Suvi läinud, mälestused taga ...

kirja pandud 1.09.2008

Meeli köidavad ka kõige tavalisemad objektid, sest kauaoodatud suvevaheaeg on alanud. Palju huvitavat pildistamist leiab nii maast, õhust, metsa äärest, põllult. Hommikused ärkamised on vahetanud meeleolu - kooliajal unine ja tõrges, vaheajal rõõmus ja energiline. Eks põhjus ikka selles, et võimalik tegelda oma lemmikharrastusega - looduse pildistamisega. Järgnevalt soovingi esitleda möödunud suve pilte ja jagada saadud elamusi ka lugejatega.

Juuni - uudsed detailid jutustamas tervikust

Esimene suvekuu möödus enamjaolt varem tuttavakssaanud kohtade külastamisega ja ülevaatamisega. Üheks selliseks paigaks oli ürgne metsaala Vooremaa naabruses, kus olin varasematel aastatel märganud kauni kuldkinga kasvukohta, kuid pilti ei olnud temast saanud. Tänavu mul vedas – sattusin kohale lille õitsemise aegu. Kuivavõitu kevade tõttu oli metsaoja, mille läheduses käpaline ilutses, peaaegu kuivanud. Lopsakast kuldkingast õhkas aga häirimatult kevadist värskust.



Varastel suvehommikutel käisin uitamas rohumaadel ja põlluäärtes. Vastu tõusva päikese valgust kastepiiskasid uurides avastasin, et tilku udusena jäädvustada on huvitavam, kui neid teravalt pildile saada. Objektiivi ette teravustades sain tulemuseks kujutised, mis on realistlikest eksootilisemad, kuid meenutavad siiski rohuliblesid koduõue murus. Pildil on päikesetõus vaadatuna läbi kastetilga viljakõrrel.

Makroobjektiiviga maapinnal ringi luusides märkasin, et elu kihab putukatest silme ees. Kärsaklased sahkerdavad lehtedel, sipelgad siblivad vahetpidamata edasi-tagasi ning kõigele lisaks asjatas üks mulle tundmatu herilasesarnane putukas savisel pinnasel ja ehitas komakujulist toru. Tegin temaga tutvust. Sentimeetripikkune ja musta-kollasetriibuline herilane, vilgas ja osav süljega niisutatud liivakägara paigutaja. Ilmnes, et tegu oli müüriherilaste perekonda kuuluva liigi Odynerus Spinipes esindajaga, kes on üksikelulised. Müüriherilased ei nõela ega ole inimesele ohtlikud, küll aga halvavad nad astlaga punnpea liblikate röövikuid, kes on nende vastsetele toiduks. Hiljem viivad nad röövikud pesatoru õõnsuse kaudu maa-alusesse auku. Kui röövikud urgu viidud, muneb emane tuimardid pesaõõnsuse lakke ja katab pesa täielikult kinni, enamasti kasutades toruks vajaminevat materjali.
Ülesvõttel on emane müüriherilane töötamas pesakäigu ehitusel.


Juuli - tervikut ilmestamas südasuvised motiivid
Juulikuus sain küllaga kasutada lainurkobjektiivi, et Eestimaist silmarõõmu avaramalt talletada. Tervik tõi meeleolu, lähivõtted jäid sellel kuul erilise tähelepanuta. Ilmaga vedas, sest põnevaid valguse ja varju mänge leidus juulikuus ohtralt - oli päikest ja pikseilma, kuid kõige põnevamaks pean kuu lõpus nähtud helkivaid ööpilvi. Salapärased ja ilusad ühteaegu. Vihm ja päike näitasid ennast sellel kuul pea ühepalju, mistõttu pilved said erilise kuju, päevast või kellaajast olenemata. Pilku taeva suunates võis tabada meeleolukaid hetki.

Hilisõhtune äike juuli alguses Vooremaa looduskaitsealal Pikkjärve lõunakaldalt vaadelduna. Loojuv päike värvis pilved erksaks ja andis taevale helki. Taamal mööduvaid süngeid vihmapilvi ilmestasid aeg-ajalt pikselöögid. Õhus oli elektrit ja ilmamuutust.

Iga-aastane Saaremaa reis perega jäi meelde päikesepaisteliste loojangute rohkuse tõttu, eriti kuu lõpupoole. Pildil olev Tagalahe rand meenutab mulle pinnavormilt Harilaidu. Kes teab, võib-olla ka sellepärast, et ühel tuntud loodusfotograafil on Harilaiult sarnane pilt? Igatahes oli soojust ja värve, rannakarpe, mere vaikset loksumist, sooja liiva talla all ja aega vaadata silmapiiri poole. Nagu ühes tõelises suves olema peab.




„Vaata!“ hüüdis isa mulle teisest toas kella poole ühe paiku öösel. „Vaata taevast!“. Poolunes ärgates tegin, mis kästud. Nähes kummalist kuma põhjataevas, jooksin õue. Kiirustamine ei olnud ilmaasjata, sest vaatemäng oli võimas ning samas ka õõvastav, mis lisas vaatamisväärsust juurde. Hiljem lugesin, et päikese poolt valgustatud 75-85 km kõrgusel asuvad „siidist pilved“ on nähtavad ainult suvel ja näitavad ennast 50–70° põhja- ja lõunalaiusel kesköö paiku, ilmudes põhjataevasse valkja või kuldse tooniga.




August- vihma poolest eriti helde
Selle suve august oli üllatavalt vesine ja pilves ilmadega. Niiskem, kui mäletan eelnevatel aastatel olnud olevat. Kuu lõpuks jõudsin järeldusele, et lähivaateid on siiski kergem jäädvustada. Silm oli kolme kuuga harjunud nägema lähemal asuvaid vorme paremini kui kaugel olevaid objekte. Tõdesin, et detaile tuleb osata märgata, terviku silmadega haaramist aga pikemalt harjutada.




Soovõhk (Calla palustris) vihmaveest kogunenud lodulombis Alam-Pedja looduskaitsealal. Vett jätkus metsas taimede peale ja alla. Seavõhule tundus olukord aga meelepärane, kuna tema lehed olid elujõulised ja lopsakad.



Peegeldused on alati huvitavad, sest siis näeb motiive kaks korda rohkem. Kirna matkarajal seigeldes nägin esimesi sügismärke - puude lehed muutsid värvust. Tänu suurele sademete hulgale oli Pedja jõe veetase tõusnud mitmekordselt. Sellist veetaseme kõikumist võib sealkandis näha peamiselt kevaditi, kuid suve lõpupoole on see tavatum nähtus. Fotol Pedja vesi ulatumas suurte kaldapuude alumiste oksteni Altnurga vahitorni juures.

Olen näinud nii aru-, kui kivisisalikku, kes võtavad päikesevanni kas vanal kännul või kivistel kohtadel. Kunagi ei ole olnud võimalust näha seda, kuidas sisalik toitub. Sel suvel aga saabus efektne juhus. Saare järve matkarajal märkasin väikest kasvu arusisalikku, kes ronis männi tüvel ning raputas korduvalt suusolevat suurt saaki, kuigi ämblik ei liigutanud enam ennast. Tõeliselt ürgne vaatepilt, mis meenutab dinosauruse võitlust hiidämblikuga! Fotol arusisalik tabatud saagiga.