Kuidas pildistada äikest?

Hilissuvine äike mere kohal. 23 sek, F/7.1, ISO 200, 22 mm

Meelise põhjalik artikkel lendavate imetajate pildistamisest tekitas minus ambitsioonika mõtte puudutada nõuandvas võtmes põgusalt paari momenti, mida silmas pidada looduse ühe vägevama vaatemängu jäädvustamisel.

Kuigi Eestis on äike suhteliselt haruldane - esinedes 10-20 päeval aastas - siis Maa mõistes sugugi mitte, sest korraga on suvalisel hetkel möllamas 1800 piksepilve üle maakera. Eesti äikesehooaja kõrghetk langeb küll soojemasse poolaastasse, kuid vahel esineb kõmistamist isegi jaanuaris ja detsembris - õige äikesepildistaja hoiab kaamera valmis aasta läbi.

Seega, alustuseks lihtne variant, kuidas pildistada äikest.

1. Vaatluste põhjal tee kindlaks aktiivne äikesepilv
2. Kinnita kaamera statiivile
3. Ava katik
4. Särita soovitud kogus välku valgustundlikule elemendile
5. Sule katik
6. Tähista, kui said hea kaadri

Reaalsed olud võimaldavad harva nii kergelt pääseda. Sellel on õige mitu põhjust ja kõige sagedamini on selleks..

Õige säritus

Välgunoolt on raske (aga üldse mitte võimatu) tabada tänu kiirele reaktsioonile, st üritades äikest jäädvustada, vajutades päästikunuppu kohe peale välgulahenduse nägemist. Palju kindlam võib olla, et soovitud hetk peale saab, kui kasutada pikka säriaega. Kahjuks aga ei ole sageli võimalik piisavalt pikka säriaega saada, sest valgust on lihtsalt nii palju. Ideaalne on olukord hilisõhtul, öösel või varahommikul, kui võib rahuliku südamega bulb režiimi kasutades säritada nii pikalt kui vajadust on. Valgemal ajal on kindlasti parimaks lahenduseks tugevad (nt 8- või 10-stopised) neutraalhallid filtrid. Kahjuks pole neid küll ise saanud kasutada. Kindlalt võin öelda, et kõikide kiil- ja polarisatsioonifiltri objektiivi ette kinnitamine ei ole hea mõte - liiga palju klaasi halvendab pildi kvaliteeti drastiliselt.

Kui säriaega paari sekundini ei saa venitada, siis võib abi olla kaamera sättimisest sarivõttele ja päästikunupu alla litsumisest (loodetavasti distantspäästiku abiga:-). Iseasi on muidugi see, kui äike kestab tunde, sest pilte kipub siis tulema hirmus palju. Ja loomulikult lööb välku sel juhul väga harva ning just siis, kui asuda korraks ekraanilt pilte kontrollima. See on korduvalt testitud:-)

Tugeva tormiga võib sähvatada mitu välgunoolt korraga. 12 sek, F/9, ISO 200, 22 mm

Kadreering

Öeldakse, et välk kaks korda järjest ühte kohta ei löö. Aga välgu kadreerimisel ongi ainuke lootus just see, et äkki siiski lööb mitu korda samasse kohta. Mida kaugemal äike on, seda täpsemini saab ennustada, mis suunas järgmine löök tuleb, aga üldjuhul on võimalik vähemalt vaheilmakaare täpsusega asi kindlaks teha.

Parimad fookuskaugused äikestetormi jäädvustamiseks võiksid olla 24 mm ja 100 mm vahel. Kui kasutada veelgi laiemat nurka, jääb välgulahendus üldjuhul liiga väikeselt kaadrisse või ollakse äikesepilvele juba ohtlikult lähedal. Kitsam nurk ei võimalda jällegi tagada piisavalt tõhusat kadreerimist.

Kui äikesepilv läheb fotograafist mööda, mitte ei tule otse peale (mis ongi parim variant, sest võimaldab pildistada kõige kauem ja kõige ohutumalt), tasub jälgida, kuidas pilv ja aktiivseim välgutamiskoht edasi liiguvad - sinna on mõistlik ka objektiiv suunata:-)

Minu arvates muutub äikesepilt palju atraktiivsemaks, kui sellele on kaasatud veekogu. Veepind peegeldab välgukanaleid ja lainetus muudab need efektseks virvenduseks. Vesi annab pildile palju juurde! Mere ääres pildistamisel on veel see pluss, et pilv on hästi vaadeldav juba kaugelt.

Kadreerimine on keeruline. Äikese pildistamise puhul muutub kompositsioon aga lausa õnnemänguks ja sageli jääb soovitud tulemus saavutamata. 17 sek, F/10, ISO 200, 24 mm

Varustus

Midagi erilist tarvis ei ole - tavaline maastikufotovarustus sobib ideaalselt. Kõige vajalikum lisa statiivi järel on distantspäästik, mis võimaldab värinavabalt bulb reziimi kasutada. Kasulik on ka lood, sest sageli tuleb pildistada hämaras või lausa pimedas, kui kaamera horisontaali saamine võib keerukaks osutuda.

Seire

Äikesepilved on tuntud ettearvamatute suunamuutjatena. Äikese avastamisel ja liikumisteede prognoosimisel võib tublisti abi olla Soome äikeseradarist ja Sürgaveres paiknevast Eesti sademete radarist. Kombineerides neid mobiilse internetiga, saab otse objektil olles üsna täpselt aimu, mis hetkel toimub ja mida mõne hetke pärast oodata võib. Radarite töös esineb siiski vigu (eriti FLC omas), seega ei tasu valvsust kaotada ning tuleb ka ise taevast jälgida.

Lõpetuseks tasub meelde tuletada, et ka kõige imelisematest piltidest tähtsam on ohutus. Mitte kunagi ei tohi unustada, et äikese näol on tegu väga võimsa ja ohtliku ilmastikunähtusega. Käitumissoovitusi leiab siit ja lisainfot siit.

Äikest!