Meenutusi suvisest reisist

Eelmine suvi sai käidud peale Norra ka teisel pikemal reisil. Nimelt 19. juuli alustasin perega ja veel paari inimesega Eestist autodega minekut ja peamine sihtpunkt oli Pransusmaa, aga rohkemal või vähemal määral sai ka kõik vahepealsed riigid läbi vaadatud. Ma räägiksingi natuke selle reisi huvitavamatest hetkedest ja meeleoludest. Kahjuks ei olnud see reis fotoreis, nii et pildistasin seda, mis teele jäi ja palju parajasti aega oli.


Julge tuttpütt

Esimesi üks suuri üllatusi tuli Austrias. Olime järjekordselt päev läbi sõitnud, kui jõudsime Austrias ühte järveäärsesse kämpingusse. Päev oli olnud palav ja väsitav ning maalilist järve nähes oli kõigil üks mõte - tahaks ujuda! Järv oli paksult rahvast täis ja minu nn üllatuseks ujus sõna otseses mõttes inimeste vahel päris mitu tuttpütti, kes püüdsid kala ja toitsid pisiperet. Ma pole Eestis ühtegi näinud ja ei kujuta ette kui julged nad siin on, aga nii julged päris kindlasti mitte. Üks tuttpütt sukeldus ja tuli ühest ujuvat mehest meeter eemal veest välja. Pilt on tehtud järgmise päeva hommikul ujumissillalt, aga siis nad nii lähedale kahjuks mulle ei sattunud.




Hetked nunnakloostris

Üks meeldejäävamaid ööbimiskohti oli samuti Austrias. Päev läbi oli vihma sadanud, kui jõudsime ühte väiksemasse linnakesse. Hakkas juba pimedaks minema ja vaja oli otsida öömimiskoht. Kõigepealt lootsime, et äkki leiame mõne odava kämpingu, aga kõik mis olid, olid kas karavanidele mõeldud või mingid privaat majadega. Vihmasadu läks aina hullemaks ja otsustasime mõne hotelliga õnne proovida. Järsku nägime silti, mis viitas kuskile retseptsiooni, mis loogiliselt võttes peaks mõne hotelli oma olema. Läksime siis vaatama, aga vastuvõtus oli ehtne nunn. Alguses mõtlesime, et valesse kohta oleme sattunud, aga tuli välja et nende majas saabki ööbida. Mitte küll koos päris nunnadega, aga samas majas küll. Hind oli ka väga krõbe ja selle reisi kalleim hind üldse. Kuna teised sellise ilmaga odavamat kohta ei viitsinud otsida, siis jäime sinna. Ööbimiseks mõeldud maja pool oli tõiesti inimtühi. Väga ei imesta, sest toas oli iga seina peal rist ja voodi kõrval pühavesi. Üsna uudne kogemus:) mis aga asja vingeks tegi oli ülaval asuv suur rõdu ja sealt avanev vaade. See oli küll raha väärt. Hommikul oli ümberringi udu ja pilved. Kaugel paistsid ainult mäetipud.



Mõne aja pärast hakkasid ka kaugemad majad pilvedest nähtavale tulema.




Thun'i pilved

Šveitsis oli jälle üks vihmane ja seekord erakordselt tugeva tuulega õhtu. Otsisime taas ööbimiskohta, mille me Thuni järve äärest ka leidsime. Seekord tahtsime mõnd onnikest, et ei peaks tuule ja vihmaga telki üles panema, aga kuna ühtegi vaba ei olnud, siis tuli ikkagi telk panna. Kui telk üleval, jooksin mina kohe teise kämpingu otsa, kus rikkamad olid oma karavanidele päris järve äärde koha saanud. Kuna tuul oli selja tagant siis eriti lainetust ei olnudki, aga pilved liikusid see-eest väga kiiresti. Asusin kohe pildistama, et loojanguvärvides pilvesid mitte maha magada. Mõne aja pärast oli päris palju uudishimulikke turiste eemalt jälgimas, kuidas üks imelik paljajalu vees kükitab ja suurte imelike filtritega e. kiilfiltritega pilti teeb:)



Õuduste hommik

Pransusmaale jõudsime 25. juulil päris õhtul ja jäime kohe piiriäärsesse matkajate kämpingusse ööbima. Autost väljudes oli esimene üllatus temperatuur...13 kraadi ainult. Meil kõigil oli ainult suviseid riideid kaasas ja ei arvanud, et mägede vahel orus nii külm võib olla. Õnneks oli see ainuke nii madala temperatuuriga õhtu. Hommikul panin äratuse üsna varaseks, et ümbrust pildistama minna, aga ärgates tuli välja, et liiga varaseks olin pannud - väljas oli alles täiesti pime ja tähed sirasid taevas. Kuna mul oli aga üsna külm, siis uni ka ei tulnud ja otsustasin siiski välja minna. Võtsin plaaniks natuke kõrgemale ronida, et ehk saab paremaid kaadreid. Natuke aega kõndinud, jõudsin ühe oletava majani ja äkki nägin õrna valguse käes keset teed musta suurt koera, kes oli minust ainult paari meetri kaugusel ja arvatavasti magas, sest kui ma äkitselt seima jäin, hüppas ta väga ehmunult püsti. Te ei kujuta ette, kui õudne värin must läbi käis. Igatahes hakkas koer mind taga ajama, mis kestis umbes paarkümmend meetrit, mina aga jookisn veel mõned kümned meetrid edasi - ma pole ammu nii kiiresti jooksnud ja sedasi ehmatanud nagu tol korral. Mul tulevad siiamaani külmavärinad sellest ainuüksi mõeldes. Vähemalt sai joostes sooja:) Oleks see sellega lõppenud, aga ei, kui ma peale jooksu seima jäin ja ringi vaatasin, siis nägin endast kümne meetri kaugusel järgmiseid mustasid liigutavaid tompusid. Endiselt oli hämar ja jälle käis judin läbi keha. Õnneks taipasin ma üsna kiirelt, et tegemist oli lageda taeva all magavate matkalistega, kes olid ennast külma eest sügavale magamiskotti lukustanud. Õudne elamus:) Peale seda jätkasin matka üles mäkke.



Pilt on tehtud hetkel, kui päike hakkas esimesi mäetippe valgustama. Selleks hetkeks olin juba tunnikese tenniste ja teksadega roninud - hea, et rada ees oli. Veel tund aega hiljem olin enda üllatuseks juba peaegu mäe tipus, aga millegipärast hakkas rada järjest allpoole tagasi viima - otsustasin otsa ümber pöörata ja kämpingusse tagasi minna. Vaade oli ronimist väärt, aga aeg hakkas jälle otsa saama. Oleks ma teadnud, et järgmine päev tuleb Mont Blanc'il turnida, siis poleks vist sellist matka julgenud ette võtta, aga hea et võtsin.



Salapärane Verdoni kanjon

27. juulil jõudsime Pransusmaal ühe Euroopa suurima kanjoni e. Verdoni kanjoni lähedale, mis on 21 km pikk ja kohati 700m sügav. Kui olime ühes kämpingus telgid püsti pannud, läksin koos vennaga kanjonit uudistama. Enda üllatuseks olime mõne aja pärast 300m kanjoni serva mööda kõrgemale roninud. Vaade läks järjest vingemaks ja ühel hetkel, kui mina parajasti maastikut üritasin pildistada, hüüdis vend: "Vaata...kes see on?". l kanjoni põhjas tiirutas kotkas (pärast tuli välja, et tegemist oli kaeluskotkaga), kes tõusis aina kõrgemale. Kiirelt panin tele ette ja üritasin temast kanjoni taustal mõned pildid saada. Samas ümberringi oli täielik vaikus, mis tegi hetke veel müstilisemaks.


Üks pilt kanjonist endast, mille põhjas lookles kurviline tee.





2 Comments:

Villem Voormansik said...

Vägev lugu!
Kas koera eest jooksid ära täies fotovarustuses? Päris karm ikka. Mulle tundub, et looduse pildistamise juures kõige ohtlikumad loomad ongi koduloomad.

Tõnis Tuuga said...

Täies jah - ei julge mina midagi koju jätta:) Koertega on mul Eestiski probleeme olnud. Ühele vist ei meeldinud mu pikk statiiv (arvas et löön teda sellega) ja hammustas säärest.

Postita kommentaar

 
Lendoravale Looduspilt.ee banner