Ma ei satu just väga tihti rabadesse, kuigi ka minu kodukülas on rabamaastikku. Kui rabasse peaks aga sattuma aeg-ajalt, siis patsutan vist iga puud ning tõmban alati sõõmu värsket ja mõnusat männist õhku. Kevad ja suvi on rabas täis elu. Arvan siiani, et sügisel ning talvel on vaja pisut rohkem loovust mängu panna, et rabast häid pilte koju kaasa tarida. Mina avastasin selle kevade lõpus enda jaoks jõhvika õied. Esimene emotsioon oli: ''Kas nad nii väikesed tõesti ongi?!?'' Ei peatunud just väga kaua sel küsimusel ning alustasingi pildistamist. Neid on päris keeruline pildistada, seega olen ise selle pildiga rahul. Noh, taust võiks ju alati ägedam olla. ;)
Subscribe to:
Postituse kommentaarid (Atom)
1 Comment:
Ma ka rahul pildiga. Eks see nii ole jah, et mida rohkem looduses käia, seda laiemaks muutub ka silmaring. Sven kirjutas ühes Cheesis, et kui tunned loodust siis loeks nagu raamatut. Nii üksikasjalikult kõik kirjas.
Postita kommentaar