Jan Lepamaa

Foto: Inga Russak

1. Kuna ja milline oli Sinu esimene kokkupuude looduse ja loodusfotograafiaga?

Olen üles kasvanud maal ning side loodusega on alguse saanud lapsepõlvest, ehk siis ammu-ammu aega tagasi :) Mäletan, et juba pisikesena meeldis teiste lastega koos mängimise asemel üksi mööda metsaaluseid ja põlluääri ringi kolada. Siis, kui teised lapsed kulli ja keksu mängisid, istusin mina ninapidi näiteks mutimullahunnikus :). Pilte siis veel ei teinud, küll aga sai lehitsetud erinevaid ajakirju, kus ilusaid looduspilte oli. Loodusfotograafia on hilisema aja avastus. Lapsena koolipõlves sai küll pilte tehtud, kuid mitte loodusest. Esimeseks päris oma aparaadiks oli Smena 8M, millega sai ikka päris palju pilte tehtud. Järgmiseks sai hangitud juba peegelkaamera – Zenit 11. Ka selle aparaadiga sai koolipõlves palju pildistatud, kuid siis jäi fototeema päris mitmeks aastaks soiku ja aparaat riiulile tolmu koguma. Uuesti tekkis huvi ja soov pilte teha siis, kui avastasin enda jaoks Fotokala. Algusaegadel oli seal päris palju ka loodusfotosid ning tekkis tõsisem huvi ja hasart, et ka ise midagi sarnast pildile saada. Esimesed sinna saadetud pildid ongi tehtud Zenidiga. Ja siis tuli juba digiajastu…

2. Kõige vaimukam, täbaram või naljakam kogemus seoses pildistamisega?

Omal ajal veel filmile pildistades suutsin kord terve filmi nö. „täis pildistada“ ehk siis 36 kaadrit. Peale mida avastasin, et film oli küll aparaadis, kuid edasi ei kerinud ja ühtegi pilti tegelikult ei saanudki. Peale seda sai alati hoolikalt jälgitud, et film kenasti kinnitatud oleks ja ka edasi keriks.

Teine juhus oli, kui taaskord mingit putukat taga ajades sai kõhuli rohus oldud ning äkki tundsin, et miskit on valesti. Loomulikult olin suutnud ennast sipelgate teele sättida, mis neile eriti ei meeldinud. Nagu ka mulle endale peale nendepoolseid märkusi :)

3. Milline teema köidab loodusfotograafias kõige enam?

Üheks lemmikuks on kujunenud makro. Suudan ennast vahel tundideks „unustada“ mõne õie või kõrre juurde ning ikka ja jälle avastada mõne uue võttenurga või huvitava putuka. Või siis tundide kaupa ajada taga mõnda liblikat. Ka talvisel ajal saab edukalt makrotada.

4. Milline asi peab kindlasti fotokotis olema, kui pildistama lähed?

Kindlasti peaks seal olema kaamera koos mõne objektiiviga ning makrotama minnes ka nurkpildiotsija. Ei tohi unustada ka laetud akusid ja tühja mälukaarti. Üks huvitav tähelepanek fotokoti sisu kohta on, et kui pildistama minnes midagi fotokotist välja tõsta, et kott kergem saaks, siis hiljem avastad, et just seda oleks vaja olnud. Usun, et sellega on meist enamik kokku puutunud.

5. Kõige parem päevaaeg, aastaaeg, valgus ja koht pildistamiseks?

Parim aeg on suvine varahommik, kui päike on just-just tõusnud ning esimesed kiired valgustavad kastepiiskades rohukõrsi. Kohal polegi väga olulist vahet.

6. Unistuste pilt näeks välja milline?

Ilmselt unistused aastate ja uute piltidega muutuvad, kuid praegu on unistuseks saada pildile varahommikune kastepiiskadega kaetud liblikas. Loodetavsti eeloleval suvel see ka õnnestub.

7. Põnevaim avastus siiani Eesti looduse kohta?

Kuivõrd mitmekesine ja liigirikas on tegelikult Eesti loodus.

Pilt ja pildilugu:

Viimane piisk karikasse

Sellel pühapäevahommikul sadas vihma ja rahet. Ilm oli suhtelislet jahe ja tuuline ning tundus, et ega erilist pildilootust pole. Päeva peale siiski ilm paranes ning pilve vahelt piilus kohati isegi päike. Otsustasin, et tuleb minna… rabasse. Õnneks on kohe elukoha kõrval pisike raba, kus päris tihti fotokaga hulgun. Ka sellel päeval otsustasin sinna minna. Kindlat pildiideed ei olnud, kuid lootsin, et ehk leian miskit huvitavat. Ja nii ka läks. Mingil hetkel märkasin mahalangenud puutüvel sätendust. Alguses mõtlesin, et lihtsalt mõni veepiisk, kuid otsustasin siiski asja veidi lähemalt vaadata. Selgus et oligi veepiisk, kuid mitte niisama piisk, vaid piisk, mis täitis terve karika. Piisk oli maandudnud porosambliku torukujulisel osal ning sätendas pilvede vahelt piiluva päikese kiirtes. Pooltund möödus kiirelt, otsides parimat võttenurka ja kompositsiooni. Väike hirm oli ka, et aeg ajalt puudelt langevad piisad karikas oleva minema pühivad või et ise kogemata mõne ettevaatamatu liigutusega puud raputan ja piisk kaob. Kõik läks siiski kenasti ja tulemus on siin.

Veel pilte autorilt: http://lepamaa.eu