Kuidas pildistada nahkhiiri veekogu kaldalt?

Valgus taandub, suvepäev hakkab jõudma õhtusse. Valguslembelised loomad asenduvad hämarikuloomadega. Läheb veelgi pimedamaks. Tund pärast päikese loojumist ilmuvad nahkhiired välja oma päevastest varjepaikadest ja suunduvad toitumisaladele. Öine nahkhiirtepildistamine alaku!

Veelendlane(Myotis daubenton) öisel putukajahil. Tänu pikale särile, 3,2sec, sain lisaks lendlasele pildile ka öise kuma metsa kohal. Hetk on kinni püütud käest pildistades.

Käesolev tekst käsitleb nahkhiirte pildistamist nende öise toitumise ajal, mil lendlased toimetavad mõne veekogu ääres. Pajatan võtetest, kuidas on võimalik tabada nahkhiiri ilma infrapuna anduri ja tagasipeegeldava reflektori süsteemi kasutamata. Õige hetke tabab fotograafi näpuvajutus kaamera päästikul, mitte automaatne „lõks“.

Öine nahkhiirtepildistamine paneb proovile nii pildistaja kui ka tehnika kiiruse, võime ning oskuse. Paljud meist teavad, kui raske on päevavalguseski tabada õiget hetke, olukord muutub aga kordades raskemaks, kui me proovime pildistada kiiresti liikuvat objekti öösel. Seega on korraliku tulemuse saavutamiseks vaja kordades rohkem kannatust, tahet ja ettenägelikku vaistu, kui pildistaksime päevavalguses. Kuid seda kõike on võimalik õppida läbi praktika.

Sobiv veekogu- lauge kallas avatud veega järveke.

Esimese etapina tuleb meil koguda teavet veekogudest, kus võib öösiti kohata lendamas lendlasi. Veekogu ei tohi olla reostatud, sest siis ei lenda vee kohal ka putukaid, kellest ööelukas toitub. Parim viis teada saada millistes veekogudes toitumislende tehakse on ise kohale minna ning veekogu vaadelda. Vaatluseks soovitan osta ööprillid, mille võib endale soetada isegi mänguasjapoest. Kuigi mänguööprillide nägemisulatus pimedas ei küündi üle 25 meetri, on nad siiski head abivahendid öise nahkhiirelennu tuvastamiseks veekokogudelt. Soovitan eelkõige välja valida kohad, kus kallas ei ole järsk ning vesi ei ole sügav. Viimane on eelkõige ohutuse eesmärgil, sest tuleb meeles pidada, et pildistamine toimub hamaruses või pimedas, mis seab ohtu nii tehnika kui pildistaja.

Olen märganud, et nahkhiiri ei tasu pildistama minna tuulise ega sajuse ilma korral. Tugev tuul tõrjub lendavad putukad eemale ning vihma virvendus veel ajab lendlase ultrahelilokatsiooni segadusse. Nahkhiired armastavad lennata eelkõige tuulevaiksetes kohtades[1].

Ebaõnnestunud kaader. Natukene uduseid kaadreid tuleb nahkhiirtepildistamisel tihti ette.

Sobib veekogu leitud, tuleb asuda tehnilisele poolele. Kiireim ning korrektseim viis lendlast pildile püüda õnnestub digitaalsele peegelkaamerale koos välise välklambiga. Kompaktkaamerad jäävad mängust välja, kuna neil on aeglane päästikujuhtivus ning jõuetu välk kiirete liigutuste jäädvustamiseks pimedas.

Kinnitan välklambid statiivide külge, sest nii saan kaamera taga olla nn käed vabad stiilis. Võib-olla on selline pildistamisviis tingitud ka sellest, et kaamera kinnitamiseks mul enam statiivi ei jätku. Kaamera ilma välgu ja statiivikülge kinnitamata on mugav ning kiire viis nahkhiirte pildistamisel veekogu kaldal. Lisastatiivide olemasolul võib kaamera sellele kinnitada ning objektiivi kindlale kohale suunata. Nüüd on mugav pildistamisel kasutada distantspäästikut.

Kuigi ka peegelkaameratel on kaamerasisene välk, jääb see võimalustevaeseks kui seda pakuvad välised välklambid. Minu ustavad välklambid on kaks Canon Speedlite 430EX-i. Mida rohkem välklampe, seda nõrgemaid ja kiiremaid välgusähvatusi saame kasutada. Suurem hulk kiireid sähvatusi annavad kokku piisava valgusintensiivsuse lendhiire „külmutamiseks“. Enamus välke on nõrga jõuga, niiet välgud peab asetama pildistavale võimalikult lähedale. Koos orivälgu Canon ST-E2-le on võimalik pildistamisel kasutada väga laia valguslahendusi. Orivälguks kutsutakse juhtmeteta saatjat E-TTL automaatvälkude juhtimiseks. Piltlikult pannakse orivälgu adapter kaamera välgu pessa, mis juhib ühte, kahte või kolme välku ilma juhtmeid kasutamata.

Välkudel seadistada SLAVE funktasioon, mis aktiveerib infrapuna välgu ja orivälgu adapteri üheaegset töötamist. Välgu alumine ja eesmine, punase kilbiga vilkuv osa, tuleks pöörata enda suunas, et adapterilt jõuaks välguni selge informatsioon pildistamishetkest. Välgupea suunata pildistamiskohta. Kaameravälisel välgul tuleb seadistada M funktsioon, vastavalt välklampide arvule või lendava objekti kaugusele korrigeerida välgu tugevust(1/64 kuni 1/1). Mida nõrgem välgulaks, seda kiirem välgusähvatus tuleb.

Öisel pildistamisel on välgu õige kasutamine üks olulisemaid aspekte, sest välgu õigest asetusest/suunast ning tugevusest sõltub foto tulemus. Rohkem kui ühte välku tuleb kasutada, et saavutada huvitavat või efektiivset valgustust. Kindlasti tuleks hoiduda ööpimeduse muutmist päevavalguseks- ülevalgustatud pildid on sarnased päevale, mis on aga ebaloogilised ning ei sobi kokku nahkhiirtega. Valgust tuleb „lasta“ tunde järgi- et nahkhiire lend saaks külmutatud ning pildilt hõnguks veel öö võlu ning pimeduse salapära. Madal võttenurk aitab valgustada lendavat käsitiivalist ning jätab tausta taotuslikult tumedaks-mustaks. Veepinnalähedane võttenurk kaotab paraku aga nahkhiire peegelduse veelt. Veel üks võimalus, kuidas valgustada soovitud objekti, kuid taust jätta loomulikult mustaks, on kasutada välgusisest suumimist. Mida kaugemale välgusähvatus suunatakse, seda kitsam on välguvihk. Halb külg selle võtte puhul on see, et valgus tuleb valla päästa täpselt õigel ajal, kui nahkhiir on kaadris soovitud kohas, muidu võib nahkhiir liiga vähe valgust saada.

Jällegi ebaõnnestunud hetk- lendlane on uduselt kaadris, peegeldus on poolik, kompositsiooniliselt ei ole meeldiv ja valgust on natukene palju lastud.

Kuidas teada saada, kui kaugele välklamp valgustab? Kui jagad välgu juhtarvu oma objektiivi avaarvuga, saad välklambi tööulatuse meetrites kaamera tundlikusel ISO 100. Lisavälklambi juhtarvu 43(Speedlite 430EX-i puhul on juhtarv 43) peaks valgustama objektiivi ava 8 puhul umbes 5,4 meetrit. Avaarvu suurenedes välgu tööulatus taandub.

Olenevalt valguse langemisnurgast välkudelt, korrigeerida välgu tugevust. Säri 1/200 on piisav, sest hetkejäädvustust külmutab pildile kaameraväline välklamp. Kusjuures pimedas ei mängi säri pikkus peaaegu üldse rolli. Säriga saab hoopis soovi korral tausta muuta. Kui säri sättida sekund või üle( nt. 3sekundit), siis pärast lendlase hetkpildistamist(esimese sekundi jooksul), saab ülejäänud särist edukalt ära kasutada taevapiirile suunates. Säri teise poole peaks suunama loojangu kumasse, et kinni püüda see võluv öine kuma. Nii võime saada pildi(ilma Photoshop-i kasutamata), kus lisaks lendlasele mängib pildile kaasa ka taust.

Objektiivi valik sõltub, millist pilti soovitakse ning kui kaugelt nahkhiir lendab. Hea uudis on see, et veekogu kohal lendavad käsitiivalised hoiavad kalda lähedusse[2]. Seetõttu ei ole vaja kasutada ülipikka teleobjektiivi. Kui tahetakse pildile püüda ainult nahkhiirt koos peegeldusega, siis paras millimeetrite arv jääb 70 ja 135 vahele (kaamera ja nahkhiire vahemaa peaks olema seljuhul umbes 2-3 meetrit). Laiema nurga korral on võimalik taotuslikult pildile sisse tuua veetaimed või kaldaläheduses kasvava puu lehed/oksad ja on ka teravusulatus suurem. Suur eelis lainurkobjektiiviga pildistamisel on see, et saab vaatajale näidata ümbritsevat keskkonda. Kitsama nurga puhul(135mm ja enam) on raske lendlast kaadris hoida ning väikese teravusulatuse tõttu juhtub terav pilt tulema mälukaardile vaid hea juhuse korral. Minu lemmikobjektiiv nahkhiirte pildistamisel on Canon EF 28-135 f3,5-5,6 IS USM, millega saab lihtsalt fookuskaugust muuta vastavalt lendlase lennukaugusele. Soovitan alustada lühema toruga, et hiljem sujuvalt saaks üle minna pikemale objektiivile.

Lainurga kasutamise eelis on see, et ühte kaadrisse saab kaasata ümbrust, kus nahkhiir lendab. Halb on aga see, et lendlane kipub jääma pildile väga väiksena. Selleks, et nahkhiir jääks pildile suuremana, peab ta kaamerast mööduma väga lähedalt

.

Soovitan kaamera ekraani heleduse väiksemaks keerata. Ere ekraan keset pilkast pimedust pimestab silma ja siis on halb ja veel pimedam öist lendu jälgida ning jäädvustada.

Kaks välklampi suunaga päikseloojangu vastu.

Fotokott õlal ja sammud võetud veekogu poole, tasub pildistamiskoht sisse võtta vastu päikeseloojangut. Siis on lendavat kogu parem eristada heleda taevapeegeldusega veepinnalt. Kui putukaid, keda lendlane usinasti püüab, on vähevõitu, tasub taskulambiga näidata veekogule, et putukad kohale meelitada. Kus on putukaid, sinna ilmuvad ka lendavad imetajad. Nahkhiirte pildistamise pädevus sõltub suuresti sääskede ja ööliblikate olemasolust. Kui päevavalguses tahetakse tüütutest pinisejatest vabaneda, siis öisel nahkhiirepildistamisel veekogu kaldalt tuleb putukate rohkus kasuks. Tunni jooksul võib üks nahkhiir püüda isegi 600 putukat[3].

Nipid, kuidas endale sääski juurde meelitada: 1. Olla valgelt riietatud 2. Taskulambiga valgustada veekogu kallast 3. Mitte kasutada putukatõrjevahendeid 4. Mitte pesta ennast paar päeva enne pildistamist- kehalõhnad meelitavad putukad kohale

Alguses pea võimatune näiv ülesanne- saada lendlane kaadrisse, saab järjepideval piltnikul varsti teoks. Kui lendlase kiirust on õpitud fikseerima, siis järgmisena tuleb ta peale saada teravalt. Soovitan taskulambiga näidata mõne veekogu peal oleva lehe või kõrre peale, et näeksite objektiivi teravustada. Autofookus tuleb öisel pildistamisel välja lülitada ja seadistada hoopis manuaalne teravustamine. Kui koht, millest nahkhiir suure tõenäosusega mööda vuhiseb, on teravustatud, saate objektiivi kaugusnäidiku pealt teada, kui kaugel asub umbes pildistamisobjekt. Nüüd saate määrata välgu tööulatuse, millest oli ennem juttu. Objektiivi avaarv peab olema võimalikult suur, sest siis on ka teravusulatus laiem. Kui objektiivi fookuskaugus on näiteks 85mm ja avaarv on 16 ja objekti kaugus kaamerast 3,5 meetrit, siis teravusulatus tuleb umbes 1meeter. Teravusulatust on võimalik täpselt välja arvutada netiaadressil www.dofmaster.com

Mida rohkem jagate öist aega nahkhiirtepildistamisele, seda täpsemalt hakkate mõistma kuidas asjad toimivad. Esimestel ööretkedel ei maksa lootusi väga kõrgeks upitada. Soovitan rahulikult ja järjekindlalt nahkhiiri pildistada, sest siis tulevad ka tulemused paremad.

Augustikuus veel aega lendlasi pildistada. Kellel soovi, saab veel sellel suvel oma kiiruse proovile panna. Head õnne kiirete ööelukate tabamisel!

Tekst ja fotod: Meelis Kalev

Kasutatud kirjandus

1. „Lendlased“ Matti Masing, kirjastus „Valgus“, 1984

2. „Lendlased“ Matti Masing, kirjastus „Valgus“, 1984

3. http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/EL/vanaweb/0010/nahkhiir.html