Alguses näis veider mõte, et tekitada kunstlikult pildile udu. Oleme ju „näperdamata“ piltide austajad. Kuid ei pea vääraks asetada objektiivi ette plastmassist juppi, mis tooks heledamad toonid välja ning looks uduefekti. Täitsa läheb kokku minu eetika, mõtete ja tegudega looduse jäädvustamisel.
Kuna finantsiliste vahendite nappus ei lubanud filtrihoidjat muretseda, siis pidin leppima filtri hoidmisega käest. Prantsusmaal toodetud 8,4cm korda 8,3cm Cocini udufilter P850 maksab Photopointis alla 21euro ja Fotoluksis alla 15euro. Photopointis saab soetada siit ja Fotoluksist saab soetada siit.
Olen tähele pannud, et filter kaotab ära detaili- väiksemad, peenemad ja heledamad osad „sulatab“ üheks massiks. Samuti teeb osadel juhtudel pildi veidi kollasemaks ehk soojemad toonid kerkivad esile.
Effekt Cocini udufiltri puhul on üsna õrnake ja ei tee erilisi moonutusi. Erinevalt polarisatsioonifiltritest, kus helesinise taeva saab keerata vaat et musta värvini välja. Polafiltri puhul on tõenäosus, et pilt rikutakse plastmassjupiga ära, palju suurem.
Sihilikult võetud udustes piltides näeks vaataja mingit unenäosarnast olukorda. Unenäod ju ongi sellised ähmased, natukene segased ja tihtipeale ka seletamatud. Ühe võimalusena, kuidas udust kaadrit saada, oleks hingata objektiivi esiläätse peale, aga aur kipub soojematel päevadel liiga ruttu nurkadest kaduma. Pealegi õhkamine läätsele tekitab pikema aja jooksul suurel hulgal väikseid kondensatsiooniplekikesi, millest pärast raske lahti saada.
Unenäosarnaseid pilte on albumisse kogunud prantslane Vincent Munier. Kogumik on välja antud ainult prantsuskeelsena ja selle pealkiri kõlab „Au fil des songes“. Väärt pildid. Kahju, et luuletustest, mille autoriks ei ole Vincent ise, prantsuse keele mitteoskaja aru ei saa.
