Taavid Mikomägi: noore looduspiltniku seitsme küsimuse vastused

Teise 7vaadet noorlooduspiltniku küsimustele vastas Taavid Mikomägi(sünd 1996.aasta).

1)Miks otsustasid hakata tegelema looduse pildistamisega?

Looduse pildistamine tuli nii loomulikult koos metsas chillimisega, et ei teagi, miks ma just nii otsustasin. Ilmselt, et tahtsin tükikest loodust endaga kaasa haarata ja seda koguaeg enda lähedal hoida.

2)Keda või mida Sa loodusest otsid?

Loodusesse lähen ma viimasel ajal põhiliselt otsima rahu, linnu sirinat ja puude kohinat.

Kui aga minna loodusesse pildistama, siis otsin põhiliselt loomi ja linde. Kõige suurem kohtumissoov on mul millegi pärast rebastega, nad on kuidagi sümpaatsemad kui teised. Ei tea, kas mulle ainult tundub või tõesti tekib neil ka inimese vastu mingi aja jooksul teatud usaldus. Selle mõnusa usaldatud olemise tunde tõttu lähengi kaameraga esimesena rebaste meelispaiku külastama, vahel isegi kohtume seal.

3)Kas Sinu pildid on leidnud ka mõnel konkursil tunnustust?

Minu pidid on juba päris mitu aastat saanud tunnustust LAF-il.

4)Mis Sulle looduse juures meeldib?

Looduse juures on minu arvates kõik mõnus, ainult, et sääski võiks suvel vähem olla. :) Metsas ja üleüldse looduses olles saab võtta rahulikult ja niisama ümbrust nautida, seda mujal enam eriti teha ei saa. Looduses võib isegi juhtuda, et tuleb mõni kirju lind või karvane loom sind tervitama ja kui eriti hästi läheb, lubab ta end veidi kauem imetleda ning ka oma tegemisi lasta jälgida. Kui see juhtub, teeb see terve päeva rõõmsaks.

5)Jutusta palun meile enda eredamast looduselamusest.

Uhh... eredaid mälestusi on palju. Kuid arvatavasti suurim elamus oli päeval, mil läksin taas, kaamera käes, uhkelt rebaseid pildistama. Suureks üllatuseks oli ühest kutsikast juba kaks saanud ja neil juba tegevust jätkus. Esialgu nad magasid ühel mõnusal heinapallil, sest sealt ju vaade nagu kullil. Kuid kaua sa ikka magada jõuad, glamuuri on vaja. Niisiis läksid nad tülli ja kogu mürgli käigus kukkusid veel heinapalliltki maha. Samal ajal olin mina juba pea 50m lähemale jooksnud ja end põllule päikest võtma visand. Rebased aga juba toibusid ja hakkasid keksu ja peitust mängima. Peagi läks mäng tagaajamise peale üle. Mina muidugi tegin järjest elevusest värisevate kätega pilte. Samal ajal muutus kutsikatel tagaajamine aina kiiremaks ja kiiremaks. Joosti nii paremale kui vasakule. Lõpuks aga tuldi otse minu peale, tuldi ja tuldi, seisma ei jäädud, pigem anti juurde. Lõpuks kui nad juba kuskile 5 m peale olid ilmund ei pidanud minu närvid vastu, otsustasin objektiivi püsti tõsta, et pääseks vähem dramaatiliselt. Nii läkski, tagaaetav sai minu olemasolust aru ja seega kokkupõrge jäi olemata, kuid mälestus sellest jäi. Ma arvan, et saan öelda, et need 5 sekundit olid mul kõige uhkemad sekundid looduses.

Õnneks rebased mulle pikka viha ei pidanud ja juba õhtuks tuldi samasse kohta tagasi.

6)Milline võiks välja näha paik, kus võiksid teha enda parimad loodusfotod.

Arvan, et parim paik fotosid teha ongi see sama mets, kus olen harjunud käima. See mesatukk pole kuigi suur, kuid seal elavad mulle tuttavad metskitse kari, rebaste urg ja hiireviu pesa. Rohkem polegi vaja.

Kuid ulmelisem mõte on järgmine: Venemaa loodus on midagi erakordset ja seal pilte teha on mul väike unistus olnud juba päris pikalt, kuid see on jah juba ulme.

7)Mis plaanid on Sul tulevikus seoses loodusfotograafiaga?

Plaane tulevikuks konkreetselt polegi, tahaks lihtsalt rohkem looduses käia ja rohkem pilte teha, millega ise rahul oleksin.

Kunagi võiks hakata ka kogu see fotograafia lugu tagasi teenima, kuid seegi on esialgu ulmeline mõte. :)

Foto: Taavid Mikomägi, pealkirjaga "Mmm...talv"