Lõpuks leidsin kauaotsitud kaunikese! Kulus ligi neli talve, et jäljed viiksid õigele rajale ning tunneli lõpus paistaks valgust. Ega midagi suurt ei leidnudki- kõigest talvituva nahkhiire, aga siiski tundus võit magus. Ja ega piltki teab mis tasemel ole, aga siiski oma. Lõpuks näen teda lähedalt ja liikumatuna- suvel lendavast lendlasest võis seda vaadelda ainult pildilt. Nii ta seal siis rippus üksi alaspidi koopaseina küljes, üleni märg ja poolhärmas. Nii kerge on talle haiget teha- piisab valjemast helist või erksast valgusest ja uinuv kaunitar võib üles ärgata. Nüüd mõistan, miks looduskaitsjad nii kiivalt talvituvaid nahkhiiri kaitsta soovivad. Lendlased on magades nii kaitsetud ja neile on kerge viga teha, muutes kasvõi natukenegi kliimat nende talvituskohtades. Mõeldes suvele, siis tekib küsimus- kes need suured sääseparved nahka pistavad, kui lendlastel ei lasta talvel rahus magada.
2 Comments:
Tartu Postimehes oli näha pilte veelgi.. juttki oli juures. Tubli töö!
Tänud märkamast :P
Postita kommentaar