Chinery „Euroopa putukad“, 2005, Eesti Entsüklopeediakirjastus

„Loomade elu“, selgrootud III, Tallinn, „Valgus“, 1984

George C.McGavin „Putukad ja ämblikud“, Varrak, 2005

Urmas Tartese artikkel „Elu kiriku alusmüüril“ http://www.ohtuleht.ee/ilm/artikkel/124742

Lülijalgsete hõimkond ( Arthropoda)-> klass: putukad (Insecta) -> selts kiletiivalised (Hymenoptera) -> alamselts: rippkehalised (Apocrita) -> rühm: astlalised (Aculeata) -> sugukond- voltherilased (Vespidae) -> alamsugukond: saviherilased (Eumenidae) -> perekond: müüriherilane (Odynerus) -> liik (Odynerus spinipes)

Tekst ja fotod: Meelis Kalev