Esiteks pean ütlema, et mul ei ole loodusfilmi alal suuri kogemusi, ent oma esmamuljeid võin ikka jagada. Eelmisel aastal väheke katsetasin.
Noor ja julge rebane, tervest seeriast jäin rahule vaid selle pildiga.
Piltnikust kohe filmijaks ei saada, harjumisega läheb aega. Pildistades piisab, kui seeriast on vaid üks pilt terav ja õige kompositsiooniga. Filmides peab aga terve kaadririda olema paigas ning seega ei tohi hetkekski valvsust kaotada. Kaamera liigutamine peab olema sujuv ja mitte liiga kiire - ka see oskus nõuab palju harjutamist ning head statiivipead.
Suurim mure on aga see, et mida filmida. Käisin enne filmimise praktiseerimist Rein Marani loodusfilmikursusel. Tol ajal ma ei saanud veel hästi aru, et miks ta nii palju filmi süžeelisest ülesehitusest räägib. Peale paarikuulist katsetamist oli mul tekkinud terve hunnik erineva sisuga filmilõike, millega ei osanud enam suurt midagi peale hakata. Nüüd ma juba tean, et filmi puhul on tähtis omada vähemalt mingit üldist ideed lõpptulemuse jaoks. Film on selline kunstivorm, kus üksik kaadrijupp välja ei mängi, alles mitmete stseenide kogum moodustab terviku. On tarvis mõttelisi üleminekuid, ei saa lihtsalt suvalises järjekorras ilusaid loodusvaateid näidata. Seega, targem oleks esmalt välja mõelda filmi sisu ja alles siis saab looduses kõndides vaadata, et milliseid kaadreid oleks tark üles filmida ja mida mitte. Isegi, kui kõvakettal on mitu TB vaba ruumi, siis ikkagi ei ole mõttekas sadu tunde suvalist materjali jäädvustada, hiljem lihtsalt ei jaksa sealt enam vajalikke kaadreid üles otsida.
Pole just parim näide demonstreerimiseks, sest siin mõtlesin ülesehituse välja alles enne monteerimist ning see annab tunda. Võiks olla rohkem huvitavaid üleminekuid ja võttenurki.
Filmil ja pildil on ka sarnasusi. Ega filmilindile alati liikumist peale ei jää ning tekib tunne, nagu vaataks lihtsalt pikemat aega ühte fotot. Staatilised kaadrid on filmides väga tüüpilised, ent tihti on raske otsustada, kui pikalt ühte pilti näidata. Filmil on pildi ees loomulikult ka mitmeid eeliseid, kuid kergelt ei tule midagi. Filmi juures on näiteks säri paika panemine veel tähtsam kui fotol, sest hiljem on ülesäri jm parandamine keerukam kui RAW failidel.
Üks põhjuseid, miks filmijaid nii vähe on, on see, et filmi on raske teistega jagada. Tänapäeval on küll videojagamissaite kõvasti juurde tekkinud, ent filmi jagamine teistega eeldab huvilistelt rohkem ajakulu. Pildi puhul piisab mõnest sekundist ja emotsioon on edasi antud. Korralik film aga eeldab väikest sisseelamist.
Noor ja julge rebane, tervest seeriast jäin rahule vaid selle pildiga. Piltnikust kohe filmijaks ei saada, harjumisega läheb aega. Pildistades piisab, kui seeriast on vaid üks pilt terav ja õige kompositsiooniga. Filmides peab aga terve kaadririda olema paigas ning seega ei tohi hetkekski valvsust kaotada. Kaamera liigutamine peab olema sujuv ja mitte liiga kiire - ka see oskus nõuab palju harjutamist ning head statiivipead.
Sama uudishimulik rebane õhtuhämaruses. Oli tükk tööd, et sujuvat panningut (kaasaliigutamist) saada.
Suurim mure on aga see, et mida filmida. Käisin enne filmimise praktiseerimist Rein Marani loodusfilmikursusel. Tol ajal ma ei saanud veel hästi aru, et miks ta nii palju filmi süžeelisest ülesehitusest räägib. Peale paarikuulist katsetamist oli mul tekkinud terve hunnik erineva sisuga filmilõike, millega ei osanud enam suurt midagi peale hakata. Nüüd ma juba tean, et filmi puhul on tähtis omada vähemalt mingit üldist ideed lõpptulemuse jaoks. Film on selline kunstivorm, kus üksik kaadrijupp välja ei mängi, alles mitmete stseenide kogum moodustab terviku. On tarvis mõttelisi üleminekuid, ei saa lihtsalt suvalises järjekorras ilusaid loodusvaateid näidata. Seega, targem oleks esmalt välja mõelda filmi sisu ja alles siis saab looduses kõndides vaadata, et milliseid kaadreid oleks tark üles filmida ja mida mitte. Isegi, kui kõvakettal on mitu TB vaba ruumi, siis ikkagi ei ole mõttekas sadu tunde suvalist materjali jäädvustada, hiljem lihtsalt ei jaksa sealt enam vajalikke kaadreid üles otsida.
Pole just parim näide demonstreerimiseks, sest siin mõtlesin ülesehituse välja alles enne monteerimist ning see annab tunda. Võiks olla rohkem huvitavaid üleminekuid ja võttenurki.
Filmil ja pildil on ka sarnasusi. Ega filmilindile alati liikumist peale ei jää ning tekib tunne, nagu vaataks lihtsalt pikemat aega ühte fotot. Staatilised kaadrid on filmides väga tüüpilised, ent tihti on raske otsustada, kui pikalt ühte pilti näidata. Filmil on pildi ees loomulikult ka mitmeid eeliseid, kuid kergelt ei tule midagi. Filmi juures on näiteks säri paika panemine veel tähtsam kui fotol, sest hiljem on ülesäri jm parandamine keerukam kui RAW failidel.
Üks põhjuseid, miks filmijaid nii vähe on, on see, et filmi on raske teistega jagada. Tänapäeval on küll videojagamissaite kõvasti juurde tekkinud, ent filmi jagamine teistega eeldab huvilistelt rohkem ajakulu. Pildi puhul piisab mõnest sekundist ja emotsioon on edasi antud. Korralik film aga eeldab väikest sisseelamist.
1 Comment:
Pikka aega olen mõelnud pisikeste amatöörse maiguga loodusklipikeste tegemisest, kuid pole asja käsile võtnud. Nüüd sain aru, et see on veel raskem kui ma arvasin. Ei tea kas võtangi kaamera kätte :P
Postita kommentaar