Talvevaheaeg pildis ja kirjas

Esimene päev


Ärkasin kell pool kümme. Kraadiklaas akna taga näitas -14 kraadi, pilvitu. Päike kerkis vaevumärgatava sambana naabrinaise õunaaia kohalt üles. Võrreldes suvise kella kolme ajal ülestõusmisega, tundus kella poole kümne ajal tõusmine lausa naeruväärselt hilja. Kähku karupüksid jalga, kerge hommikune linnupete ning juba olingi väljas. Pildistamisest looduses ei tulnud paraku midagi suurt välja, sest akud olid peaaegu tühjad. Loomadest nägin hallvarest üle põllu lendamas. On suur õnn aasta esimesel päeval kas või mõne pildi teha.
.



Teine päev
Hommikune retk ümber maakodu tõi mälukaardile teistmoodi lumehelbe pildi- kandlilise. Pildistamise käigus hiilis külm salapäraselt suure varba sisse ning kõditas naljakalt. Külmapoiss hoidis ennast -17 ja -19 kraadi vahel. Kui jõudsin koju, märkasin tihaste ärritavas olekus kädistavat heli. Linnud lendasid lausa kambas ümber suurema tombu. Üllatus oli suur, kui avastasin, et värbkakk koos saagiga kodukoha aeda on lennanud. Kaku ohver- koduvarblane, oli peaaegu sama suur, kui värbkakk ise. Mõnda aega kase- ja õunapuuokstel keksinud, vupsas euroopa väikseim kakuline kase küljes oleva kuldnokapuuri sisse. Wikipedia väitel kasutavad värbkakud talvel kuldnoka pesakaste oma saagi hoiustamiseks. Loodan, et kakk kutsub endale kaaslase külla ning loovad kevadel pere. Vot see hakkaks küll eksameid segama.





Kolmas päev


Valmis värbkakust luuletus

Õues toimub kisa-kära,
tundub,
et midagi on paigast ära,
värvuliste õhuruumi sisenes röövel,
keda metsas tuntakse nime all "höövel".

Värbkakk koos saagiga lendas puuri,
et täiendada oma talvevaru veelgi.
Hiljem lind jäi kodulävelt silmama ümbrust
ning nägi kõrgelt, kuidas naabrinaine vannis võttis kümblust.

Nüüd kakul hea oli meelgi
ning söögiisu kasvas veelgi.
Kui kõht täis, sättis ta ennast magama,
et järgmisel päeval jõuaks saaki taga ajada.






Neljas päev
Viisin loomade söödaplatsile vilja. Platsil, kus suvekuudel oli näha rohket tegevust, polnud talvel kõrge lume tõttu keegi käinud. Eks süü ole minul, sest ei ole metsloomadele kooli kõrvalt regulaarselt toitu käinud viimas. Põgus metsatiir tootis jänese kuju meenutava pildi. Pildistamist jätkus kauemaks, kuna ilm oli pehme, ega kurnanud kaamera akusid nii palju, kui eelnevatel külmadel päevadel. Sellegi poolest pidin leppima metsast välja tulles ühe pildiga.




Viies päev
Täna oli eeltöö päev. Meisterdasin 6m pikkuse ridva, kuhu käib kaamera koos lainurkobjektiiviga otsa.



Kuues päev
Sain kaameramasti üles panna. Ootasin kaks tundi kaku saabumist, käes pesunöör, iga hetk valmis nöört tõmbama, et katik lahti päästa. Jahi lõpuks pinid küll leppima 46 ühesuguse tegevuseta pesakastipildiga. Sel ajal, kui ma liikumatult põõsa varjus kükitasin, lendas kari siidisabasid eemal oleva õunapuu otsa ning kõik hakkasid maiustama mädanenud õuntega.


Seitsmes päev
Pilti ei saanud, kuid kirjutasin töövarjupäeva (sügisel käisin elukutselise loodusfotograafi juures) teksti lõpuni. Plaanis on artikkel saata ajakirja Loodusesõber, eks vaatab hiljem, ms nad kostavad.


Kaheksas päev
Maakodu lähedal asuvas metsas sain pildi, mis kujult meenutab golfikeppi. See pilt tõmbas ühtlasi kooli talvevaheajale joone alla.

5 Comments:

Tõnis Tuuga said...

Ilusas kohas on maakodu. Tahaks ka:)

Villem Voormansik said...

Vägevad pildid, eriti panoraamid hakkasid silma! Tubli töö, Meelis:)

Pesakasti juures lainurgaga teha oli väga hea idee, kahju ainult, et kakku ei saanud. Mul oli ka vaheajal sarnane üritus - tulemuseks ca 60 identset pilti tühjast lindude söögimajast..

Meelis Kalev said...

Tänud kiituse eest! Villem, kuidas sa enda päästikuprobleemi lahendasid? On mingi pikendus meisterdatud või on mõni spetsiaalne ilma juhtmeta päästik?

Villem Voormansik said...

Mul oli selline lahendus, et panin kaamera intervallpildistamisele. Sättisin umbes nii, et esimese pildi teeks pool tundi peale kaamera valmispanemist ja siis teeks iga pooleteise minuti tagant ühe pildi. Selles mõttes väga kirvemeetod, et ma ei saanud pärast üldse kontrollida, millal päästikut vajutada.

Muide, ma kuulsin, et Pentaxil pidi üks huvitav funktsioon olema, mida saaks sellises olukorras kasutada. Tegelikult on see nagu MF'i assistent - manuaalfookusega enne pilti ei tee, kui pilt on terav. Aga seda saab nii ära kasutada, et sätid fookuse mingi koha peale ja siis teeb automaagiliselt pildi, kui sinna nt lind ilmub. Kas mõni Pentaxiasjatundja ka loeb seda ja võiks täpsustada või ümber lükata, et kas see nii ongi?

Meelis Kalev said...

Sarnane värbkakulugu juhtus hiljuti ka Mats Kanguriga http://www.loodusfoto.com/

Postita kommentaar

 
Lendoravale Looduspilt.ee banner