Viiu Härm

Foto on pildistatud mu mehe, Paul-Eerik Rummo poolt 2010. aasta suvel ühel Oslofjordi saarel. Tahtsin väga näha, mis paistab saare teisel küljel. Mõnemeetrine järsk ja kivine tõus, tühiasi igale teisele, oli paras katsumus ja risk minule. Aga sain, mis tahtsin! Sellest siis mu võidukas, õnnelik olek

1. Kuna ja milline oli Sinu esimene kokkupuude looduse ja loodusfotograafiaga?

Kuna minu jaoks on loodus kõikehõlmav, siis usun, et mu esimene kokkupuude loodusega oli emaüsas. Sain seal ka esimese hirmutava kogemuse sellise loodusjõuga nagu tuli. Märtsipommitamise ajal Tallinnas jooksis mind viiendat kuud kandev ema, tuleleegid kandades kinni, meie põlevast kodust varjendi poole. Need mind endasse haarata püüdvad leegid jälitasid mind kogu mu lapsepõlve, tarvitses mul olla vaid väikenegi palavik… Kahenädalaselt pritsis merevett mulle näkku, kui mind kaluripaadis Hiiumaale, minu ema sünnikoju viidi. Loodus on olnud iseenesestmõistetav keskkond mu kasvamisele ja kujunemisele. Ja seda nii Hiiumaal kui Tallinnas Kivimäel, kus meie ühetoalise eluaseme ümber oli õnneks 3000 ruutmeetrit võrratult mitmekesist metsikut loodust.

Esimese fotoaparaadi muretsesime siis, kui mul juba endal pere oli. Ja muidugi selleks, et kiiresti kasvavaid-muutuvaid lapsi pildistada. Ilma inimfiguurita looduspilte hakkasin tegema palju aastaid hiljem. Ajendki oli üpris veider. Olin juba vanaema, kui sattusin Kunstiakadeemiasse ühe juba kõrgõpinguid lõpetava kursuse kolme viimasesse akvarellitundi. Mitte vaatlejana, vaid kaasategijana. Tunnustatud õppejõud oli küll mu hea tuttav juba noorusaastatest, aga maalimine ei olnud ju tuttav! Olin küll olnud suur kunsti austaja ja pikkadel ning paratamatutel haiglasolemise-aegadel värvipliiatsitega papitükke, mis kätte juhtusid, rõõmsamaks värvinud, aga see oli peaaegu kõik. Küllap tegutsesin oma teatrikooliaastate kuulsa õpetaja Voldemar Panso sõnade järgi – oled vette visatud, siis uju! Ära mõtle, uju! Võtsin oma äsjaostetud akrüülid lahti, vaatasin silmanurgast, kust teised vett käisid toomas ja kuidas nad pintslit hoiavad, ja hakkasin peale. Mulle meeldis. Niiviisi kolmel õndsal korral. Siis see kursus lõpetas – olin hüpanud viimasel hetkel ree otsa peale. Aga nüüd vaatasin maastikkugi pintseldamise õhinas. Tahtsin meelde jätta kõiki värvinüansse taevarannal ja merepinnal. Ometi muutus kõik nii kiiresti ja üks hetk polnud teisest kehvem! Püüdsin toonide järjekorda alati taskus olevale paberitükile kirja panna, aga see meetod ei töötanud sugugi. Ja siis mul viimaks välgatas! Kirjutada ei jõua, aga pildistada jõuab ju! Nii et esimesed loodusfotod olid minu jaoks kõigest visandid maali jaoks. Kuni taipasin, et fotole püütud hetk on juba „asi iseeneses“. Nii sattusin oma elus jälle uuele rajale, uuele õppimise teele. Kergeks see pole osutunud, ääretult võluvaks aga küll.

2. Kõige vaimukam, täbaram või naljakam kogemus seoses pildistamisega?

Need „kõige“ asjad ei tule ju tavaliselt õigel ajal meelde ja võib-olla on nii ka praegu. Aga ühe üsna õpetliku täbara loo, mille ma looduspilt.ee-s oma foto all (http://www.looduspilt.ee/index.php?page=pilt&id=5165) küll juba lühidalt kirja pannud olen, võin siiski uuesti rääkida. Nimelt olin seni pildistanud ainult selle meie pere esimese fotoaparaadiga „Zeniit“, millel oli ees sõbralt laenuks saadud parem, aga parajalt kobakas Heliose objektiiv. Tegin must-valgeid filmipilte ja värvilisi diapositiive. Siis aga kinkis lahke üle-ookeani-külaline mulle kerge ja automaatse (!) filmiseebika. Olin selle üle üsna õnnelik – ikkagi nii mugav ja kerge, ning tark pealegi, teeb kõike ise! Ei mingit kruttimist ega sättimist. Esialgu nii tunduski olevat. Ühel ilusal jaaniaegsel õhtul läksin udu laskudes kargesse kasvanud põllule lonkima. Kaamera muidugi kaasas. Ja nagu tellitult mitu kitse reas, graatsiliste hüpetega läbi tiheda udu minust möödumas. Mu uhke ja tark kaamera ei lase aga päästikule vajutada, vaid teatab visalt, et „NO FOCUS“ ! Kuni kitsekesed läinud… Suurest nördimusest viskusin kõrgesse kastemärga rohtu pikali ja puistasin oma pisarad sinna lisaks. Aga õppetunni olin kätte saanud. Vähese vaevaga saab vähe või ei saa üldse midagi!

3. Milline teema köidab loodusfotograafias kõige enam?

Kui ostsin endale enamat võimaldava, aga ikkagi filmikaamera, niinimetatud ALL-IN-ONE, Olympus IS-200, siis selle lahke soovitaja pakkus osta lisaks ka Sigma makroläätse. Olen talle mõlema soovituse eest südamest tänulik. Objektiivi sel kaameral küll vahetada ei saanud, aga võimalusi ise tegutseda oli tunduvalt rohkem. Ja too pisikene ettekeeratav suurendusklaas avardas mu maailma uskumatult palju! Nüüd, mil kasutan digi-Pentax`it ja mul on ka 105 mm-ne makroobjektiiv, olen tihti kõige täiega väikeste imede maailmas. On päris imelik mõelda, millest tavalise silmanägemisega inimene looduses liikudes ilma jääb. Kui ta just taskus luupi ei kanna. Lähedalt vaadatud maailma täiuslik organiseeritus, korrapärastatus ja ilu on tõepoolest vapustav.

Üle kõige aga meeldib mulle vesi, nii lähi- kui kaugvaates. Peegelmaailmad lubavad laskuda sügavamale ja annavad kõigele lisamõõtme. Neis on ahvatlus, ja neis on samas ka midagi kõhedat. Allilma mineku tunne. Aga porise ja halli sügispäeva teeb jalge ette mudalompi laskunud taevas tublisti heledamaks ja avaramaks. Rääkimata siis kevadistest porilompidest, kust lausa erksinine taevalaik vastu vaatab. Ja meri! Ja ojad ja jõed ja nired. Purskkaevud ja kosed, vihmapiisad ja kaste. Igasugused märjad pinnad, sest nad lisavad kõigele meid ümbritsevale ühe uue ja ootamatu dimensiooni.

4. Milline asi peab kindlasti fotokotis olema, kui pildistama lähed?

Mul ei ole rohkelt varustust. Tassin fotokotti käes, sest õlad ja selg ei kannata kandmist. Kotis on kit-obje ja see Sigma 105. Kile kaamera kaitseks saju korral. Ravimid ja mobiil. Aga minusuguse hullu jaoks on ilmtingimata vajalik kanda kaasas varupatareisid ja tühja, mahukat mälukaarti, et vältida ahastushetki. Sest iialgi ei tea, millal parimadki AA-d tühjaks saavad ja äsja tühjendatud mälukaart täis saab. Pildistades pole mul iial aega pikalt mõelda, oma valiku teen hiljem monitorilt. Kaadreid on nii palju ka veel seetõttu, et ma ei ole oma oskustes just eriti kindel ja tahan hiljem variante võrrelda ning niiviisi ise õppida ja tarkust koguda.

5. Kõige parem päevaaeg, aastaaeg, valgus ja koht pildistamiseks?

Minu vaim ärkab ellu alles päeva teisel poolel, seega siis õhtupoolikud, kuni jätkub valgust pildistamiseks. Sügisel ja talvel on see aeg kahjuks üürike. Suvehommiku võrratut kastesäras ilu olen näinud ja hindan, aga meelde jääb see mulle mitte reaalsusena, vaid kauni unenäona…

Olen õnnelik, et sündisin Eestis ja võin nautida nii kevadet, suve, sügist kui talve nende dünaamikas ja staatikas, just nii eripalgelistena, millised nad parasjagu juhtuvad olema. Lemmikhetked looduses ühilduvad igapäevaelu sündmustega, meeleolu ja tujudega. Seega leidub neid igal aastaajal.

Et armastan valguse ja varju mängu, siis sobib mulle madal päike rohkete värvivarjunditega.

Kaamerat haarama sunnib mind kõik ootamatu ja üllatav. Paradoksaalselt pakuvad just tuttavad kohad sagedamini üllatusi. Aga ka kõik uus on minu jaoks põnev ja ligitõmbav.

6. Unistuste pilt näeks välja milline?

Tegelikult ei ole ma ju fotograaf. Olen vaid vahendaja, kes püüab teistelegi edasi anda neid võrratuid hetki, millele ise imekombel olen tunnistajaks sattunud. Niisiis saan unistada vaid sellest, et kogetut võimalikult adekvaatselt suudaksin jäädvustada. Nii, et see vaatajat puudutaks. Ja pole sugugi tähtis, kas meie emotsioonid siis kattuvad või mitte. See pole üldsegi oluline.

7. Põnevaim avastus siiani Eesti looduse kohta?

Mind on alati hämmastanud, kuidas mõjub inimesele kohtumine metsalooma või -linnuga. Eriti kui õnnestub nendega kasvõi hetkeks silmsidemes olla. Aga ka lihtsalt niisama, ainult põgus silmaminegi. See on mingi eriline helge elevus, kuidas seda hetke meenutatakse ja sellest räägitakse.

Sügavaim läbimurre minu loodusetunnetuses oli aga hetk, mil tajusin äkki väga selgelt, kui ükskõik meie, inimesed, looduse jaoks oleme… Õieti eimidagi. Me ei lähe talle lihtsalt korda. Ei meie arvamused, vaimustus ega imetlus. Isegi meie hoolimatus mitte. Loodus lihtsalt ON.

Pilt „Bonsai“ ja tema lugu.

Imelik küll, aga eelmisel aastal kogesin esimest korda ängistavat tunnet, et lumi võib su vangistada. Mäletan lapsepõlve hiigelhangesid, aga ei mäleta, et see oleks mind kuhugi minemast takistanud. Pikkust oli mul küll vähem, aga jaksu ilmselt rohkem. Või siis olin piiride suhtes lihtsalt leplikum.

Meie maakodu on kõigest mõnisada meetrit merest. Olin vahepeal linnas olnud ja muidugi võtsin tulles esimese asjana randa-käigu ette. Kolmandik teest sügavas lumes võttis tunni. Võhm oli väljas, aga ma ei tahtnud alla anda. Põlvedes oli põrguvalu. Ja siis see juhtuski. Jalg vääratas lumealusel konarusel ning leidsin enese pikali maast kunagise raja kõrval, veelgi sügavamas lumes. Fotokott paar meetrit käeulatusest eemal, mobiil aga kotis. Minu jaoks on kindlalgi maal püstitõusmine haigete jalgade tõttu valus ja vaevaline, mis seab mu makroharrastusele kahetsusväärsed piirid. Saan üles vaid käte abil end maast lahti tõugates. Kuidagi sain viimaks kõhuli keerata, aga käed sellises lumes „põhjani“ ikka ei ulatunud. Sain aru, et püsti tõusta ei õnnestu ja ainus võimalus oli mobiilini jõuda ja kodust abi kutsuda. Hulk aega nägupidi lumes nühkerdamist, kuni sain kinni fotokoti servast. Päästeoperatsioon läks käiku. Mereni ei pääsenudki…

Nädalapäevad hiljem nurusin kallilt kaasalt välja Kassari-sõidu. Olin kindel, et Sääre tirbi parklani on ikka tee lahti aetud. Oli, aga uut lund oli juba rohkelt peale sadanud. Nii et kinni me jäime. Et minust õiget abi pole, olin varsti valmis tunnistama. Jätsin mehe üksinda müttama ja eemaldusin, et teda mitte segada ja ilmaasjata närvi ajada. Fotokoti võtsin muidugi kaasa. Ilm oli hall ja pilvealune olnud kogu päeva, nüüd hakkas lisaks veel hämarduma ka. Korraga oli mul palju aega ja väga vähe võimalusi. Ainult jupike teed, millest ei sammukestki kõrvale. Tammusin siis seal praktiliselt ühe koha peal, hootiste mootoriturtsatuste saatel. Kuni see kaunis hangede kaskaad tee kõrval kogu mu tähelepanu hõivas. Puu raagne latv lumest vaevalt välja ulatumas, sai sellest pildist minu jaoks esteetiline vaste ja ühtlasi ka vastus eelpoolkirjeldatud lumevangistuse ehmatavale kogemusele. Hangekaarte graatsia ja puuladva selgelt välja joonistuv, rahu sisendav kontuur, lepitasid mu rohke lumega ja panid mu tunnistama reaalsust ning piire.

NB! Selgituse pealkirjale leiate mu pildilehelt: http://viiu.pri.ee/?pid=264