Mall Värva

Foto: Erakogu
1. Kuna ja milline oli sinu esimene kokkupuude looduse ja loodusfotograafiaga?
Esimest kohtumist loodusega ma muidugi ei mäleta, aga lapsepõlves olin ilmselgelt suurema osa ajast õues. Sinna kuulus isegi metsas lehmakarjas käimine. Metsa tundsin nagu oma taskut, igal suvel sai mõnd linnupesa jälgitud, kuidas seal linnulapsed sirgusid. Isa õpetas varakult loomade jälgi tundma ja kala püüdma (elasime jõe ääres). Tehnikumi ajal oli õnn saada looduskaitsealaseid teadmisi Jaan Eilartilt. Sellesse aega jäid ka legendaarsed loodusõhtud Ott Kooliga.
Esimene kaamera Kiiev sai ostetud vahetult enne välisreisi. Väga veidratel asjaoludel temast seekord Saksamaal lahti ma sain. Hajameelne Veevalaja loomus andis seejuures muidugi ka oma panuse. Et pildistamishuvi koos kaameraga mitte kaotsi ei läinud, hakkasin ihkama tolleaegset tõelist tegijat Zenit E-d. Töökaaslaste tutvusi kasutades kätte me tema saime ja siis algas padupildistamine. Töökohas oli ka ühiseks kasutamiseks pimik, kus minagi pilditegemise selgeks sain. Praegu on põnev vaadata tolleaegseid must-valgeid looduspilte. Kusjuures mõni neist on isegi praeguste arusaamade järgi päris kenakene. Zenidiga said tehtud ka mu esimese ravimataimeraaamatu pildid. 2005.a. olen digi peale üle läinud.

2. Kõige vaimukam, täbaram või naljakam kogemus seoses pildistamisega?
Neid kogemusi on ikka hulgim olnud (Veevalaja ju!). Üks juhtum aga sisaldab neid kõike kolme. Oli vist aasta 2004 (?). Igatahes 24.jaanuaril pidi lõppema draakoni aasta. Olin terve aasta väääga ettevaatlik olnud, sest draakon juba nalja ei mõista. Hommikul mõtlesin kergendusega, et näe - ei juhtunudki miskit hullu. Pildistasin päikesetõusu ja pärast sõitsin korraks jõe äärde ka. Aru ma ei saa, kuidas jalg äkki jäätunud kivil libises ja jões ma olingi. Kaamera ka (paar kuud kasutusel olnud EOS 300). Oli üle 20 kraadi külma ja koduni 5 km. Nohu ma ei saanudki, autoiste sai ka kuidagi kuivaks, aga kaamerast olin puhtalt ilma. Selle päeva nimetasin draakoni sabalöögiks.

3. Milline teema köidab loodusfotograafias kõige enam?
Teemad on vaheldunud. Vaid inimesi pole mulle kunagi pildistada meeldinud. Häirib, kuidas inimesed kaamera ees end ebamugavalt tunnevad. See tekitab minuski ebamugavust, nagu teeksin neile kuidagi liiga. Kunagi pildistasin paar aastat vaimustunult peaasjalikult taevast. Isegi paar taevakalendrit sai välja antud. Siis tuli pikem taimede periood. Järgnes loomade-lindude pildistamisest vaimustumine. Võimalus muidugi ka. Erilised lemmikud on kotkad. Maastikupiltidega ma eriti hästi hakkama ei saa. Sageli näen seal midagi kaunimat, kui hiljem arvutist leian. Nii need kaadrid tavaliselt ka kustutan. Köidab väga meri. Ning muidugi Lapimaa.

4. Milline asi peab kindlasti fotokotis olema, kui pildistama lähed?
Oleneb sellest, kuhu minek. Kaugemale sõites kindlasti akulaadija. Paar aastat tagasi Haeskas külma tuule käes aku lihtsalt tühjenes. Sõitsin siis Haapsallu laadima. Pool päeva läks nagu niuhti. Lähiümbruses pildistamas käies ei meeldi mulle üldsegi kogu kola kaasas vedada. Millest sageli siis ka puudust olen tundnud. Ka ei armasta ma statiivi kaasas tassida. Viimati Lapimaal käies kasutasin statiivi vaid üks kord. Ja virmalisi polnud ka...

5. Kõige parem päevaaeg, aastaaeg, valgus ja koht pildistamiseks?
Päevast kindlasti varahommik. See on muinasjutuliselt ilus aeg. No ma ei pea seda siin kirjeldama hakkama, kõik niigi teavad. Vahel suvel, kui 8-ks pildiringilt tagasi jõuan, näen, kuidas ühtäkki on kõik nii tavaline, igapäevane - valgus, helid jne. Kogu salapära on kadunud. Lemmikaastaaeg muidugi suvi. Kuigi igal ajal on omapärane võlu. Isegi praegusel pimedal ja värvivaesel ajal. Leiad kusagilt veel ühe hädise hilise õiekese ja rõõmustad nagu vana sõpra kohates. Parim valgus seostub muidugi päikesetõusu ja -loojanguga. Lisaks udu, lumesadu ja vihmajärgne aeg. Parim koht? On kohti, kuhu tahad ikka ja jälle tagasi minna ja lähedki. Ning on kohti, kuhu satud vaid kord ja sa ei lähe sinna enam kunagi tagasi, et saadud lummus jääks alles. Sest muidu võib muinasjutt argipäevaks muutuda. Selliseks paigaks on minu jaoks Mohni saar. Koht, kuhu ikka ja jälle minna tahaks, on Nõva rand ja Lapimaa.

6. Unistuste pilt näeks välja milline?
Oi, ma mõtlesin kaua selle vastuse üle. Ja otsustasin: ilves, silmad pilukil, istumas kase all kivihunniku otsas. Paar poega võiks ka kõrval olla. See on täiesti reaalne unistus, sest meiekandis ilveseid ikka liigub. Igal talvel kõnnin nende jälgi mööda ja vahel nemad minu jälgedel. Paar aastat tagasi oli jälgede järgi põnev näha, kuidas emailves kahe pojaga oli metsasihil astunud. Siis võeti jänes rajalt maha, emme istus puu all ja jälgis, kui pojad enne jänku nahkapistmist sellega mängisid. Eelmisel talvel nuusutas ilves mu oravatele pandud pähklidki üle. No ja ilveste pulmaaegset kontserti olen ma ka kuulnud. On ju ometi õigus unistada kohtumisest ilvesega!

7. Põnevaim avastus siiani Eesti looduse kohta?
See, et loodus me ümber on täis üllatusi. Näiteks möödunud suvel käisin Nõval pildistamas harakkuljust. Lõuna-Eestis teda praktiliselt ei kasva. Tänavu kevadel aga kohtasin oma metsas lapikest harakuljusega. On ju ime! Ja see pole ainus. Loodus pakub alati avastamisrõõmu, ka sageli käidud radadel.

Pilte autorilt (rohkemate piltide kiikamiseks vajutage siia):

Kusagil Lapimaal
Ilu ja harmoonia