Norra 2009

Räägin natuke Norra reisist, kus 3. – 18. augutini olin. Selle suve lõpus sai üldse palju reisitud. Põhimõtteliselt ühe kuu olin järjest välismaal. Enne Norrat saabusin just Pransusmaa reisilt ja kahe reisi vahe oli kõigest 4 tundi - kell 2 öösel jõudisn koju ja kella 6-st hakkasin Raplast sõitma, et Tallinnasse Soome praami peale jõuda. Selle ajaga pidin kõik riided puhtaks pesema ja kõik muu korda ajama. Norrasse minek sai kindlaks alles Pransusmaa reisi lõpus, kuna sõbrad otsisid pikalt korralikku autot. Alles sadamas nägin, mis nad siis leidnud olid – Kristjani vana 1988. aasta Audi 100, mis häälitses ja liikus nagu traktor. Kokku oli meid neli: mina, Madis Reimund, Uku Rooni ja Kristjan Mazurtchak. Alguses kahtlesime, kas me sellise autoga üldse Norra jõuame, äkki kooleb juba Tallinnas ära. Lisaks võtsime me kõik reisiks vajaliku toidu Eestist kaasa, kuna plaanis oli võimalikult säästlik reis teha. Autole sobivat katuseboksi me samuti ei leidnud ja tänu sellel tuli lisaks toidule veel kõik nelja inimese matka-, foto-, videovarustus, telgid, magamsikotid ja matid autosse mahutada...võite ette kujutada kui kitsas taga istuda oli ja ega auto ka seda massi väga välja ei kannautud.

Esimene päev oli puhas sõidupäev. Õhtuks jõudsime Oulust edasi üsna Rootsi piiri lähedale ühe kena ojakese äärde, kus otsustasime ööbima jääda. Õhtu saabudes ei läinud meie üllatuseks üldse pimedaks. Teadsime, et seal on valgem, aga ei arvanud, et nii valge. Polaarjoonest kõrgemal olek andis ikka korralikult tunda.

Teine päev oli samuti täispikk sõidupäev, aga sellel õhtul jõudsime juba üsna Norra piiri lähedale, kus läks juba palju mägisemaks ja huvitavamaks. Mina nägin ka esimest korda elus põhjapõtra...tuli lihtsalt maanteel vastu:). Telkimiseks otsisime ühe kena teeäärse koha. Leidsin selle ka kaardilt üles: http://tinyurl.com/mtdvtv. Sain paar mõnusat punast panoraami.

"Punane Rootsi"

Jägmise päeva hommikul oli ka plaan enne päikesetõusu väike tiir teha, aga nagu tavaliselt jäin ma peale äratuskella uuesti magama ja ärkasin alles tund aega hiljem, kui päike oli juba tõusnud. Otsustasin siiski ühe ringi teha ja ei pidanud pettuma, kuna leidsin u. 500 m eemalt ühe mägioja, kus oli palju pisikesi koskesid. Pilti sai täitsa teha, sest päike oli selleks ajaks juba pilve taha läinud ning ei olnud nii tugev ja terav valgus.

Peale pildistamist sõitsime edasi Narviku poole, mis oli meie reisi kõige põhjapoolsem linn. Sinna jõudsime lõunaks, kust ostsime Frostisen-i kaardi. Frostisen on Norra üks suurimatest liustikest, mis katab 25 ruutkilomeetrist ala. Liustiku kõrgeim koht on 1710m ja madalaim 840m merepinnast. Plaan oli õhtuks selle lähedal asuva järve äärde telkima jõuda. Selleks sõitisme liustikule kõige lähemasse linna Sjombotn-isse, kus pakkisme kõik vajaliku kottidesse ja hakkasime mööda orgu üles järve poole astuma. Rada meil põhimõtteliselt ees ei olnud, aga õnneks sõber Uku on kõva orjenteeruja ja teda on raske ära eksitada. Teekond oli kokku 4,8km, mille läbimiseks kulus meil 4 tundi. Kõrguste vahe oli 1000mm. Kohale jõudes hüppasime kohe mägijärve sisse, mis oli umbes 4 kraadi. Hea karastav elamus. Üli malt ilus ja vaikne kohake. Peale selle nägime, kuidas põdrad mööda lumist nõlva alla järve äärde sööma/ jooma jooksid. Ime et nad lumel libisema ei hakanud, sest hoog tundus päris suur.

"Jooksuga alla"

Kuna järv, mille ääres nad sõid, oli juba ise väga fotogeeniline, siis otsustasin hoopis maastikut pildistada. Enne Norrasse minekut unistasin ma peegelsiledast järvekesest, millel peegelduvad loojanguvalguses mäed ja midagi sarnast ma isegi nägin (Sellelt maasikupildilt leiab samuti kõrvaloleva pildil nõlva, kust põdrad alla jooksid).

"Peegel"

Järgmisel päeval e. juba 6. augustil oli plaan 1000m pealt veel 300m kõrgemale minna, et Frosiseni liustikku täies ulatuses näha. Poolel teel ilutsesid paradiisilikult sinised järvekesed ja väikesed kosed. Kuskil nägime me imelikke täppe kaugel liustiku peal, mis tundusid nagu põdrad, aga väga ei tahtnud uskuda, kuna miks peaksid põdrad keset suurt liutuikku olema. Aga telega lähemalt uurides tuli ikkagi välja, et tegu oli põtradega, kes lihtsalt seisid ja hangusid. Umbes 1200m peal nägin ma ühte karja juba lähemalt, kes olid just liustuikule minemas. Ma arvan, et äkki on neil liustikul lihtsalt kergem käia, kuna üsna kitsa riba peal oli valida, kas lumi, kiviklibu või siis liustik ja kõik valisid viimase. Seal sündis ka pilt „Põdrad jääl“.

"Põdrad jääl"

Üles 1300m peale jõudes tegime väikese lõuna ja nautisime vaadet, mis oli tõesti nautimist väärt. Kaardil asub tipp sellel aadressil: http://tinyurl.com/ydmj8p8. Pärast alla minnes otsustasime jala korraks liustikule ka panna, kuna olime sellele nii lähedal. Kaugelt ei paistnud need praod üldse nii suured, kui kohapeal välja tuli. Eelmise pildi peal on hea neid põtradega võrrelda. Sügavus oli kohati ligi 10m. Väga võimsad. Eriti nende sinine toon. Samal ajal, kui mina pragudest vaimustuses olin, nägid teised aga kaugel ahmi jooksmas, mis mul jäi tänu kõrvalolevale pildile nägemata.

Laagriplatsi poole minnes möödusime taaskord ühest maaliliselt järvekesest, mille vesi oli uskumatult sinine.

Alla jõudes kohtusime kohaliku külamehega Vidar-iga, kes oli väga lahke ja pakkus meile kalastusretke fjordil, millest oli raske keelduda. Õnged ja paat olid tema poolt. Paari tunniga saime kolm turska, milledest esimene oli alamõõduline. Kui me aga selle tagasi viskasime, oli kohe kajakas platsis ja kohe kala uuesti veestkinni püüdis. Teine ja kolmas kala tulid mõne sekunilise vahega. Üks oli kilone ja teine kahene tursk. Need puhastas Vidar kohe ära ja kui ta kala pea vette viskas oli äkki merikotkas kohal, kes kala pead kätte ei saanud, küll aga ühe väiksema kala. Igatahes väga järsku oli kohal. Ma pildistasin samal ajal meie ümber tiirutavaid kajakaid, kui äkki oli üks suurem lind kaadris:) Nüüd siis saan aru kuidas Norras kotkaid pildistams käidakse.

"Sinine unistus"

"Kalaga"

Õhtul pakkus mees veel mees öömaja oma haagissuvilas ja praadis meile kala. Sai vahelduseks kuivtoidule päris toitu ka süüa:)

Mägedes veedetud päevad olid vast kõige pildirikkamad päevad üldse sel reisil. Sinna kanti tahaks kindlasti kunagi tagasi minna.

Järgmisel hommikul asusime Trondheimi poole sõitma. Saime umbes 100 kilomeetrit sõita, kui vana auto hakkas endast märku andma - üks jahutusvedeliku toru lõhkes. Aga tänu sõbralikule kreeklasele, kes oma rekkalt jupi toru vahelt ära lõikas, saime auto mõneks ajaks jälle töökorda. See päev oligi puhtalt sõitmise päev. Trondhoimi jõudsime järgmisel hommikul kell 6, aga kuna sealt oli Madisel mingit video jubinat vaja, otsustasime Shelli tanklas telgi püsti panna ja magada nii kaua, kui poed avatakse. Hommikul tiirutasime natuke Trondheimis ringi, aga jubin jäigi ostamata, kuna pühapäeviti olid kõik sellised poed kinni. Sellel päev sõitsime samuti pikalt, et õhtuks Spiterstulenisse jõuda. Spiterstulen on Norra ja kogu Põhja-Euroopa kõige kõrgema mäe (Galdhøpiggen, 2469m) juures asuv külake, kus enamus tippu matkajad ööbivad. Meilgi oli eesmärk järgmine päev tippu jõuda. Aga enne seda läks järgmine jahutusvedeliku toru lõhki:) Kuna oli pühapäev, siis töökodadest abi loota ei olnud, aga TomTom-i järgi sõitsime siiski ühe remonditöökoja ette, et ehk ikkagi leiab midagi. Imekombel sattus sama töökoja peremees korraks töökotta. Tema abiga saime auto jälle korda, aga kuna meil asendustoru kuskilt võtta ei olnud, siis tuli salongi küttesüsteemi toru otse mootoriga ühendada, mis tähendas aga seda, et salongisoojendust enam polnud. Vahepeal natuke jahe oli, aga vähemalt saime edasi sõita. Õhtul jõudsimegi Spiterstulenisse. Söögi tegime telgis, kuna esimest korda reisi jooksul hakkas korralikult sadama. Kahtlseime, kas hommikul üldse matkata saab.

"Hommik mägedes"

Aga hommikul telgist välja tulles oli eriti mõnus vihmajärgne värskus ja kaugemal orgudes paistis udu, mis poolel teel tippu meid täielikult kattis. Õnneks oli seda ainult korraks. Kell 9.30 hakkasime külast minema ja tippu jõudsime 14.00 ehk siis neli ja pool tundi matkasime, aga selle aja sisse tuleb päris mitmed pildistamise ja filmimise peatused arvestada. Mina ja Madis olime varem seal tipus käinud, aga siis ei teadnud ma pildistamiset suurt midagi. Aasta oli siis 2002 vist. Alla minnes hakkas poolel teel vihma sadama, nii et alla jooksmine võttis kõigest 2 tundi, mis aga võttis põlved ikka korralikult läbi.

"Galdhøpiggen, 2469m"

Järgmine plaan oli Vikersundi sõita, kus elavad Madise tuttavad Norrakad, tänu kellele me üldse selle Norra reisi ette võtsime. Nimelt olid nad kunagi Madisele pakkunud, et ta võiks koos sõpradega neile külla minna ja siis saaks mägionnis ööbida. Nii me ka alguses plaanisime, aga läbi Põhja-Norra, mis oli vägagi hea mõte.

Järgmise päeva hommikul jõudsime Vikersundi ja läksime norrakate juurde. Seal pakuti meile maitsvat põdralihaguljašši riisiga. Vahelduseks jälle midagi ülimaitsvat. Õhtul juhatasid nad meid mainitud mägionni, mis asus 100 km läänes 900m kõrgusel mägede vahel. See oli küll ilma elektita, aga see-eest väga hubane ja mõnus.

Hommikul onnis ärgates ei tulnud meeldegi, et vahepeal kõvasti lõuna poole sai sõidetud. Tahtsime päikesetõusul üles ärgata, aga kui kell 4:30 tõusime oli üllatus suur, kuna väljas oli alles kottpime. Alles paari tunni pärast hakkas valgemaks minema. Hommikul avastasime, et välisuks oli kuidagi lahti läinud, nii et toas oli kõigest 13 kraadi. Väljas see-eest 5 kraadi. Välja nagu eriti ei kippunudki. Siiski käisime korra kõrval oleva künka otsas, aga mina ühtegi pilt too hommik ei teinudki. Seda juhtub harva.

Järgmised kolm päeva viibisime onnis. Päeval magasime, käisime 5 kraadises järves ujumas ja jõime ohtralt teed. Hommikul ja õhtul üritasime natuke pilti ka teha. Seal lähedal oli üks väike ojake, millest sai päris ohtralt pilte tehtud. See voolas mõnes kohas huvitavalt mööda kiviplaate. Tekkis tahtmine nende peal liugu lasta, sest plaadid olid väga libedad.

Ühel õhtul käisime selle piirkonna kõige kõrgemas tipus (1318m ja meie asusime 900m peal). Arvestasime, et tunnike kõnnime sinna, kuna onni peremees ütles, et tema läheb täpselt nii kaua sinna üles. Mõtlesime, et jõuame täpselt loojanguks tippu, aga tühjagi – meil võttis ülasminek 1,5 tundi ja start polnud ka päris täpne. Päike oli ammu loojunud, kui mina üles jõudsin. Peremees rääkis veel, et loojangul ronivad põhjapõdrad küngaste tippudesse, kuna seal pidi vähem sääski olema. Lootsime, et ehk näeme vähemalt neidki, aga põtrade asemel olid hoopis lambad. Nagu ka pildil näha, oli ikka üsna pime ja meie olime alles tipus. Kui me ükskord alla hakkasime minema, siis oli juba väga pime. Loomulikult eksisime me ära ja üsna pikalt. Õnneks paistis kuu ja teerada, mille me pika otsimise peale lõpuks üles leidsime, oli natuke isegi näha. Allaminek võttis poole rohkem aega.

"Lambad mägedes"

Veel pilte sellest piirkonnast:

"Loojang lammastega"

"Vaade kaugustesse"

"Kui päike peitu läks"

Reisi lõpuks käisime veel Vikersundis suusahüppetorni vaatams ja vihmaga Oslos. Tagasi Eestisse tulime Stockholm-Tallinn laevaga.