Olen täheldanud enda sõprade ja endas motivatsiooni langust loodusfotode tegemisel. Aastaid tagasi, mil peaagu ühevanused poisid alustasid looduse jäädvustamisega, tundus kõigile loodusfotode tegemine väga inspireeriv ja ammendamatu. Põhjuseid oli ka mitmeid- tehnika kättesaadavus, uued tutvused ja teadmistejanu. Nüüd kui pildistamisaastaid meil seljataga mõnedel vaat et rohkem kui neli, on langemas nii inspiratsioon kui motivatsioon. Mis on selle põhjus? Sellele küsimusele vast teab igaüks ise kõige paremini vastata. Oma kogemuste põhjal võin pakkuda variante ja viise, kuidas hoida ennast loodusfotograafia rööbastel.
1)Käia uutes kohtades, avastada nn uusi jahimaid. Hakkab nägema, kui palju on tegelikult olemas avastamata kohti nii Eestis kui välismaal.
2)Tegeleda teemadega, mis esmapilgul tunduvad eemaletõukavad. Toon näiteid: mulle ei olnud meeltmööda veealune fotograafia, kuid viimasel ajal on vahelduse mõttes päris huvitav vaadata pilte, mis allpool veepiiri tehtud.
3)Kirjutada enda piltide juurde jutukesi. Veel parem- artikleid!
4)Uuenduste tegemine fotovarustuses. Kvaliteetsem ja asjalikum asi jätab väheseid külmaks. Eesmärgina koguda finantsilist vara fotovarustuse soetamiseks on igati asjalik tegevus.
5)Enne loodusesse minekut korralikult välja puhata. Pole midagi hullemat, kui unisusest tingitud tähelepanematusega magatakse looduses olles maha haruldane hetk.
6)Võimalusel võtta osa fotokonkurssidest- auhinnaline koht innustab paljusid edasi tegutsema. Omaette põnev ka.
7) "Mind kannustab see mõtlemine, et ma olen alles nii vähe asju, nähtusi, elukaid, muid objekte näinud ja kohanud." (Karl Ander Adami)
Selge on see, et kui head pildistamistuhinat ei ole, ei saa seda olematut tunnet ka tekitada. Loodan, et kasulikku leiavad endale sellest kirjatükist need, kes on loidunud või ajutiselt eemaldunud loodusfotograafilisest kirest.
Tore oleks teada ka lugeja arvamust kommentaaride teel, mis on Sinu motivatsiooni allikas loodusfotograafias.
Tore oleks teada ka lugeja arvamust kommentaaride teel, mis on Sinu motivatsiooni allikas loodusfotograafias.
Enne Hawaid proovi ära käia Ruhnul (1.)
10 Comments:
Tihti aetakse segamini harrastajad ja elukutselised või pooleldi elukutselised (kes ikka vähegi krõbisevat enda piltidega teenivad). Minul on vaja pildistada täpselt nii palju, kui ma ise tahan, st et pildistan puhtalt sahtlisse, paari väikese erandiga (mõni tuttav on pilti palunud). Seega ma ei pea end kuidagi lisaks motiveerima, motivtsioon pilti teha elab minu sees ja reeglina jääb enne muude tegemiste kõrvalt aega väheks, et pilti teha. Aga kokkuvõtvalt võib 2010a suve lugeda kõige (loodus)pildivaesemaks minu 5a pildistaja "karjääri" juures.
Kas seda just motivatsiooni puuduseks nimetada, ma kahtlen, kuid mina olen endas nö põnevust tekitanud just tehnika vahetamisega (100mm makro vahetada 150mm vastu või 300mm fix tele 70-200mm vastu, jne), sest kõike osta ei jaksa ju :)
Sellisel kuumal suvel ei saanud mind küll mitte kuidagi motiveerida.
Proovin talvel kõik tagasi teha ;-)
Muidu ma ennast motiveerima ei pea - lihtsalt kisub loodusesse.
Nõustun Arvoga, see suvi oli tõesti liiga kuum, aga varahommikutel täitsa sai pilti teha ka. Mina saan oma motivatsiooni tuttavatelt/sõpradelt/perelt, kui nad mõnda mu pilti heade sõnadega kommenteerivad, sama on ka blogi kommenteerijatega. Natuke lisab ka mõni fotovõistluse võit või hea koha saavutamine. Kuid kõige suurem motivatsioon on ikka oma huvi, kui seda pole, siis ega seda tekitada ka ei saa!
See motivatsiooni teema ongi vist väga filosoofiline teema ja varieerub igalühel erinevalt. Aga tore, et kommenteeriate hulgas on uut verd :) Jah, ja loomulikult- sõbrad on need, kes inspireerivad pidevalt. Erinevad mõtted, ühised retked, uued plaanid- viib ikka edasi küll.
Huvitav, kuidas elukutselised loodusfotograafid ennast motiveerivad?
Üks võimalus, et elukutselised loodusfotograafid ei vajagi erilist motivatsiooni, kuna nad on hingelt taolised, keda loodus ja selle fotografeerimine ei ammenda ealeski. See nad profiks teebki. Ehk on proffidel ka võimalused, nii tehnika, aja kui ka sihtkohtade suhtes suuremad ja pildistamine kui selline mitmekesisem elamus kui hobifotograafil, kel võimalus 5 aastat kasutusel olnud tehnikaga, korra kuus maja taga võsatukas käia. Võib-olla mõned profid omavad lihtsalt aastatega sissesöödetud rutiini ja inertsi. Arvatavasti on ka selliseid elukutselisi, kes tänaseks käivad pildistamas tuimalt, dollarimärgid silmis.
Motivatsioonist. Iseküsimus on, et kui see puudub, kas ongi üldse mõtet seda hakata kunstlikult tekitama? Võib-olla siis naine tänitab kodus, et: "Näe, oled pannud kümned tuhanded tehnika alla ja mis sellest nüüd siis tolku on!" ja peab eneseõigustuseks ennast metsa sundima :).
Ehk võiks fotograafia-alal motivatsioonile ja inspiratsioonile võrdusmärgi vahele tõmmata. Ehk siis painab meid vahest inspiratsioonipuudus. Järelikult tuleks leida inspiratsiooniallikaid. Üks selliseks allikaks on teiste fotode vaatamine, kuigi isiklikult minu puhul kipub see viimasel ajal vastupidist effekti andma - vaatad LP-sse (või kuhu iganes galleriisse) ja tekib tunne, et kõik pildid on juba ära tehtud, kuigi nii see muidugi pole. Siiski läheb tase aina kõrgemaks ning võimalus, et saaks ise mõne mõtteka sõna sekka öelda, aina väiksemaks.
Asi, mis võiks veel inspireerida, on erinevate loodusraamatute lugemine (või loodussaadete kuulamine). Ilma piltideta. Sest alguses on siiski loodus ise oma olekute ning käitumistega, siis selle vaatleja ja kõige lõpuks foto (kui välja jätta kõige viimane lüli - foto vaataja). Targemate teadmised ning tähelepanekud kindlasti inspireerivad. See tähendab, et sa hakkad uute, saadud teadmiste abil nägema kui veelgi mitmekesisem kõik tegelikult on ning kui palju on veel nägemata, rääkimata pildistamisest. Fotograafina hakkavad kindlasti silme ette ilmuma pildid ja "järgmise kevade" projektid, kuidas neid pilte fotodele salvestada.
Vot,selline teoreetik olen :)
Hästi Tarvo:) Mul on see värk, et lihtsalt vähe aega on viimasel ajal. Ja eks see suvi tüütab lõpuks ära ka - sügisel jälle uue hooga (kui aega saab).
Motivatsioonipuuduse üle ei saa kurta. Isegi kui pilti ei saa, on lihtsalt niisama ka mõnus looduses olla. See suvi oli koormav, aga siiski sai öösiti väljas käidud. Tarvo mainis, et LP pilte vaadates on kõik ära pildistatud...on jah, kui arvestada, et enamus hoiab stampidest kinni ja loomingulisus jääb tahaplaanile. A`la- ühtlane taust ja põhiobjekt. Sahtlipiltidel on siin oma kindel koht. Isegi kui neid nätamiseks ei kõlba, saab mingi kogemuse kindlasti juurde, tihtipeale kuhjaga emotsioone. Mulle on jäänud mulje, et rahval jääb puudu esinemis- ja esitamisjulgusest, kardetakse negatiivset tagasisidet, pabistatakse rohkem alla keskmise hinnete pärast. Jutt sai pisut ühehülbaline, nagu ikka -mõttelõng on sõrmedest kiirem. Teemaarendus läheb seega järgmisele üle:)
Isiklikult ei saa ka kurta motivatsiooni languse üle. Aga ajapuudus on küll pidevalt kallal :).
Arvan et motivatsioon võib langeda, kui tulemused ei vasta ootustele. Arenedes aga muutub rohkem kriitilisemaks oma tulemuste suhtes. Et tulemust parandada peab tehnikat uuendama, rohkem aega pühendama looduses viibimiseks, uusi ja kaugemaid kohti külastama. See kõik nõuab raha ja aega, mida paraku paljudel ei ole.
Ise olen oma motivatsiooni tõstnud sellega, et hakkasin pildistama ka filmile. See annab palju juurde ja arusaamad fotograafiast avarduvad.
Postita kommentaar