Indrek Vendelin

Foto: Jaan Ostrov

1. Kuna ja milline oli Sinu esimene kokkupuude looduse ja loodusfotograafiaga?
Eks me kõik oleme looduselapsed, teine asi on aga see, kuidas me ümbritsevat maailma märkame ja näeme. Võiks öelda, et mina hakkasin ringi vaatama vaid mõned aastad tagasi, kui ostsin esimese kaasaegse digipeegli. Mull küll oli ka varem peegelkaamera, aga see oli ammu kooli ajal. Siis tuli pikem paus. Ei mäletagi enam, mis mind pani fotokat jälle kätte võtma, aga minu kolleeg Olav oskas igasugu põnevaid lugusi lindudest rääkida. Ja nii ta läks. Algul vaatasin lähimad põõsad üle, siis piilusin kodumetsa - nii mu "haare" vaikselt laienes. Täna julgen isegi naabervalda sõita.
2. Kõige vaimukam, täbaram või naljakam kogemus seoses pildistamisega?
Eks neid juhtumeid on palju. Mul kunagi ei vea veega. Iga kord kui vette ronin, saan märjaks. Panen kummikud jalga, läheb üle serva. Panen kaluri kummipüksid - ikka õnnestub jalad märjaks saada. Lähen paljajalu, siis kindlasti libisen ja olen üleni märg. No lihtsalt ei vea, ilmselt saatus. Seepärast on mul autos alati üks suur kilekott, millega on hea istet katta, kui riided täitsa märjad.

Kord siis käisime Kahala järvel luikesi pildistamas ja tagasiteel märkasin teeäärsel karjamaal lambaid talledega. Mõtlesin, et teeks paar tallepilti, jäime korraks seisma.Pildid tehtud, pakkisin fotoka ära kui järsku möödub meist auto suure hooga ja jääb seisma meie auto ees, diagonaalis, blokeerides teed nagu parimates Hollywood'i filmides. Mees hüppab autost välja: "Mis teed?". Me kolmekesi suud lahti - pole sellist actionid varem näinud. "Mis teed?!" - veidi kurjemalt küsis Mees. "Pildistan" - mis mul ikka vastata. "Aha, aga miks sul kott käes?" - ma just sättisin seda suurt kilekotti istmel, kuna riided olid märjad (käisin ju järvel pildistamas). "Sest püksid on märjad" - sellist vastust teine ei oodanud. Ma võtsin kaamera koos 300 f2,8 objektiiviga kotist välja. Vaid siis jäi Mees mu kahtlast juttu uskuma. Jäime veidi jutustama. Tuli välja, et mingi pätikari varastab niivisi loomi, otse karjamaalt - pistavad kotti ja kiire minek. To Mees oli aga taluomanik. Hea, et tal püssi kaasas polnud.

3. Milline teema köidab loodusfotograafias kõige enam?
Ei olegi sellist. Hea meelega pildistan nii maastiku, makrot, loomi kui ka linde. Tavaliselt ongi kogu optika kotis kaasas.
4. Milline asi peab kindlasti fotokotis olema, kui pildistama lähed?
Hea tunne, et täna saab pilti. Ma ei oskagi tuua esile mõnda konkreetset optikat, kõik on mulle armsad.

5. Kõige parem päevaaeg, aastaaeg, valgus ja koht pildistamiseks?
Iga pildi jaoks on oma aeg ja valgus. Teine asi on kas oled õiges kohas, et seda valgust õigesti ära kasutada.

6. Unistuste pilt näeks välja milline?
Mis neist piltidest ikka unistada, neid imeilusaid või põnevaid hetki on nii meeletult palju, oleks vaid oskus neid näha ja kaamerasse mahutada.
7. Põnevaim avastus siiani Eesti looduse kohta?
Poleks uskunud, et ta nii mitmekesine on. Iga käiguga avastan midagi uut ja huvitavat. Aga eelmine aasta nägin esimest korda hunti.


Pildilugu
Eelmine suvi rebane tõi kutsikad naabrimehe kuuri alla. Algul tundus see uskumatu - inimesi seal kandis oli kogu aeg, aga ju tal tundus see turvaline paik. Rebasekutsikad olid täiesti kartmatud ja ei läinud palju aega, kuni nad ka minu aias hakkasid käima. Aga naabrimehe liivakoorem oli ikka parim mängupaik.

Veel pilte autorilt: http://vendelin.ee