Paavo Eensalu

Pilt: Erakogu

1.Kuna ja milline oli sinu esimene kokkupuude looduse ja loodusfotograafiaga?
Loodus sai südamelähedaseks ilmselt võrumaa metsades ja järvedes, kus kasvasin üles lapsena. Fotograafia lisandus tükk maad hiljem, umbes 8 aastat tagasi, kui hakkasin nautima klõpsimist kõigepealt filmiseebikaga, siis digiseebikaga ja kui nende võimalused üsna ruttu kitsaks jäid, siis hankisin esimese digipeegli ja tõsisem pildistamise õppimine ja nautimine hakkas pihta. Algul oli vaja klõpsida iga rohukõrt, juba katsetamise mõttes, nüüd teen pilti palju harvem, kui tunnen, et võib ka asja saada.
Loodusfotograafia annab ka hea põhjuse end nelja seina vahelt välja ajada ja värskes õhus huvitavaid kohti avastada. Tervislik hobi.

2.Kõige vaimukam, täbaram või naljakam kogemus seoses pildistamisega?
Ilmselt kunagine jäämoodustiste pildistamine merel, mis lõppes vette kukkumisega, aga sügavust oli õnneks ainult vööni.

3.Milline teema köidab loodusfotograafias kõige enam?
Ilmselt maastikud ja kõiksugused huvitavad detailid ja vormid looduses. Loomade-lindude tagaajamine ei tundu nii köitev. Sügavat meeleolu edasi andev perfektse teostusega maastikupilt võib mulle mõjuda väga müstiliselt.

4.Milline asi peab kindlasti fotokotis olema, kui pildistama lähed?
Fotoaparaat ei teeks pahaJ. Naudin väga fiksobjektiive, näiteks 100mm. Maastikute puhuks on alati kaasas ka lainurk 12-24mm. Tihti kulub teravate piltide saamiseks ära statiiv, ka päise päeva ajal. Kiilfiltrid on ka head abimehed, kuigi just väga tihti ei ole neid ette kruvima hakanud.
5.Kõige parem päevaaeg, aastaaeg, valgus ja koht pildistamiseks?
Lemmikvalgus on siis, kui päike paistab läbi kerge pilvekihi - nagu looduslik softbox. Päikesetõusu ja –loojangu kuldse valguse vastu on ka raske sõna võtta. Aastaajad on kõik huvitavad.

6.Unistuste pilt näeks välja milline?
Selline, mis paneks unistama. Kõige tähtsam pildi juures ongi minu jaoks see, et see suudaks mõjuda sügavuti. Usun, et alati on väga oluline, mis seisundis sa elad ja oled, selles mõttes on loodus kui pildistamisobjekt hea, et kui see vaatajale vähegi sügavuti mõjub, siis on see mõju alati kasulik, isegi tervislik. Rikkumata loodus on ju alati 100% loomulikus olekus, ta ei teeskle, ei emotsioonitse, ei tee draamat, ei põe, ei mõtle end sassi, ta lihtsalt on, ilma igasuguse pingutuseta. Ja pilt sellest paneb ehk mõne inimese ka mõtlema, kas ikka kallata see prügihunnik metsa või kas saagida oma mets lagedaks, võib-olla läheks teeks hoopis ise mõne klõpsu.
Paljud inimesed satuvad tänapäeval üldiselt harva loodusse, mis lisab loodusfotole veelgi tähtsust, toob looduse nö koju kätte.
Minu jaoks on tähtis ka esteetiline ilu, mille taju on muidugi alati subjektiivne, aga eks teengi ainult selliseid pilte, mis mulle endale meeldiks. Kui need siis ka kellelegi teisele sobivad, siis seda toredam. Ma ei tea näiteks palju inimesi, kes veedaks aega pilvi vahtides ja neid pildistades. Aga mulle meeldib, see on nagu pidevalt uuenev tasuta kunstinäitus taevas. Nii et minu jaoks on looduse pildistamine pigem kui kvaliteetse olemise või meditatsiooni vorm. Mis ei vähenda muidugi tehniliste oskuste tähtsust fotograafias. Paljud digipiltnikud komistavad kehva töötlusoskuse otsa, mistõttu ei jää pildid eriti loomutruud. Digiajastul peab arvuti taga tegelikult märksa rohkem vaeva nägema, et saavutada sama loomulik tulemus kui slaidifilmile jäi.

7.Põnevaim avastus siiani Eesti looduse kohta?
Parim avastus ongi vist see, et ma ei jõua ära imestada, kui palju siin on igal aastal jätkuvalt avastamisrõõmu. Muidugi ka vanade lemmikkohtade taaskülastamine pakub iga kord uue elamuse. Võrreldes muu maailma lopsaka eksootikaga on Eesti loodus küll väike, aga armas.

Pilte autorilt: siit.