Mis edasi?



Olen nüüdseks juba päris pikka aega mõelnud ühele asjale, olen püüdnud seda arutada ka teiste looduspiltnikega ning saanud ka neilt mõningaid vastuseid ja mõtteid. Niisiis, me teeme kõik väga ilusaid pilte, jäädvustame mingit osa nö Eestimaa loodusloost. See on ju ülimalt tänuväärne tegevus, ei saa muidugi öelda, et looduspiltnikud kõige ökonoomsemad inimesed on, vaadakem just tänapäeva tehnikat ja mõelgem juba näiteks selle peale kui palju kulub kõige elementaarsemat asja - vett ühe kaamerakere valmistamiseks. Ulme, kuid mitte ökonoomsusest ei tahtnud ma rääkida vaid suunduda just pildistamise ja looduspiltide juurde.

Ütleme et alles 10 aastat tagasi oli valdav osa kaameraid filmiga, tänapäeval on ülekaalus digikaamerad. Olgu need digid siis kas digipeeglid või lihtsalt Fa-karbid. Kuna näiteks Eestis on tänasel päeval seda digit rohkem kui filmi, siis on ka digipiltide osakaal tunduvalt suurem, vaat et koguni isegi tuhandetes kordades suurem. Looduspiltide hulk on nii suur et kindlasti jääb suur osa piltidest ka tänapäeval tähelepanuta. Ma usun, et ka paljud teised on mõelnud selle üle kuivõrd kiiresti on eesti loodusfotograafia arenenud viimase 5 aasta jooksul. Ka see on ju ulme. Kohe tuleb ka probleem.

Meil on palju pilte, kuid mis toimub veel omakorda 5 või 10 aasta pärast, digi süvenedes? Hetkel on minu arvates loodusfotograafia nagu triivival jääpangal, ootamas maaga kokkusaamist. Kuhu on edasi areneda? Kas fotoriistade kergema kättesaamise puhul muutub ka üha rohkem pilte tühisemaks ning kas nii üldse saaks öelda, et pilt muutub tühiseks? Kas hakkame kõik kollektiivselt hindama ning siduma enda mälestustega emotsioone, mis piltidelt õhkub või hindame ka tulevikus edasi rangelt tehnilisi parameetreid? Kuidas hoida tänaseid ja ka eilseid pilte, et neid mitte ei unustataks ning mida teha homsete piltidega? Usun, et see mure on õigustatud. Või ei ole? Mida teie lugejad arvate, just lugejad kes on ka paar pilti klõpsinud kunagi? Palun avaldage enda arvamust, teeks pisikese arutluse selle postituse all. Aitäh.

4 Comments:

Villem Voormansik said...

Pakun välja, mis mõtted minul selle teemaga tekkisid.

Kõigepealt, ma ei usu, et digitaaltehnika levik ja piltide hulk edaspidi enam nii kiiresti laieneb. Viimaste aastate arengud on olnud nii tormilised, et kõiksuguseid loodusfotograafe ja "loodusfotograafe" ning lihtsalt fotograafe ja "fotograafe" on saanud nii palju, et see number enam ei saa palju suuremaks minna. Eriti Eesti mõistes. Pigem arvan, et tipp ongi käes või on kohe käes ja tundub üsna loogiline, et nagu looduses järgneb mäele alati org tuleb ka siin varsti tasane langus.

Kas 5 või 10 aasta pärast digi süveneb veelgi? Kindlasti süveneb. Aga muudes valdkondades, mitte fotograafias. Usun, et kõik fotograafid, kes vähegi on leidnud, et digiaparaadid nende ootuseid täidavad, on juba poolt vahetanud. Praegused filmile pildistajad on seda ilmselt ka 5 aasta pärast ja äkki osad digimehed lähevad vähemalt osaliselt tagasi filmile.

Tuleb nõustuda, pilte on viimastel aastatel tekkinud tohutult. Spekuleeritakse, et peagi ei juhtu maailmas ühtegi sündmust, kus inimene juures, millest ei oleks pildimaterjali.

Et head pildid kogu selle massi sisse ära ei kaoks, on ainuke võimalus hakata panustama kvaliteedile mitte kvantiteedile. Et siin mitte kellegi teise mõtteid ümber sõnastada, viitan otse väga teemakohasele Thom Hogani artiklile: http://www.bythom.com/shootless.htm

Karl said...

Viimasel ajal ongi olnud selline suurem huvi filmi järgi, ei tea kas see ongi tingitud sellest, et mingisugune üldine tase Eesti fotomaastikul on juba saavutatud?

andres said...

olen villemi jutuga päri..
head pildid ei kao üldsuse massi sisse ära siis kui suudad luua isikupäraseid pilte...muidugi kvaliteet on kogu asja alus

Anonüümne said...

Mina ei usu samuti, et loodusfotograafide arv oluliselt veel suureneks. Küll aga tõuseb tase, mis osaliselt paneb vähem järjekindlad algajad käega lööma, et seda taset niikuinii ei püüa. Tehnika areng on olnud küll fantastiline. Veidi üle aasta tagasi pildistasin parima 35mm süsteemi filmikerega ja uskuge mind, noored mehed, iso100-le on meie valgusoludes päris raske pilti saada. Mul ei olnud ka nii palju võimalik panustada nagu näiteks Hannu Hautalal. Hautala ütles kord Matsalus, et film on selle asja juures odavaim ja tema vajutas sageli lendava linnu pihta 4 sekundit järjest kuni 36 kaadrit läbi sai. Velvia rull maksab siiani u.150 eeku. Tervitab Udumartin.

Postita kommentaar

 
Lendoravale Looduspilt.ee banner