100 km jõge

Seda matka plaanisime sõbraga juba eelmine aasta, kuid kahjuks jäi see ajanappuse tõttu ära. See suvi sai aga eesmärk saavutatud
Eesmärk oli voolu jõul liikuda läbi Suure Emajõe Võrtsust Peipsini.
Suure- Emajõe pikkus on 100km ja keskmine voolukiirus 3,7 km/h.
Me plaanisime jõe läbi sõita nelja päevaga. Sõiduvahendiks oli kolmekohaline kummipaat ja peale selle veel üks väike paat kuhu panime reisiks vajalikud asjad.


Niisiis oli meil sõber Sandriga vaja püsida neli päeva 3 ruutmeetrisel alal.

1.PÄEV

Võrtsjärve äärde jõudsime umbes kell 11. Ilm oli selge ja väga palav, tuult polnud pea üldse. Tunniga saime oma asjad valmis pandud ja hakkasime triivima.

Jõe algus oli üsnagi kiirevooluline ja käänuline ning seetõttu ka üsna halvasti juhitav. Mitmeid kordi magasime õige hetke maha, mistõttu lõpetasime padrikus .
Umbes kuuest jõudsime Palupõhja looduskooli juurde, seal tegime ka esimese peatuse.
Plaan oli Robertit tervitada, kuid kurjad sääsed, keda jõe peal polnud ühtegi aga kaldad olid paksult täis, ajasid meid ruttu jälle paati edasi triivima.
Niisiis me triivisime edasi, kuni päike loojus. Peale loojangut läks järsku jahedaks ja tekkis udu. Just niisugune nagu olin ette kujutanud ja salaja soovinud.

Pärast loojangut sai kaldale õhtusööki sööma mindud ning kuna tõotas tulla ilus öö siis otsustasime ööpimeduses edasi triivida.
Idee ,et öösel edasi sõita oli õige otsus, sest elamuse sai suure.

Kujutage ette, et triivida mööda tasapisi voolavat jõge, kus su ümber on täielik vaikus ja ainuke valgus on läbi paksu udu paistev kuu. Kuid äkki hakkab hoopis kõik elama.





Välja tulevad koprad ja neid on tohutult. Pea igale 15 meetri kohta üks kobras, kes oskab õigel ajal sinust 2 meetri kaugusel sukelduda ja tohutult sind ehmatada.
Peale selle kuulsime veel luhal olevaid põtru, kes oma sahistamistega tekitasid mõnusa salapärase tunde.

Ühel hetkel aga ilmus, nagu kummitus läbi udu, meie kõrvale väike katusega puupaat.
Puupaadi tüüri aga hoidis muhe mees , kes meiega rääkima hakkas.

Mõeldes tagasi tundub kuidagi naljakas, et arvad olevat täiesti üksi keset loodust ja äkki nii umbes kell 3 öösel ilmub täies vaikuses välja paat koos lõbusa mehega, kes ajab vahvat juttu.

Pärast mehega rääkimist triivisime edasi ning ühel hetkel jäi sõber Sander paadis magama. Niisiis olin üksinda oma mõtetega keset Emajõe luhtasid. Nii umbes tunni pärast avastasin, et oleme jälle padrikus ja paat keerleb koha peal. Kõik oli arusaamatu, ei taibanud kus olen ja kuidaspidi jõgi voolab, mõne sekundi pärast sai selgeks ,et olin ka ise tukkuma jäänud ja lasknud paadil omasoodu minna.


Äratasin Sandri üles, otsustasime randuda ja kaldale mõneks tunniks magama jääda.

2.PÄEV

Teine päev algas ilusa päikesetõusuga, olime telkima jäänud jõe kaldal olevale liivapaljandile. Jõe peal oli veel alles pisut udu ja nii kui päike välja tuli, hakkas ka temperatuur järsult tõusma.


Kui hommikune puder söödud, jätkasime teed.
Teine päev oli täielik lösutamise päev.
Mina tegin pea pool päeva oma unevõlga tagasi, kusjuures paadis oli väga mugav magada.

Mida Tartule lähemale triivisime seda rohkem oli jõe peal liiklust ja kohati olid kihutavate paatide lained nii suured, et kartsime oma teise paadi ümberminekut.

Vaikselt triivides nägime kallastel palju kalamehi, kellega ka paar sõna juttu puhusime. Põhiline lause oli `` noh kas kala kah näkkab? ``.

Ka teine päev läks üsna ruttu. Pärast loojangut hakkas juba Taru kuma päris lähedale jõudma.

Loodushäälte asemel olid tekkinud tehishääled. Järjest rohkem hakkas kõrva maanteel olevate autode hääled, rongi diiselmootori madalat mõminat ja liigselt lõbusate kalameeste räuskamist.

Vahva hetk oli kottpimedas raudtee silla alt läbi sõita, samal ajal sõitis sillast üle suur kaubarong ja silla lähedal olid puhkama tulnud kaks peret, kelle kolm väikest liiget laulsid täiest kõrist “kopp, kopp lahti tee…. ! “

Edasi triivides tuli, nagu esimesel öölgi, meile peale uni ja olime jälle triivinud no umbes tunnikese, kuni avastasime ennast taas võsas. Läbi unesegase tuju suutsime vaevu leida koha kus telkida. Vaevaline oli enda vedamine kaldale ja telgi ülespanek, aga uni oli see-eest magusam.

Arvasime, et magame jälle paar- kolm tundi ja liigume siis edasi, kuid uni oli sedavõrd sügav, et ei kuulnud äratuskella.

3.PÄEV

Niisiis ärkasime alles kella kaheksa paiku ning kolmanda päeva vastik üllatus oli see kui avastasime, et sajab vihma. Õnneks polnud sadu pikalt ja saime oma teekonda jätkata.

Paar tundi pärast sõidu algust jõudsime Tartu linna.
Naljakas oli vaadata mööda teid siblivaid inimesi, kes kõik kuhugi ruttasid. Endal oli lihtsalt hea ja mugav lebotada.

Pärast Tartust läbisõitu läks jõgi üsna laiaks ja nõrgavooluliseks, ei olnud enam nii kõrgete kallastega ja käänuline kui ennem.

Üpris hirmus oli, et nüüd hakkas jõel nägema tõsiselt suuri laevu, mis olid peaaegu terve jõe laiused ja mis lähenesid väga vaikselt ja märkamatult nii, et ehmatasid meid korralikult ära.
Pool tundi ennem loojangut jõudsime Emajõe suursoo külastuskeskuse juurde, veidi vaatasime seal ringi ja läksime edasi RMK metsaonni poole kuhu plaanisime ööbima jääda. Onn asus Emajõe Suursoo piirialal. Onni jõudmisega olime sõitnud täpselt 90 kilomeetrit.
Metsaonn ise oli mugav ja korralik, õhtul lõkke ääres istudes vaatasime tähti ja nägime väga palju tähtede langemist, hiljem kodus uudiseid lugedes tuli välja, et vaatasime juhuslikult taevasse just kõige langemisrohkeimal ööl.

Nüüd kui sõit juba üsna lõpusirgel, kuulsin ma uuesti seda tohutut vaikust mis esimesel ööl udusel jõel triivides ja see oli mõnus!

4.PÄEV

Neljanda päeva hommik oli pilvine. Onnist õue astudes oli mõnus hingata karget õhku. Ninaga oli tunda esimesi sügise lõhnu, mis muutis kogu neljanda päeva kuidagi mõnusaks. Eelnevad päevad olid olnud üsna lämbed ja nüüd sügise lõhna tunda oli suur rõõm, ju on suvest kerge tüdimus.

Hommikut süües tegi meele erksaks 20 meetrit eemal häälitsev põder, keda ka korra näha sai. Ju oli noor põder uudishimulik ja uuris kes me oleme.

Triivida oli meil veel üks kümnendik kogu jõe pikkusest ja see tundus tuldud teega võrreldes väga lühike, mis sellest, et me triivisime seda teed umbes 3 tundi.


Varsti hakkas paistma silmapiiritu Peipsi. Olime eesmärgile umbes 1 kilomeetri lähedal kui äkki hakkas pihta tohutu paduvihma hoog.




Sõitsime ruttu kaldal oleva vraki varju, kus kükitasime paar tundi. Aega veetsime põhiliselt söömisega.


Suurt vihma kartes liitus ka meiega punt Peipsi kalamehi , kes olid kõik veidi viina võtnud ja vrakile päris lähedal olles vajutas paadijuht siduri asemel gaasi, sõites täie hooga vastu metallist vrakki. Õnneks saime kõik selle peale ainult naerda.







Pärast hoovihmu muutus sügisene ilm ilusaks augustikuu soojaks suveilmaks.


















Nii sõitsime me viimase kilomeetri ja jõudsime Peipsi järveni. Mida olime järve juures kartnud oli suur laine, õnneks oli järv väga rahulik ja sile.

Meie reisi lõpp-punkt oli Varnjas olev piirivale staap.

Mööda Peipsi kallast Varnja poole sõites püüdsime veel natukese ahvenat.








Varnjasse jõudes oli meie seekordne eesmärk ja reis lõppenud. Natukese juttu veel piirivalvuritega ja siis panime kodu poole ajama.