Natukene aega repsidega.

Ma alustaks kohe sellega, et kui tahate rebastest rohkemat teada, siis vaadake antud kohta: SIIA.
Mul ei ole eriti kavas pajatada sellest, et mida rebane sööb, kes on ta looduslikud vaenlased jne. Mina jutustan pisut sellest, kuidas sai 3 nädalat rebastega koos elatud.
Rebane on kõigile tuttav, ma usun et isegi põlised linnalapsed on kasvõi multifilmides rebast kohanud. Muidugi ei käi rebane üldiselt kahel tagumisel jalal ning ei räägi, pigem haugub, uriseb ja teeb muid häälitsusi. Ma olen tegemist teinud rebastega ka eelmine suvi, kuid siis üsna lühikest aega- poolteist päeva. Kuid see-eest sai suur osa urgudest üles leitud, millest suurem osa oli see aasta tühjad. Käisin ka selle suve alguses ringi ning vaatasin siis järgi, et millised on tühjad urud ja mis on asustatud. Asustatud oli üks suur urgude süsteem, keset metsa. See on tegelikult väga lai ja sügav kraav, mille mõlemal pool kallast on suured mullavallid. Mullavallid on paarkümmend meetrit pikad ning neis elavad nii mägrad kui ka rebased. Rebaste jälgimise käigus õnnestus ka keset päeva näha mäkra, mille peale telefon kukkus vastu kändu. :)


Kuidas ma antud rebased üles leidsin, kui nende urud olid keset metsa? Ma ei pidanud passima eriti kaua ühe suure põllu servas, kui nägin kolme pisikest põllu ääres närimas üht konti. Mul oli tõepoolest väga hea meel. Järgmine päev lähenesingi antud kohale ning mulle vaatasid otsa kaks rebast ühe künka otsast, mis oli üle rohuse kraavi. Neile kahele lähenes ka veel kolmas, kes muutis enda suunda ning võttis õe/venna ka kaasa. Nad lähenesid tasapisi minu poole. Ma lamasin kraavi serval, kuni kuulsin enda nina alt pisikesi samme. Esiteks vaatas mulle nende pisikeste ja võluvate silmadega otsa esimene kuts ning seejärel juba teine. Mõlemad kadusid tasapisi jälle rohtu ning ilmusid jälle mu nina alla. Mingi aja pärast lahkusid kõik kolm repsi. Kell oli ka juba vist kuue paiku. Järgmisel päeval otsustasin läheneda siis urule. See oli kõige vaiksem hiilimine, mida ma mäletan. Ma mäletan et mul oligi plaanis veeta täpselt pool tundi seal läheduses, mitte rohkem. Kõike ühe eesmärgiga- vältida vanemaid.
Ootasin ja ootasin, kuid ei näinud kedagi egas midagi. Lahkusin nördinud näoga ning ei läinud kaks päeva nende juurde. Tundsin end hüljatuna, mind justkui ei tahetud sinna seltskonda. Kuid pärast kahepäevalist pausi olin ma tagasi, kaasas kaamera ja objektiiv. Peaks ära märkima ka selle, et rebased olid ööbimispaigast umbes 3 kilomeetri kaugusel. Sel päeval ma isegi nägin repse. Repsidel olid enda urgudelähedased alad konte, sulgi ja muud pahna täis. Käisin siis mööda metsaalust nii, et ühelgi rebasel poleks olnudki võimalust mind näha. Järsku hakkas hoovihma sadama. Olin ''üliõnnelik''. Tulin tihedamast võsast välja ning mu teerajale oli end sisse säädinud üks pisike, kes magas. Hiilisin talle päris lähedale ja jäin ootele. Pilte tegin ka, kuid kuna ümbrus oli üsna risune, siis neid pilte ei sooviks eriti selle artikli all näidata. Paari minuti pärast tegi pisike silmad lahti ja otsustas urgu kõmpida. Mingi hetke pärast vaatas mulle urust otsa kaks pead. Üks läks ükskõikselt künka otsa ning viskas pikali ning teine ikka kontrollis mind ja seejärel läks õele/vennale seltsiliseks. Puhanud paar minutit keset risu, lahkusid mõlemad. Üks vaatas mulle veel ka otsa läbi kuuseokste. Pidasin taaskord targemaks lahkuda.

Nii vaadati mulle mõni aeg silma.

Päev pärast seda jälgisin, kuidas rebased lihtsalt turnisid mööda kände ning logelesid. Hästi huvitav moment oli näiteks see, kui üks metsasitikas lendas minu ja repsi kohal ning maandus meie vahele. Rebane tormas kähku sitika juurde ning krõbistas pisut toda. See heli oli niivõrd tugev, justkui oleks mu vend söönud väga kuivanud leiba. Tuli ka välja, et rebastele meeldib üks samblaga kaetud küngas. Kahjuks polnud tolle künka ümbrus kuigivõrd fotogeeniline. Sain ka sel künkal jälgida, kuidas repsid magasid. Vihma oli ka sadanud, sestap olid karvkatted mõlemal repsil märjad, mida on võib-olla isegi pildil märgata. Pärast mõningast magamist otsustas üks püsti tõusta ning üle teise kõndida. Teine jäi veel mõneks ajaks pidama. Sel päeval sain näha nelja repsi, alguses arvasin et oli neid kolm, kuid eksisin.

Mõnus padi...

Rebane Rein redutas rõõmsalt rahulikul reedel...

Mida aeg edasi, seda rohkem hakkasid liikuma rebased hiigelsuurel põllul, millel oli kuivanud rohi. Nad olid päris märkamatud selles nö. heinas ja liikusid kusjuures iga päev täpselt samadel kellaaegadel sinna. Tehti tiir põllu lõppu ning tagasi. Käisin mitmel õhtul roomamas, tõsiselt mega tunne oli. Selline kõrbe tunne oli põues, kuna õudsalt soe oli ning õhku üldse polnud, lisaks nägi kollakas-pruun hein välja justkui kõrbeliiv ja peale kõige oli kõhuli heites võimalik näha, kuidas künklik maapind auras. Ei tea kas põllult kõikide nende päevade jooksul ka midagi kätte saadi. Nii käidi põllul ja kaugemalgi kaks nädalat. Põllul juhtus ka säärane seik, et kuna tõepoolest see põld on suhteliselt künklik, siis olin ma ühel päeval taaskord kõhuli vastu maad. Vaat, et sõna otseses mõttes peaaegu madalam kui muru. Minu ja pisikeste vahel oli üks kõrgem küngas ning nende nägemiseks pidin aeg-ajalt küünarnukkidele toetuma. Nii talitesin paarteist korda, kuni mu vaatevälja ilmus täiskasvanud. Olin ehmunud. Täiskasvanud rebane kadus mõne hetke pärast, kuid väikesed jäid edaspidisekski põllule mööda mulda tuhnima. Mina püüdsin eemale roomata.

Edukas või edutu jaht?

Nendest rebastest oleks tegelikult veelgi juttu, kuid eks kui midagi veel meenub, lisandub siia alla seda juttu juurde. Muidu kui kellelgi on kavas rebaseid pildistada, siis ei maksa vast enam linnast kaugemalegi minna. Linnas on öösiti niivõrd palju rebaseid, et ühel ööl õnnestus mul kokku lugeda 5 rebast. Kui kellelgi on aga soovi väljaspool linna rebaseid pildistada, siis sügis, talv ja varakevad on õige aeg urgude väljavaatamiseks. Rebaseid pildistama minnes tuleks meeles pidada seda, et mida nooremad on kutsid, seda suurem on oht, et kui jääd vanematele vahele, siis eksporditakse kutsid kuhugile mujale. Ei soovita kasutata putukatõrjevahendeid, hiilida võimalikult vaikselt, teha võimalikult vähe äkilisi liigutusi jne. Varuda tuleks ka pisut kannatust.