Alatihti on minuga nii, et kui lähen mitte nii endale tuntud kohta pildistama, siis ei oska ma otsustada kuhu täpselt seisma jään. Mõtlen endamisi,et "oi siin on hea koht, aga ei, lähen vaatan ka sinna, ehk on seal parem" ja nii edasi, kuni jõuan pika otsimise peale ikka kohani millega rahul ei ole, mis seepeale kiruma paneb, et ei jäänud esimese paiga juurde.
Eks see otsustusvõimetus ajab ennast ka naerma ja lubades endale,et järgmine kord ma enam kindlalt nii ei tee, vaid jään esimeste valikute juurde , juhtub see jälle, täpselt nii nagu iga eelmine kord.