Peaaegu loodusfotoajakiri

Seitsmendas selleaastases Positiivi numbris on põhirõhk loodusfotondusel, kuid puudu ei tule ka inimeste portreedest. Kahe suurema teema vahele näitab enda lennult tabatud hetki Andres Tarto, kelle piltide vastandamine ajakirjalehtedel loob nn kolmanda, omalaadse üldistuspildi. Ajakirja avaartikkel jäi küll mõttelt segaseks, ilmselt oli ühte konteksti liiga palju mõtteid sisse kirjutatud, et ühtne jutt tekiks.
Mitmele huvitavale küsimustele vastab Eesti loodusfoto üks suurankrutest- Sven Začek. Mõnda küsimust oleks ehk isegi tahtnud enne ajakirja ilmumist küsida. Jään huviga ootama Začeki fotolugu National Geographicu veergudel.
Ei tea kuidas teistega lood on, aga mulle pläruga portreed ei meeldi. Nagu midagi muud inimeses rõhutada ei ole?! Ilmselt olen aga ise liiga lühinägelik, märkamaks tossavate portreede võlu.
Meelis Kivirand vestleb enda matka ning pildistamise sümbioosist. Kivirand, tuntud kui väärt maastikufotograafina, teeb ka kauneid linnufotosid. Erilist silmailu pakub täismõõdus trükitud jäälind omas keskkonnas.
Oma teekonda loodusfotograafiani kirjapildis jagab Karl Ander Adami, üks vähestest linnalastest, kelle mõtted käivad loodusega ühes rütmis. Teades Karli, tunnustan tema siirust ja eetikaõigsust loodusfotograafias. Tähelepanu tasuks juhtida ka uuele eestikeelsele sõnale- sirkaal. Pikemalt: tegu on fotole jäävate ringidega, helkivate silindrikujuliste moodustistega, mis tulenevad valguskiirtest, kui kiired teatud õige nurga alt objektiivi paistavad.
Viimases artiklis käsitletakse digitaalse peegelkaamera filmimise eeliseid tavalise filmikaamera ees. Fotoreportaaž Filmitalgudelt.