Margus Vilu

Meil on hea meel teatada, et ka tavapärased 7Vaate lühiintervjuud jätkuvad, mis on lisaks noorpiltnike intervjuudele. Küsimused on jäänud samaks, aga oleme teinud ka väikese muudatuse - igal fotograafil on nüüd võimalus näidata üht pilti ja jutustada selle juurde kuuluv lugu.


Foto: erakogu

1. Kuna ja milline oli Sinu esimene kokkupuude looduse ja loodusfotograafiaga?
Kokkupuude loodusega pärineb juba lapsepõlvest. Majale üsna lähedal asus mets ja metsa servas oli väike oja. Palju aega saigi veedetud metsas või siis kevadeti oja peal, mis oli kasvanud jõeks. Metsas oli alati tegevust, kas oli vaja ehitada onn, lonkida niisama või koguda kase- või vahtramahla. Ema ja isa olid tublid korilased ja võtsid mindki sageli oma retkedele kaasa. Looduse imetlemine ja loodusest hoolimine on meie peres alati tähtsal kohal olnud. Minu esimene fotoaparaat oli FED-3 ja ma pildistasin siis põhiliselt inimesi ja oma kodu ümbrust. Loodusest oli mõni üksik pilt. Tugeva tõuke loodusfotograafiaga tegelemiseks andsid mulle sportlikud huvid: maastikujalgrattasõit ja orienteerumine. Eriti mäletan seiklussarja Xdream öist etappi, kui sõitsime kuuvalguses kanuuga auraval jõel. Tekkis soov selliseid erilisi ja ilusaid hetki looduses jäädvustada. Peale mõnda sellist seiklust muretsesingi endale peegelkaamera ja spetsiaalsed väljasõidud loodusesse, et seda jäädvustada, aina tihenesid. See oli siis 2006 aastal.

2. Kõige vaimukam, täbaram või naljakam kogemus seoses pildistamisega?
Väiksemaid juhtumisi tuleb ikka ette. Kas ununeb mingi asi koju või astud mõnda mülkasse, kust väljasaamisega on palju tegemist. Eelmisel lumerohkel talvel kaotasin kuskile lumme natuke väsinud statiivi jala ühe osa. Aga vast kõige õnnelikumast õnnetusest mõne sõnaga pikemalt. Olin rabas panoraamvõtteid tegemas ja läksin pärast rabajärvedest lähivõtteid tegema. Sadas kuldset vihma. Kükitasin tükk aega kompositsiooni, särisid ja avasid sättides kui äkki kuulsin, et üks lind lendab madalalt üle minu. Haarasin fotoka statiivilt ja tõusin kiiresti püsti. Pilt läks korraks mustaks ja jalad nõrgaks. Põlvili kukkudes käis veel peast läbi mõte, et saabki koos fotokaga teostada sügissupluse rabajärves. Ime kombel jäin objektiivipidi lauka ääres kasvavasse turbasamblasse kinni ja õnnestus ära hoida kõige hullem. Kiiresti eemaldasin fotokast aku. Korjasin kola kokku, kallasin kummikutest vee välja, tormasin autosse ja kodu poole. Kodus avastasin hämmeldusega, et vesi polnud filtrist kaugemale jõudnud ja tehnika töötab siiani suurepäraselt.

3. Milline teema köidab loodusfotograafias kõige enam?
Mind köidab loodus tervikuna. Nii väiksemad kui suuremad olendid, taimed ja puud. Teadmiste kasvuga märkab looduses järjest väiksemaid detaile. Alguses huvitasid loomad ja nende käitumine. Aastate jooksul kerkib mõni teema esile ja teine langeb jälle tahaplaanile. Näiteks eelmisel aastal hakkasin huvi tundma orhideede vastu. Orhideede otsimisel ja jäädvustamisel valdas mind üllatus, sest seal kus ma pidasin “jahti” loomadele, kasvas kraavipervedel, lagendikel ja metsa all 4-5 sorti erinevaid orhideesid. Siis ma mõtlesin, et kus mu silmad varem olid, et neid märganud.

4. Milline asi peab kindlasti fotokotis olema, kui pildistama lähed?
Pildistama minnes on alati väga oluline meeles pidada, et aparaadil oleks aku täis laetud ja mälukaart sees. Varustus oleneb suuresti sellest, mida ja kui kauaks ma pildistama lähen. Kui on ees pikk päev ja teemad võivad ulatuda seinast seina, siis võtan kaasa kogu varustuse ja lisaks veel võileivad ja joogi. Aga kui plaanis midagi konkreetset pildistada, siis kaasa vastav objektiiv, distantspult ja statiiv. Üldiselt püüan võimalikult vähe asju kaasas vedada.

5. Kõige parem päevaaeg, aastaaeg, valgus ja koht pildistamiseks?
Igal aastaajal on omad võlud. Vast ainult november on kujunenud selliseks kuuks, kus kõige vähem pildistan. Eelmise aasta talv meeldis mulle väga oma vaheldusrikkusega: paksu härmatise, krõbeda külma ja piltilusa ilmaga. Meeldib kevad, kui esimesed rohelised rohulibled tärkavad ja loomad tulevad metsast lagendikele nendega maiustama. Kõige parem on valgus varahommikuti. Loodus on värske ja värvid tulevad eriti hästi esile. Enamus pilte pärineb siiski õhtuse valguse ajast, sest õhtuse inimesena on see minu jaoks palju mugavam aeg.

6. Unistuste pilt näeks välja milline?
Karge hommikuse päikesetõusu ajal emakaru koos poegadega limpsivad auravast jõest vett. Ma kujutan, et karu kohtamine metsas niisamagi juba päris terav elamus.

7. Põnevaim avastus siiani Eesti looduse kohta?
Eesti looduse liigirikkus, imelised rabad ja metsad. Eriliselt tooksin esile hommikused rabad, mis on mattunud uttu ja esimesed päikesekiired tungivad läbi selle.

Pilt ja pildilugu


Läksin talvist Keila juga uudistama. Väljas oli vast 20 kraadi kandis külma. Märkasin jõe ääres kopra tegevusjälgi. Mõtlesin, et neid on ennegi küll ja küll nähtud, aga kobrast ennast pole veel näha õnnestunud. Siis mõne hetke pärast nägin tumedat kogu enda poole ujumas. Viskasin ennast kõhuli, vahetasin kiiresti objektiivi ja jäin vaatama, kuidas ta minu poole tuleb. Ujus mulle üsna lähedale ja hakkas ennast jää peale vinnama. Näris natuke lepaoksi ja kiirustas siis vette tagasi. Kiirustamise põhjuseks oli lähenev 3-liikmeline loodushuviliste seltskond, kes omavahel vestlesid. See oli selline täiesti ootamatu ja tore kohtumine kopraga.

Rohkem pilte ja lugusid: http://www.mvloodusfoto.eu/

NB! Viimaseid päevi on Kuressaares üleval Marguse fotonäitus, mis on pühendatud Eesti looduskaitse sajandale sünnipäevale.

0 Comments:

Postita kommentaar

 
Lendoravale Looduspilt.ee banner